Ukrainaga seoses on USA-s ja Euroopas olnud viimastel päevadel ja viimase nädala jooksul palju tegevust. Kuivõrd on ohuhinnang selles osas, et Venemaa võib Ukrainat lähiajal rünnata, nüüd nädalaga muutunud?

Võib-olla üks selline areng, mida tegelikult ei saanud ka varem välistada, aga mis on nüüd hakanud selgemat kuju võtma, on seotud Vene vägede viimisega Valgevenesse, millel on selgelt kahene eesmärk või vähemalt on kaheselt võimalik neid vägesid kasutada.

Esiteks, Valgevenes olevad Vene väed – ja sinna viiakse praegu maaväeüksuseid, õhukaitseüksuseid ja õhutõrjeüksuseid – need väed hakkavad ohustama Ukrainat põhja poolt. Ja isegi juba Valgevene territooriumil olles on nende vägede võime, näiteks sulgeda sisuliselt märkimisväärne osa Ukraina õhuruumist, selline, et see muudab märkimisväärselt senist operatsioonipilti.

Teine asi, mis nende samade vägedega kahtlemata saavutatakse, on sõjaline ähvardus vahetult NATO idapiirile, sest et nende Venemaa ja Valgevene poolt deklareeritud õppuste käigus on oodata sinna sellist Vene vägede kontingenti, mida me ei ole varem näinud isegi mitte suuremate Vene-Valgevene ühisõppuste ajal. Ja see on kahtlemata faktor, millega ka NATO peab arvestama, et mitte lubada mingisuguseid nii-öelda valearvestusi, valehinnanguid.

Ja mis puudutab seda varem alanud koondumist Ukraina ümber ja Ukraina sisse – rõhutan, et see koondumine on toimunud ka Krimmis – siis me just näeme seda, et rohkem ja rohkem on üksusi, mis täidavad nii-öelda varem olemas olnud lünkasid. Igasugused toetusüksused ja täiendav laskemoon, mis kohale tuuakse.

Ehk pikalt, vastates sellele algsele küsimusele, ohuhinnang ei ole muutunud selles mõttes, et me näeksime midagi absoluutselt fundamentaalselt uut, aga me näeme seda, et see juba mitme kuu jooksul kujunema hakanud ohupilt lihtsalt järjest täieneb ja muutub järjest tõelisemaks ja vahetumaks.

See, et need väed on Valgevenes, kas see paneb muretsema näiteks Suwalki koridori pärast ja ka Balti riikide, sealhulgas Eesti pärast?

Jah, Suwalki koridori puhul me ju räägime Balti riike ja Poolat ühendavast kõige kitsamast maismaa-alast, kus on ühel pool Valgevene, teisel pool Kaliningrad. See on see koht, kus on võimalik sõjaliselt teha selline manööver, mis ühel hetkel muudab nii-öelda Balti poolsaare NATO-s järsku saareks. Nii et, kuivõrd me ju teame, et justnimelt selle koridori hõivamise, selle kinni panemisega seotud tegevusi on Venemaa koos Valgevenega harjutanud korduvalt oma varasemate sõjaliste õppuste käigus, siis meil ei ole mitte mingisugust võimalust ignoreerida seda praegust vägede liigutamist. Ja on kahtlemata nii meie enda, meie Balti partnerite kui ka laiemalt NATO puhul see üks faktor, millega me peame arvestama.

Kui mõelda sellele, et Venemaa tõepoolest ründab Ukrainat läbi Valgevene, siis kuhu nad liiguvad, mis on nende eesmärk sellisel juhul?

Kuna ma ei ole sõjaline ekspert ega mul ei ole ka seda privileegi, et ma omaksin Venemaa sõjalisi või poliitilisi plaane, siis ma ei hakka spekuleerima selle üle, mida nad tegema hakkavad, millal tegema hakkavad. Ma saan rääkida nii-öelda laia pintslitõmbega sellest, mida mingisuguse instrumendi kasutamisel on võimalik teha.

See, mis paistab igale inimesele silma, kes vähegi kaarti tunneb ja vähegi viitsib kaasa mõelda, on just nimelt see, mida ma enne osundasin: Valgevenest on Venemaa õhutõrje relvadega võimalik juba katta poliitiliselt ja sõjaliselt olulist osa Ukraina territooriumist, sealhulgas Kiievit ja Kiievit ümbritsevaid alasid.

Ja kui, kui veelgi seda kaarti jälgida, siis just nimelt Kiievi nii-öelda sõjaline ohustamine ilmselt ongi kõige suurem probleem, mis sellise Valgevenesse viidud suurema väekontingendi puhul tuleb Ukraina planeerijatel arvesse võtta, sest Kiievist Valgevene lõunapiirini on, kui ma ei eksi, umbes saja kilomeetri ringis. Aga mis veel oluline, et Kiiev on lääne pool Dneprit ja ka Valgevene poolel on võimalik juba nii-öelda positsioonid sättida lääne pool Dneprit.

Ukraina ütles paar päeva tagasi, tõenäoliselt oma inimeste rahustamiseks, et tegelikult neil pea 130 000 Vene sõjaväelasel, kes piiri äärde on koondatud, ei ole justkui seda võimekust, et täielikult sisse tungida. Kas need väed, mida me näeme Valgevenes, kas see suurendab seda võimalust?

Jällegi, ma ei taha ennast teeselda eksperdiks valdkonnas, kus ma seda kindlasti ei ole, aga lihtsalt selline formaalne loogika ütleb, et kui millelegi, mis juba niikuinii on probleem, tuuakse ressurssi juurde, siis sellega see probleem ei saa minna väiksemaks. Ja see on kindlasti täiendav faktor, mida peab tähele panema, ja nagu me oleme märganud, siis Ukraina on põhjapiiri tugevdamist või vähemalt sellele täiendava tähelepanu andmist viimastel nädalatel võtnud päris tõsiselt.

USA on plaaninud saata NATO roteeruvaid vägesid Ungarisse. Kas oli ka mingisugune plaan, et need väed võiksid tulla näiteks Eestisse?

Me räägime praegu tegelikult sellisest väga dünaamilisest olukorrast, kus iga päev ja sageli ka päeva sees mitmel korral on liitlaste vahel erinevates formaatides, erinevates kohtades – nii siin Washingtonis, nii Brüsselis, nii meie pealinnas Tallinnas või ka muudes kohtades –  koordinatsioon, erinevate varasemate plaanide läbi- ja ülevaatamine ja vajadusel plaanide uuendamine.

See tähendab ka seda, et kõik see, mis puudutab võimalikku idatiiva tugevdamist, on pidevalt käigus olev või muutumises olev protsess. Me oleme nii avalikult kui ka mitte tingimata valjult, kõigile kuuldavalt rääkinud sellest, et me peame tegema vajalikud sammud selleks, et NATO idatiival oleks heidutushoiak – ehk siis see, kuidas on NATO erinevad väed ja võimed paigutatud – oleks ühtaegu selline kindel, rahulik, aga ka adekvaatne, võtaks arvesse muutuseid meie vahetus julgeolekukeskkonnas. Ja see tähendab ka seda, et kahtlemata me koos oma teiste liitlastega pöörame tähelepanu ka Valgevene suunas toimunud täiendavale Vene vägede liigutamisele ja koondumisele.

Me juba näeme ka täna ja praegu mingisuguseid muudatusi, mis meie idatiival on toimunud ja toimumas. Leetu, Balti õhuturbesse, on läinud täiendavad hävituslennukid Taanist. Meil on Läänemerel täiendavaid laevu. Eestisse saabusid kuus USA F-15 hävituslennukit. Kõik need sammud ei ole üldse mitte väikese kaaluga, iga selline platvorm on midagi, mis tugevdab meie julgeolekut, midagi, mis tegelikult juba võtab arvesse seda toimuvat, kujunevat olukorda.

Aga kas me oleme küsinud USA-lt lisavägesid?

Me oleme kuni peaministrini välja rääkinud sellest, et me usume, et praeguses olukorras on idatiiva jätkuv tugevdamine vajalik ja nagu ma ütlesin, et juba need tänaseni toimunud sammud, need ei ole midagi, mida ei tasuks tähele panna. Me teame, et kindlasti mujal pannakse seda tähele.

Aga me usume ka seda, et arvestades eeskätt Valgevene suunas toimunud täiendavat arengut, on NATO-l vaja siin täiendavaid samme astuda. Me ei saa võtta sellist hoiakut, kus me ütleme, et kuna NATO on olnud alates oma loomisest alates edukas heidutuses, keegi pole seda heidutust läbi murdnud, et selle kuulsusrikka ajaloo ja kollektiivkaitse poliitilise pühendumuse täiendav üle kordamine automaatselt tähendab seda, et mitte keegi kunagi ei või jõuda ekslikult järeldusele, et kõik see ei toimi. Selleks peab olema ka alaline kohalolek ja valmidus nii meie enda kui ka liitlaste üksustel, kes on idatiivale nihutatud, vastav sellele olukorrale.

Aga tundub, et nii USA kui ka NATO tähelepanu praegu on ikkagi pigem liikunud Musta mere piirkonda. Kas see on meie jaoks murettekitav?

