Koroonapandeemia paratamatu jätkumise osas vähemalt lähitulevikus on tõenäoliselt suurem osa inimestest jõudnud juba leppimise faasi. Ühiskonnas toimunud muutused on piisavalt suured, et leinaprotsessi mudeli* põhjal nende vaatlemine tundub üsna asjakohane. Kuid igal mündil on kaks külge ning mõistagi võime leida terve rea lugusid inimestest, kes ühel või teisel põhjusel tunnevad, et nende elu on hoopis paremaks muutunud.

Uue reaalsusega kohanema on pidanud kõik ning enne tundmatu ei tundugi enam nii hirmuäratav, sest nutikaid lahendusi tuleb järjest juurde. Sellele vaatamata on keerukas olukorras inimeste vahetut kaasamist nõudvad ettevõtmised.

Kultuuriüritustel tundub olevat hetkel sarnane saatus kodumaise maasikaga, mida jagub ohtralt vaid ilusate ilmade perioodil. Millist ürituste maasikasaaki tõotab siis 2022. aasta? Palju sõltub sellest, kas ja millal saavad kiirtestid taas sissepääsu lunastamise õiguse.

Traditsioonid on löögi all

Tuleb tähele panna, et pandeemia tegelikest mõjudest meie kultuurile saame aimu alles kaugemas tulevikus. Muidugi on ka kultuuriürituste täpne defineerimine selles kontekstis võrdlemisi keeruline ülesanne, mis sõltub suuresti defineerija enda eelistustest.

Meie mitmekihilise kultuuri seob tervikuks selle eriilmelisus, tugevuse loovad rahvakultuuri kandvad isetegevuslased skaala ühes servas ning kõrgkultuuri teostavad elukutselised selle teises servas. Mida rohkem köitvat ja kaasavat nende kahe vahepeale jääb, seda tugevam on kultuur tervikuna, seda enam on igaühel võimalik leida just enda loomusele sobivat.

Eriilmelisuse kõrval ei saa unustada ka järjepidevust, traditsiooni loomist või tekkimist, mis annab loomingu kestvuse jaoks kindla pinnase. Pandeemia on järjepidevusele suutnud vajutada tugeva pitseri, paljud head ja väga head üritused ning ettevõtmised on jäänud juba kahel aastal pidamata. Olgu siis regulatsioonide tõttu, mis rahvakogunemised on keelanud või lihtsalt liigsete äririskide võtmise kartuses.

Kaks aastat on ühelt poolt küll lühike periood, kuid teisalt piisavalt pikk aeg, et seni harjumuspärane hakkaks ununema. Ning teatavasti on võrratult lihtsam midagi mitte teha, selmet teha.

Need mittetegemise doominokivikesed kukuvad piisava täpsusega üksteise peale, et mõjutada kogu kultuuri. Kui kasvab nõudlus kiire interneti, suurema ekraaniga telerite ning voogedastusteenuse – näiteks Jupiter või Netflixi – järele, siis võib aimata, et meie inimeste jaoks muutub üha mõnusamaks elamusi kogeda vaid koduseinte vahel. Turvaline kolmnurk teler-diivan-külmkapp pakub aga vaid piiratud hulgal emotsioone.

Kiirtestidega üritused käima

Juba mitu nädalat veeretatakse nii teadlaste kui ka poliitikute vahel kuuma kartulit, mille sisuks on otsus lubada kinosaali, restorani ning muudele avalikele üritustele ka negatiivse kiirtesti tulemuse alusel. Radikaalsemalt väljendudes tähendab see ühiskondlikus elus osalemise võimaluse avanemist neile, kes mingil põhjusel ei ole vaktsineeritud või kelle vaktsiinipass on kehtivuse kaotanud.

Omikroni kiire ja laialdane levik on muutnud tegutsemist pandeemia suhtes kogu maailmas ning paratamatult tuleb ka Eestis ühel hetkel vastavaid otsuseid langetama asuda.

Koroonaviirus on meie ühiskonda lõhestanud suure ja sügava kraaviga, mille järelmõjudega tuleb tegeleda paljudes valdkondades veel kaua. Kui majanduslikud mõjud on numbrites mõõdetavad, siis inimestevahelisi suhteid ja vaimset hakkamasaamist pole kuigi lihtne mõõta.

Selge on aga see, et barrikaade püstitati omajagu ning just see, kuidas inimesed jälle kokku liita, saab suurimaks väljakutseks. Eelpool mainitud traditsioonide vankumine, plaanitu pidev edasilükkamine ja tühistamine ning virtuaalmaailm töötavad selle liitmistehte vastu.

Koroonapandeemia eel võis julgelt nentida, et Eesti inimesed on ürituste usku ja tahavad koos käida, et kogeda häid emotsioone ja meelelahutust. Avardunud majanduslikud võimalused ja kogemise janu tõid osalejaid kõikjale, kus midagi huvitavat oli välja mõeldud.

Loomulikult pani see veerema ka lumepalli, mis tähendas, et heas mõttes pöörastele ideedele järgnesid veel pöörasemad ja paremad. Milline seis ootab meid ees 2022. aastal, on raske ennustada. Möödunud kahel suvel pakuti küll publikule kvaliteetseid üritusi, kuid üha rohkem lennukate ideedega inimesi on oma oskuseid ja kogemusi rakendamas teistes valdkondades. Lihtsalt seepärast, et üritustega poleks vahepeal ära elanud.

Mitte et üritustel käia ei tahetaks. Päevakajalise näite saab tuua Tallinna lauluväljakult, kus juba detsembri keskpaigast on võimalik külastada vabas õhus koguperenäitust. Et tegemist on siiski piiratud alaga, peab sisenemiseks esitama vaktsineerimistõendi. Viimaste nädalate jooksul on olnud juba ridamisi olukordi, kus vaktsiinipassi kehtivusaeg on lõppenud ning soovitakse kiirtesti abil tõendada, et ollakse terved. Seda võimalust aga pole, piletid jäävad ostmata ning elamus saamata.

Omikroni tüvi levib üha laiemalt ning teadlaste hulgast kostab järjest enam mõtteid, et muutunud olukorras on mõistlik hakata kiirteste igal juhul rohkem kasutama. Niisiis on paratamatu, et seesugune (õigustatud) ootus tekib ka ühiskonnas.

Rohelise tule andmine kiirtestimisega avalikel üritustel ja meelelahutuses osalemiseks on loomulikult seotud riskidega. Riskivaba lahendust ei ole aga praegustes oludes mõistlik loota ja oodata.

Tegelikult on massiline kiirtestimine Eesti oludes pilootprojekti juba läbinud, kooliõpilased teevad seda juba spetsialisti vilumusega. Avalikud andmed on küll hektilised, kuid enam-vähem piisava kiirusega on suudetud tuvastada viirusekandjaid ning täita peamist eesmärki: viia läbi võimalikult palju kontaktõpet.

Meie kultuur ja ürituste turg on pandeemia-aastate jooksul saanud väga tõsise löögi ning mida hiljem taastumine algab, seda raskemalt see ka kulgeb. Ja mis veelgi tähtsam, inimeste kokkutoomiseks ning taas liitmiseks on kultuur suurepärane vahend.