Varsti täitub kaks aastat koroonaviiruse Eestisse jõudmisest.  Meie haiglad on pidanud üle elama erakorralisi  aegu. Aga kas meil ongi selline tulevik,  et igal talveperioodil piirame meelelahutust ja korraldama haiglatele nii-öelda  toimetulekutesti? Kas tõesti on nii keeruline üle Eesti leida mõnisada lisakohta nakkushaiguste raviks? 

Praegune olukord ei saa jääda igaveseks. Talvel on ikka alati olnud rohkem respiratoorseid haigusi ja ma ei oska täpselt öelda, kas nüüd haiglates on oluliselt rohkem haigeid kui 10–20 aastat tagasi. Meil on olnud ju suuri gripilaineid ja teisi viirushaigusi.  

Haiglad peavad nüüd lõpuks mõtlema küll selles võtmes, et koroonaviirus kadumas ei ole ja tulebki teha siis voodikohti juurde, kuhu nakkushaigeid panna. Ja mitte koondada neid haigeid ainult suurtesse haiglatesse, sest  koroonapatsiente  saab ravida ka maakonnahaiglates.

Ma küll ei kujuta ette, et me saame igaks talveks jälle koolid kinni või muu elu pausile panna.

Kas kopsupõletikuga sarnast haigust peab ravima alati just Eesti tipphaiglates, näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis või PERH-is?  Miks väiksemad maakonnahaiglad sellega hakkama ei saa? 

Ma usun, et saavadki. Olen ise Võru haiglas kunagi tööd alustanud ja seal raviti kopsuhaigusi ja ka nüüd olid seal sees koroonahaiged.  

Meil ei ole väiksemates haiglates kolmanda astme intensiivravi võimalust ja seda pole seal ka vaja. Seda tehakse suuremates haiglates ja intensiivravi vajavaid haigeid ei ole väga palju. Aga hapnikravi, vedelikravi  ja toetavat ravi saab ka väiksemates haiglates edukalt teha. 

Me ei ole valitsuselt näinud ega kuulnud konkreetset kava koroonakriisist väljumiseks. Kas selle põhisisu võiks olla igasuguste piirangute vältimine ja haiglate ravivõimekuse kasv?

Kindlasti peaks need olema selle plaani osad. Me peame jõudma nii kaugele, et sellesse haigusesse suhtutakse nagu tavalisse viirushaigusesse, näiteks lõpetame lähikontaktsete inimeste eneseisolatsiooni. Mõni maa on eneseisolatsiooni nõude juba kaotanud, näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik ja minu teada ka Belgia.

Vaktsiinid on uskumatult head tööd teinud ja rasked infektsioonid on võimalik nüüd ära hoida. Ka meil tuleb nakatunuid ja haigeid üha juurde, kuid olukord haiglates on hoopis teine kui aasta tagasi. 

Omikroni viirusetüve tulek on mängureegleid muutnud. Valitsus peab täna otsustama, kas lubada kiirtestidega üritustele, kohvikutesse, spordisaalidesse ja kultuuri nautima inimesi, kes ei ole vaktsineeritud. Kas see on nüüd mõistlik?

See on kindlasti praeguses olukorras mõistlik, me peame hakkame seda ühiskonda kokku õmblema. Juba praegu korraldatakse üritusi vaktsineeritutele, kes teevad enne sisenemist kiirtesti. Üldse peaks kiirteste rohkem kasutusele võtma. 

Ja kui kiirtest on juba positiivne, siis ei ole vajadust seda PCR-testiga üle kontrollida, sest meil on haigust nii palju. Valepositiivsus on praegu ilmselt väga vähetõenäoline. Küll peaks PCR-testi tegema haiglasse minejad.  

Millal võiks tulla see otsus,  et me lõpetame üleüldse igasugused piirangud ära?  Millal me võiksime minna täiesti normaalse tavalise elu juurde, nii nagu elasime kolm-neli aastat tagasi? 

Niisugust diskussiooni on praegu erialakirjanduses hästi-hästi palju.  Eksperdid arvavad, et võib-olla päris endine elu ei tulegi tagasi, õigemini tuleb tagasi teistsugune normaalne elu. 

Näiteks kodus töötamise osakaal jääbki kõrgemaks, eriti suurlinnades.  Eks see peabki olema ka väljumisstrateegia osa. 

Millal see Eestis võiks juhtuda, kas pärast seekordse omikroni suurlaine üleminekut? Näiteks kevadel?  

Tundub, et omikroni lained ei ole kuskil väga pikalt.  Muidugi keegi ei saa ju lubada,  et ei tule järgmine kreeka tähega tüvi. Ilmselt see viirus muteerub edasi ja võivad ka uued tüved tulla. Ma usun, et veel mõni aasta läheb, kui see saab päris tavaliseks endeemiliseks viiruseks.

Eesti nakatumisnäidud lähevad järsult üles. Ajakirjanikuna  olen näinud, kuidas käituvad sellises olukorras omavalitsusjuhid ja haiglate juhid. Omavalitsusjuhid tahavad koole sulgeda ja haiglajuhid nõuavad lihtsalt üleüldisi laialdasi piiranguid. Mida neile seekord vastata? 

Mind paneb ka imestama meie tohutu usk piirangutesse. 

Aga kui me vaatame jällegi Ühendkuningriiki, mis ei pannud seekord ennast kinni, kuigi nende modelleerijad ennustasid, et võib tulla kuni miljon juhtu päevas. Nende maksimumid olid kuskil 250 000.  

Mis juhtus? Haiglasse tulevate inimeste arv kahekordistus, aga väga raskete haigete, juhitaval hingamisel olevate haigete arv sisuliselt selle laine ajal ei tõusnud. Olemasolev immuunsus, mis Ühendkuningriigis on suuresti vaktsiinidega või ka läbipõdemisega saavutatud, kaitseb raske haiguse eest väga hästi. 

Haiglasse satub ka Eestis lähiajal rohkem haigeid, osa tuuakse koroona tõttu ja osa on tulnud muudel põhjusel kui koroona, kuid nad on ka koroonaga nakatunud. Praegu peab ikkagi vaatama, kes haiglasse tulevad, kas nad vajavad intensiivravi. Esialgu on haigete numbrid küllaltki stabiilsed.  

Nakatumisarvud lähevad üles, sest koolides tehakse laustestimist ja see toob rohkem positiivseid välja. Aga kui enamikul on suhteliselt kerged sümptomid, näiteks köha ja nohu? Kas see on näidustus ühiskonna kinnipanemiseks? Ja mida me sellega saavutada tahame? 

Aga paljudel inimestel on endiselt reaalsed hirmud, et see haigus tuleb kallale…

Omikroni tüvi ei ole immuunsusega inimesele hirmus. Meil on vaktsineerituid palju, meil on põdenud terve rida inimesi ja meil on hübriidimmuunsusega inimesi, kes on vaktsineeritud ja põdenud. 

Muidugi praegu omikron vanemate inimeste hulgas väga levinud veel ei ole, aga hooldekodudes on õnneks meil inimesed üsna hästi vaktsineeritud.  Ma vaatan hoolega Krista Fischeri analüüse ja sealt on väga selgelt näha, kuidas vaktsineerimata inimestele oli delta tüvi raskem kui alfa. Milline on omikroni mõju vaktsineerimata inimesele, selle kohta on praegu meil veel vähe andmeid. 

Aga veel kord, piirangutel peab alati mõte olema, näiteks aja võitmine, et me saaks inimesi vaktsineerida või neile teha tõhustusdoose. Piirangutel lihtsalt piirangute pärast praegusel ajal ei ole enam mingit mõtet.