Meie jaoks oleks murettekitav see olukord, kui NATO-s oleksid mingisugused tõsised erimeelsused ja mingid tõsised augud NATO heidutushoiakus.

Musta mere piirkonna täiendavast tugevdamisest ja sellest, et seal piirkonnas on ka julgeolekuolukord muutunud halvemaks, võrreldes paari aasta taguse seisuga, on räägitud NATO-s juba pikemat aega. Nii et osa nendest sammudest, mis on tegemisel või tehtud, peegeldavad tegelikult juba enne praegust eskalatsiooni kujunenud arusaama. Selles mõttes on see meile kindlasti positiivne.

Küll aga - nagu ma juba enne ütlesin - rõhutame, tõmbame ka ise tähelepanu sellele, millised muutused on toimumas meie regioonis, kus on, meeldib see meile või mitte, NATO vahetu, igapäevane kokkupuude Venemaaga ja Valgevene puhul riigiga, mis on Venemaale ülilähedane, kus sõjaliselt ollakse ennast sidunud struktuuridega ja nüüd siis ka vahetult Vene relvajõududega, on kõige otsesem ja lähedasem. Seda ei tohi arvestamata jätta.

Ei saa öelda, et liitlaste vahel ei oleks erimeelsusi. Kui vaadata näiteks Saksamaad, siis nii Balti riikide kui ka USA puhul on välja tulnud see probleem, et mitte ainult nad ise ei saada relvi, vaid justkui blokeerivad ka seda, et teised liitlased saaksid saata [Ukrainale] relvi, näiteks Eesti puhul. Mida me peaksime sellises olukorras tegema, kus meie tahame aidata, aga me justkui ei saa aidata Ukrainat?

Esiteks, ma peaksin täpsuse huvides ütlema, et Saksamaa ei ole lõpetanud oma sisemist läbivaatus- või hindamisprotsessi ja ei ole olnud ametlikku vastust, et Eesti ei tohiks Ukrainale edasiandmiseks mõeldud haubitsad sinna saata. See peaks olema väga selge. Rahvusvahelises pressis on olnud selle osas ka veidikene arusaamatust.

Teiseks, nii meile kui loomulikult laiemalt NATO-s on Saksamaa ülitähtis liitlane. Liitlane, kes on ülitugevalt panustanud ka viimastel aastatel vahetult Balti regiooni julgeolekusse. Ma ilmselt ei peagi hakkama seda kõike üles lugema, aga Saksamaa on üks kõige tihedamaid Balti õhuturbesse panustajad. Saksamaa on Leedus paikneva NATO lahingugrupi raamriik. Nad ongi vahetult seal, kus riik piirneb Kaliningradis Venemaaga, teisel pool Venemaaga sisuliselt nii-öelda sõjaliselt integreeritud riigiga (Valgevenega - toim.). Kõik see on olnud Saksamaale ka sisemiselt väga keeruline protsess, kuhu liikuda.

Saksa välisminister ütles eile parlamendis, et Saksamaa toetab Ukrainat tugevalt ja kavatseb seda toetust jätkata, aga ta ütles ka, et ta usub, et nii nagu Saksamaal mõne teise riigiga võrreldes, on ka teistel riikidel mingisugused eripärasid selles samas toetuses. Need eripärad võivad olla tingitud poliitilistest, majanduslikest, õiguslikest põhjustest. Saksamaa puhul on viidatud sellele, et neil on pikaajaline poliitika, mis antud juhul haubitsate kaasuses teeb neile otsuse tegemise, loa andmise raskeks. Mõni on võib-olla kasutanud sõna võimatuks, aga nagu ma rõhutasin, nad pole ametlikult meile ei öelnud, nii et ma ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb.

Liitlastel on kogu aeg laua taha tulles mingisugune oma seisukoht ja seda igasugustel teemadel. Sealhulgas teemade puhul, mis ei pälvi absoluutselt avalikkuse tähelepanu, on NATO-s see ühisosa otsimine sageli pikk, mõnikord frustratsiooni tekitav protsess. Aga nagu klassikud on öelnud, et ainuke asi, mis on hullem liitlastega koos tegutsemisest, on ilma liitlasteta tegutsemine.

Me näeme ka selle kriisi käigus seda, et see maksiim kehtib sada protsenti, sest mina julgen küll arvata, et see tänane liitlaste ühtsus, nii poliitilistes kui ka sõjalistes küsimustes, on midagi, mis tegelikult on frustreerinud neid inimesi, kes seda kriisi ja selle eskaleerimist Kremlis planeerima hakkasid.

