Harri Tiido: Venemaa juhtkonnas levinud mõttemaailma ühest osast
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Venemaa kaitseministri nõuniku Andrei Ilnitski avaldused. Ilnitski on seisukohal, et Venemaa on eraldiseisev tsivilisatsioon ja eks sellisel nähtusel on õigus nimetada asju nii, nagu nad heaks arvavad, märgib Tiido.
Venemaa puhul on hea see, et temaga ei hakka kunagi igav. Halb on aga see, et kui ta rähklema hakkab, võib ta mõne naabri laiaks litsuda. Seetõttu ongi ehk kasulik vaadata, mis seda kolakat rähklema võib panna ja mis mõtted tema peakolus võivad tiirelda.
Lääne mentaalne sõda
Möödunud aastal sai meedias tähelepanu Kremli endine hall kardinal Vladislav Surkov oma paari kirjutisega. Kuid Surkov on endist staatust tagasi ihkav süvaküünik, kes püüab mitte niivõrd Kremlis hõljuvaid meeleolusid heiastada, kuivõrd neid kasvõi näiliselt pisut suunata. Või siis neid oma eesmärkide nimel pisut kõverpeegeldada.
Vähem pälvisid tähelepanu Vene kaitseministri nõuniku Andrei Ilnitski mõned avaldused ja kirjutised-intervjuud. Kui arvestada Vladimir Putini lähedaseid suhteid kaitseminister Sergei Šoiguga ja tolle võimalikku mõju Kremli poliitikale, siis tasub kõrgete kokardite aluste ajude maailmaga igaks juhuks kursis olla.
Mainitud nõunik Ilnitski alustas mullu kevadel lääne süüdistamisega mentaalses sõjas Venemaa vastu ja arendas seejärel seda teesi pikemalt paaris kirjutises. Terminoloogiliselt peaks hakkama selgitama, mis on mentaalne sõda, mille poolest see erineb NATO-s kasutusel olevast terminist kognitiivne sõda ja nii edasi, kuid jätame selle kõrvale.
Nagu paljud enne teda, on ka Ilnitski kindlal seisukohal, et Venemaa on eraldiseisev tsivilisatsioon ja eks sellisel nähtusel on õigus nimetada asju nii, nagu nad heaks arvavad. Igal juhul olla taolise mentaalse tegevuse siht rahva eneseteadvuse hävitamine ning vastase tsivilisatsioonilise ehk mentaalse aluse muutmine. Sealt edasi aga rahva ilmajätmine suveräänsusest ja tema painutamine välise juhtimise alla. Moskval on vaja läänele ilmselt vastata samaga.
Ilnitski lähtub sellest, et kogu Venemaa tuhandeaastase ajaloo vältel on lääs püüdnud teda hävitada. Kõik venelaste katsed mingit konstruktiivset koostööd teha ei ole vilja kandnud. Ta tsiteerib Nõukogude välisluure omaaegset juhti kindral Leonid Šebaršinit, kelle sõnul olla läänel vaja vaid ühte: et venelasi ei eksisteeriks. Ka Nõukogude Liidu lagunemine olnud Ilnitski sõnul lääne sõjalise operatsiooni tulemus. Kuid sõda jätkub ja seda nii väljaspool Venemaad kui selle sees.
Nii nagu NSV Liidus abistasid läänt kaasajooksikud ja reeturid, nii ka praegusel Venemaal tugineb lääs koostöövalmile viiendale kolonnile.
Lääs tervikuna olla ise tegelikult lagunemise algusfaasis ja sellest ka tema tõmblused. Kuid Ilnitski toonitab, et kohe tuleb selgeks teha, Euroopa ei ole sisuliselt enam omaette subjekt. Seetõttu ei ole ka mõtet Euroopaga asju ajada. Läänes otsustab kõike USA ja seega tuleb ka Venemaa pingutused suunata ameeriklaste tegevuse vastu.
Siit leiab vastuse küsimusele, miks pidi Moskva eelmise aasta lõpul pakkuma ameeriklastele Euroopa riikide saatust puudutavat lepingut. Kääbikutega ju asju ei aeta, räägitakse ikka bossiga.
Venelased kui liik
USA juhitavate globalistide eesmärk olla likvideerida Venemaa kui takistus uue maailmakorra rajamisel. Kusjuures Ilnitski lisab, et USA eesmärk on likvideerida venelased kui liik.
Ma ei oska küll öelda, kas inimese kui liigi puhul on olemas ka selline alaliik, nagu "venelased", kuid nii on Vene kaitseministri nõunik selle sõnastanud. Et tegelikult tahaksid ameeriklased venelasi küll lihtsalt utiliseerida – mida iganes selle all mõeldakse –, kuid veel ei julge, kardavad vastu vahtimist saada. Seetõttu olla valitud etapiviisiline likvideerimine.
Kuna Venemaa olla mitte lihtsalt tsivilisatsioon, vaid kultuuri moodustav tsivilisatsioon, on tema jaoks keskne ajalugu. Ning just selles valdkonnas toimuvadki kesksed rünnakud.
Kaude viitab Andrei Ilnitski ka USA eesmärgile hävitada Venemaa kui tsivilisatsioon sõjaliselt. Selline vastase süüdistamine sõjalistes kavades on tegelikult üks hoiatav aspekt kogu loos, sest seab teatud valgusesse ka Moskva viimase aja sõjaka retoorika nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt.
Kodanik nõunik toob ka põhjenduse, miks ameeriklased võivad sõjalist jõudu kasutada. See olevat neil nimelt ajalooliselt põhiline viis, kuidas oma siseprobleeme lahendada. Näiteid polevat vaja kaugelt otsida, nii Esimene kui ka Teine Maailmasõda olnud USA viis oma seisundit parandada. See on vist küll üks esimesi kordi, kus ameeriklasi on kaudselt või otse süüdistatud kahe ilmasõja korraldamises, kuid eks eesmärgi nimel on kõik vahendid head.
Et läänes kirgi kütvaid teemasid mitte unustada, võtab Ilnitski jutuks ka rohepöörde ja kliimavärgi. Kui meil süüdistatakse aktiviste, idealiste, liberaste ja teab keda veel kliimateemaga kiirustamises, siis tema jaoks on pilt palju selgem.
Kogu kliimatemaatika tõstatamise ja rohepöörde kavandamise taga on tegelikult kurikaval lääs ehk siis USA. Ja siht on ilmne: rohepööret kasutades hävitada Venemaa majanduslik suveräänsus ja anda surmahoop Vene majandusele, ehk siis energiaekspordile.
Kogu jutu võtab autor kokku tõdemusega, et taolises olukorras on Venemaal vaja tagada oma ideoloogia, õige ajalookäsitlus ja õige juhtimine. Sellistes tingimustes ei saa jätta võimu pankurite kätte. See peab minema jõuametkondadele. Kadetikorpustes ja sõjakoolides kasvatatavad patrioodid peavad moodustama Venemaa uue eliidi. See on ehk kogu mõttekäigu üks põhitees: kogu võim mundritele! Ja see eliit juba teab, kuidas vastasega käituda.
Ma ei tea, kui lai on taolise maailmapildi toetuspind Venemaal, kuid küsimus ei olegi selle pinna laiuses, vaid selle pildi omaksvõtu kõrguses Kremli hierarhias.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel