Liimets: keeruline on olnud sisepoliitikaga kohanemine

Eva-Maria Liimets.
Eva-Maria Liimets. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Välisminister Eva-Maria Liimets rääkis usutluses ERR-ile, et NATO püüab nii avalikke kui varjatud kanaleid kasutades mõjutada Venemaad hoiduma Ukraina laiaulatuslikust ründamisest, kuid ta ei öelnud, milliste vastusammudega Moskvat ähvardatakse. Välisministri ameti kohta tõdes Liimets, et tavadiplomaadi tööst erinevalt tuleb siin tegelda ka sisepoliitikaga.

USA presidendi Joe Bideni ja Venemaa liidri Vladimir Putini telefonikõnelusest ei ole just väga palju ajakirjandusse jõudnud. Kas teie teate sellest midagi rohkem - millest räägiti, milline oli kõneluste toon?

Vastab tõele, et praegu käib väga aktiivne diplomaatiline tegevus, mille raames suhtlevad liitlased omavahel ja suheldakse ka Moskvaga. Ja eile õhtul oli ka president Bideni ja Putini vaheline telefonikõne.

Meie vaates on nende kontaktide peamine eesmärk olnud hoida dialoogikanalid avatud selleks, et ka meie poolt otse edastatavate sõnumitega heidutada Moskvat Ukraina-suunalisest eskalatsioonist hoiduma. Selliseid sõnumeid antakse praegu nii avalikult kui ka läbi diplomaatiliste kanalite ning liitlased vahetavad selle kohta loomulikult ka omavahel informatsiooni.

Venemaa on pannud lauale nõudmised väga põhimõttelisteks muutusteks. Näiteks viia ka Eestist minema siia toodud NATO liitlasüksused. Miks me peaks üldse sääraseid nõudmisi arutama?

Nendes küsimustes on Eesti ja ka liitlased olnud väga selgesõnalised, et igal riigil on suveräänne õigus otsustada oma julgeolekugarantiide üle. Kuidas NATO liitlased oma julgeolekut tagavad, on NATO liikmesriikide otsus ning seda ei tule arutada kolmandate osapooltega.

Soomes on mitmed julgeolekueksperdid mures, sest Soomet liidetakse suures pildis üha rohkem Ida-Euroopaga ja Venemaa poolt nõutav NATO laienemise keeld oma piirideni puudutab ju otseselt ka Soomet. Kas Eesti peaks seisma ka selle eest, et ei Soomes endas ega ka maailmas ei kujuneks arvamus, et Soome jaoks on NATO uks kinni?

Eesti on olnud pikalt sellel seisukohal, et NATO uksed on avatud, NATO laienemispoliitika on olnud edukas poliitika, on suurendanud julgeolekut meie regioonis ning selle seisukoha juurde Eesti ka jääb. Seda, et üldiselt NATO-s on selline seisukoht, seda on kinnitatud ka mitmes NATO tippkohtumise ühiskommünikees.

Ukraina on sisuliselt pidamas aktiivset sõda enda kaitsmiseks. Tegelikult me ju ei räägi sellest, et Ukraina võiks saada viie, seitsme või kümne aasta pärast NATO liikmeks, see on ikkagi väga kauge tulevik?

Ukraina kontekstis on kindlasti kõige olulisem see, et Ukraina saab ise otsustada oma julgeolekugarantiide üle ja valida, millise kaitseorganisatsiooni või alliansiga liitub. Hetkel on väga kahetsusväärne tõdeda, et juba 2014. aastast käib sõda Ukraina pinnal. Liitlased on selles osas olnud väga toetavad Ukraina suhtes, ühiselt toetatakse Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. See toetus onud liitlaste poolt kindel Ukrainale.

Mida ikkagi tegelikkuses tähendab USA ja selle presidendi Joe Bideni kinnitus – ka selles samas telefonikõnes, mille nad president Putiniga kümme tundi tagasi pidasid – et Venemaa suhtes astutakse väga jõulisi samme, kui see peaks Ukrainat ründama? Kas me kehtestame taas sanktsioone riigiametnikele või Putini lähikondlastele, kellel Läänes käimine on nagunii keelatud, nad ei või oma kodumaalt lahkuda, sest nende riik seda ei luba. Millest me tegelikult ikkagi räägime?

Nii Euroopa Liidu liikmesriigid kui ka Ameerika Ühendriigid on tõepoolest juba detsembri esimeses pooles kokku leppinud, et kui Ukraina piirialadel peaks toimuma sõjaline eskalatsioon, siis sellele astutakse jõuliselt vastu. Muuhulgas räägitakse ka majanduslikest sanktsioonidest, kuid detailidesse me siinkohal ei ole otsustanud minna, vaid need sanktsioonid käivituvad moel või teisel siis, kui olukord on halvenenud.

Hetkel on aga oluline see, et üldine fookus ja eesmärk on saavutada olukord, et sõnumid aitaksid heidutada Moskvat Ukraina-suunalisest eskalatsioonist hoiduma.

Mis juhtub, kui NATO-Vene konsultatsioonidel, läbirääkimistel, mida pidama hakatakse, selgub mõne nädala pärast, et Venemaa nõudmised lükatakse tagasi, et neid ei kavatsetudki täita? Mis on siis väljapääs, kas lepitakse kokku mingisugune kõneluste formaat, mis jääb aastaid kestma? Ma ise mäletan, kuidas Nõukogude Liit pidas lääneriikidega kõnelusi relvastuskontrolli asjus aastaid ja aastaid, aga tulemusteta. Genfis aina kohtuti, aga tulemust ei olnud. Kas see on väljapääs Moskva jaoks?

Tuleksin siinkohal tagasi just kõneldu juurde, et meie esmane eesmärk on hoida ära suurem sõjaline eskalatsioon Euroopas. Kas ja kui kaua selle nimel võimalik dialoog osapoolte vahel kestab, sellel vast ei olegi tähtsust - tähtis on ära hoida sõjaline eskalatsioon, hoida selleks dialoogikanalid avatud ning loomulikult aidata Ukrainal taas saavutada oma territoriaalne terviklikkus. Ja laiemalt loomulikult tugevdada Euroopa julgeolekut.

Välisminister Eva-Maria Liimets Autor/allikas: Välisministeerium

Ma küsin lõpuks ka mõned küsimused teie enda kohta. Kuidas te olete rahul selle aastaga, see oli ju avalikkuse jaoks ootamatu samm, et asusite välisministri toolile. Olete selle sammuga rahul või olete jõudnud ka juba kahetseda?

Mulle tuli see aasta tõepoolest teistsugune kui on olnud varasemad aastad diplomaaditööd tehes. Kuid praegu olen ma kindlasti oma tööga väga rahul. Ma olen tänulik selle eest, et oma ligi 25-aastase diplomaadikarjääri järel on mul võimalik olla ka nende kaalukate poliitiliste otsuste juures, mis on diplomaatias väga olulised. Selles kontekstis ma kindlasti ei ole midagi kahetsenud, vaid vastupidi - ootan järgmist aastat, et senise kogemuse pinnalt veelgi paremini aidata kaasa Eesti välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide täitmisele.

Mis on teie jaoks onud kõige raskem selles ametis kohanemisel? Millest te ise näete, et on olnud puudus või millega te ei osanud arvestada?

Minu jaoks on olnud see aasta ühelt poolt kindlasti väga huvitav, sest lisaks välispoliitilisele tööle on sisse tulnud ka sisepoliitika mõõde. Ja teiselt poolt on kindlasti olnud ka just nimelt sisepoliitikaga kohanemine keeruline, sest kui diplomaadi jaoks on välispoliitilised seisukohad olnud Eesti julgeoleku ja välispoliitika eesmärkide täitmisel alati selged, üheselt mõistetavad, siis sisepoliitika kontekstis on tegelikult nüansid, mille üle tuleb arutleda ja oma seisukohtade eest tugevalt seista.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: