Eestisse suhtus eelmisel aastal positiivselt (väga hästi või üldiselt hästi) 52 protsenti Venemaa elanikest, 2018. aastal läbi viidud uuringus oli samal positsioonil 50 protsenti vastanutest. Eestiga piirnevatel Venemaa looderegiooni aladel – Peterburis, Pihkva ja Leningradi oblastis suhtus mulluses uuringus Eestisse positiivselt isegi 72 protsenti vastanutest.

"Suhtumine Eestisse on positiivne, aga Eesti on tähelepanu alt väljas," rääkis üks uuringu läbiviijaid, Levada keskuse nõukogu liige Lev Gudkov teisipäeval välisministeeriumi korraldatud briifingul. "Täna ei ole Eesti huvikeskmes ei Venemaa meedia ega ka laiemalt ühiskonna jaoks. Kuna Eestist räägitakse vähe, siis kujundab paljuski suhtumist Eestisse Nõukogude Liidu ajast jäänud hoiakud kui kõige läänepoolsemast ja arenenumast liiduvabariigist," tõdes ta.

Samuti kujundab Eesti mainet geograafiline asukoht, kuna Eestile kandub üle Põhjamaade maine. Venelaste jaoks on ideaalseim riik Rootsi, mis eriti nõukogude-järgsel ajal tähendas inimeste jaoks sotsialismi ja kapitalismi parimate külgede kombinatsiooni. Lisaks kõrgele majandusarengule tõstab Põhjamaade mainet venelaste silmis ka see, et nad ei ole sõjakad, selgitas Gudkov.  Kui Rootsi on venelaste jaoks ideaalne riik, siis sellele lähedased on ka Soome ning seejärel ka Eesti, lisas ta. Põhja-Euroopa riike nähakse kui demokraatia, kõrgete elustandardite, õigusriigi ja arenenud kodanikuühiskonna ideaalsete kuvanditena ning sama hoiak kantakse üle ka Eestile.

Küsitlusest selgus ka, et positiivsemalt suhtuvad Eestisse nooremad ning haritumad venelased – kui noortest on 65 protsendil Eesti suhtes positiivne hinnang, siis pensionieelikute ja pensioniealiste seas on selliseid 38 protsenti.

Negatiivselt (väga halvasti või üldiselt halvasti) suhtus Eestisse mõlemal uuritud aastal 17 protsenti vastanutest, looderegioonis oli selliseid 10 protsenti.

Gudkovi kirjelduse kohaselt kujundavad suhtumist Eestisse peamiselt kaks tegurit: riiklik propaganda ja vana info Eestist kui endisest liiduvabariigist. Kui 1990ndatel oli suhtumine Eestisse selgelt positiivne, siis Eesti astumisega Euroopa Liitu ja eriti NATO-sse algatas Vene riik Eesti suhtes negatiivse kampaania, mis on suhtumist pisut mõjutanud.

Aga negatiivsete hoiakute osakaal Eestisse langeb kiiresti, kui selline meediakampaania lõppeb, rõhutas Gudkov. Nii on Eesti olnud koos Ameerika Ühendriikidega venelaste jaoks kõige vaenulikemate riikide nimekirjas, kus kunagi on olnud ka Gruusia ning praegu on Ukraina. Aga viimasel ajal pole Eesti üldse enam vaenulikeks hinnatavate riikide seas, märkis ta.

Uuringu raporti kohaselt mõjutab suhtumist Eestisse oluliselt see, kust on teavet saadud või milliseid kanaleid vastajad pidevalt kasutavad ja usaldavad. Nendest, kelle suhtumine põhineb üksnes Venemaa riiklikel telekanalitel, suhtub Eestisse positiivselt ja heatahtlikult 46–49 protsenti, mis on keskmisest madalam, negatiivselt aga 22–23% protsenti, mis on üle keskmise näitaja.

Sotsiaalvõrgustike ja telegramm-kanalite kasutajate seas on samad näitajad 61 protsenti ja 65 protsenti, Eestisse negatiivselt suhtujaid on 8–15 protsenti, mis on alla keskmise.

Balti riigid viisid ellu venelaste ihaluse

Briifingul osalenud Levada keskuse analüütik Aleksei Levinson rääkis, et Balti riikide püüdlusi Läände peeti Venemaal pärast Nõukogude Liidu lagunemist iseenesest mõistetavaks ning samuti ka nende liitumist EL-i ja NATO-ga. Tema sõnul unistasid kunagi 1990ndatel sellest ka venelased, kuna Lääs tähendab ka venelaste heaks head, jõukat ja turvalist elu. Vladimir Putini võimule tulekuga aga maeti sellised unistused lõplikult maha.