Saksamaa on seisukohal, et diplomaatia on see tee, mille peaksime valima, kui Venemaaga suhtleme. Samas ma ise osalesin sellisel üritusel, kus Saksa eksperdid ütlesid, et diplomaatia ei ole tegelikult aidanud Ukraina kriisi puhul ja isegi sanktsioonid, mida kehtestati, ei ole niivõrd aidanud, sest Saksamaa ei ole olnud ühe osana valmis ise maksma seda hinda, mida karmid majandussanktsioonid Venemaale tegelikult tekitaksid. Kas meile tundub, et nüüd on Saksamaa valmis kehtestama karme sanktsioone, mis tegelikult võivad ka neile endale mõjuda, eriti näiteks seoses Nord Stream 2-ga?

Me usume selgelt seda, et diplomaatia ja heidutus on osa ühest lähenemisest ja need peavad käima käsikäes. Vastasel juhul ei ole ka diplomaatial tõenäosust olla väga edukas. Kas peaks diplomaatiat sellistes olukordades eelistama ja püüdma sellega midagi saavutada?

Eesti vastus on kindlasti, et loomulikult peaks, sest on ju loomulik, et probleeme lahendades püütakse vältida vägivalda ja igasugust inimlikku ja majanduslikku kahju, mis sellega kaasas käib. Küll aga on oluline see, et me Euroopas, Ameerikas, mujal maailmas ei langeks sinna lõksu, mida Venemaa on püüdnud meile ette maalida.

Ehk kui kuulata nüüd Venemaa erinevate esindajate selliseid seisukohavõtte, siis meile pakutakse välja justkui selline emba-kumba variant, kus öeldakse, et te kas nõustute sellega, mis me teile ette kirjutame paketina ja täielikult – ja meie keeles tähendaks see järeleandmist, järeleandlikkust ja millega iganes nõustumist – või teise variandina ütleb Venemaa, et nad võtavad kasutusele sõjalis-tehnilised meetmed – tõlkides tähendab see, et tuleb sõda, sõjaline konflikt. Me peaksime olema väga selged, et me ei ole nõus sellise valikuga. Ja kuigi me ei taha loomulikult seda, et kuskil oleks sõda, siis me ei ole valmis põhimõttelistes küsimustes järele andma ja me tahame saavutada olukorra, kus põhimõttelistes küsimustes on siiski võimalik edasi minna täpselt nii, nagu Lääne ühiskonnad, lääneriigid, meie enda ühiskonnad on kokku leppinud. Ja me ei tee selle arvelt kompromisse.

Rääkides sanktsioonidest, sanktsioonide mõjust ja sellest, keda nad haavavad, siis kindlasti Krimmi, MH17 allatulistamise järel ja muudel puhkudel kehtestatud sanktsioonid ei ole olnud sellised tapvad või katastroofilist majanduslikku mõju avaldavad sanktsioonid. Vastasel juhul me ei saaks ju praegu rääkida sellest, et kui tehakse mingisugune järgmine samm, siis  need sanktsioonid, mida nüüd kavandatakse siis nende mõju on tõeliselt hävitav.

Nende tollaste sanktsioonide ka esialgne eesmärk sätiti teistmoodi või osa nendest sanktsioonidest lepiti kokku eesmärgiga vältida nii-öelda edasist Venemaa võimalust sõjategevusega jätkata, mis 2014 toimus. Mida me teame, on see, et lisaks sellele, et Venemaa rahvuslikust rikkusest on need sanktsioonid lõiganud erinevate hinnangute järgi aastas kuskil 0,2-0,5, mõne hinnangu järgi isegi kuni 1 protsent SKT-st, siis on need sanktsioonid väga tugevalt mõjutanud Venemaa relvatööstust. Nad ei ole saanud kõrgtehnoloogilisi komponente. Nad ei ole saanud selliseid mootoreid ja turbiine oma erinevatele masinatele. Nad ei ole saanud side- ja juhtimisseadmeid ja see on kindlasti avaldanud neile mõju.

Kas praegu on Saksamaa ja teised Euroopa riigid valmis kehtestama vajadusel tugevamaid sanktsioone ja selliseid sanktsioone, mis tõesti mitte ainult ühte või teist sektorit mõjutaksid, vaid ka nii-öelda laial pinnal Venemaa majandusele karmi mõju avaldaksid? Minu teadmine selle põhjal, mis ma kuulen oma kolleegidelt, kes jälgivad Saksamaad, kes jälgivad Euroopa Liidus laiemalt toimuvat, ja selle põhjal, mis ma tean USA ja Euroopa Liidu institutsioonide kontaktidest, on see, et nii nagu on Eesti, Rootsi ja Belgia pardal, on ka Saksamaa pardal.