"Teil on vale ettekujutus, kui te arvate, et venelased ongi sellised viltides ja läki-läkisid kandvad ning viina joovad inimesed kusagil Siberis. Venelased tahavad samuti paremini elada ning nad näevad, et Balti riigid on suutnud selle soovi ellu viia. Seetõttu suhtutakse Eestisse ning Lätisse-Leetu sümpaatia, aga ka teatava kadeduse ja nukrusega selle pärast, et Balti riigid suutsid selle ära teha, meie aga mitte," rääkis Levinson. Kui Eesti oli juba 1980-90ndatel demokraatia eeskuju, siis praeguseks kehastab just Eesti kõige paremini ideed vabast ja demokraatlikust riigist, tõdes ta.

Aga kui Putini võim kunagi otsa saab, võib-olla siis pöördub Venemaa tagasi nende püüdluste juurde, lisas Levinson.

Samas hindavad venelased riikidevahelisi suhteid märksa kriitilisemalt. Heaks pidas Eesti ja Venemaa suhteid ainult 8 protsenti, normaalseks või rahulikuks 22 protsenti, jahedaks 29 protsenti, pingeliseks 12 ning vaenulikuks 7 protsenti vastanutest, selgus uuringust.  

Teadmised Eestist väiksed

Uuringu mitmest küsimusest tuli välja, kui vähe venelased Eestist teavad.

Nii teadis ainult 7 protsenti kogu Venemaa ning 20 protsenti looderegiooni elanikest, et Eesti ja Venemaa vahel ei ole sõlmitud piirilepet. Midagi olid sellest kuulnud 19 protsenti kõigist Venemaa elanikest ning 30 protsenti loodepiirkonna elanikest.

Samuti ei olnud eelmise aasta küsitluses 47 protsenti midagi kuulnud sellest, et Eesti oli kahe maailmasõja vahel iseseisev riik. Selle kohta, kas Balti giid okupeeriti või astusid nad vabatahtlikult Nõukogude Liitu, leidis 20 protsenti, et nad okupeeriti, 58 protsenti aga, et astusid vabatahtlikult.

Kui küsiti Eesti elukvaliteedi kohta, siis arvas 45 protsenti, et see on parem kui Venemaal, 19 protsenti arvas, et sama ning 12 protsenti, et halvem.

Samas olevat Eesti keskmise palga nimetamine tekitanud "šokilähedase reaktsiooni", märgitakse uuringu aruandes, sest 53 protsenti vastanutest arvas, et see on väiksem kui küsitleja nimetatud 1515 eurot 2020. aasta neljandas kvartalis.

Eesti vähese tundmise üheks põhjuseks võib pidada ka asjaolu, et suur osa Venemaa elanikke pole siin käinud. Nii vastas mullu 72 protsenti kõigist küsitletutest, et ei ole Eestit külastanud ega kavatse ka seda teha, 20 protsenti ei ole Eestis käinud pärast 1991. aastat, kaks protsenti tunnistas, et pole käinud, kuid sooviks minna ning seitse protsenti ütles, et on Eestis käinud enne 1991. aastat.

Hinnang Eesti ühiskonnale on muutunud positiivsemaks

Küsimusele, milliseid väärtusi peab vastaja Eesti ühiskonnale ennekõike omaseks, ei osanud midagi vastata ligi kolmandik (31 protsenti). Samas näitab 2018. ja 2021. aasta uuringu tulemuste võrdlus, et venelaste suhtumine on muutunud positiivsemaks.

Natsionalismi pidas mullu Eesti ühiskonnale omaseks 23 protsenti, kõrkust 20, suletust 19, kõrget elatustaset 18, demokraatlikkust 13, konservatismi 11, võrdsust ja õiglust 10, põhimõttelagedust 10 protsenti.

Samas on negatiivsete ja positiivsete assotsiatsioonide suhe on kolme viimase aasta jooksul veidi paranenud, tõdesid uuringu autorid. Kui 2018. aastal oli negatiivsete ja positiivsete vastuste summade suhe oli keskmiselt 111:80 (=1,39), siis 2021. aastal 93:100 (=0,87).

Küsitluse tulemuste kohaselt tajuvad kõige negatiivsemalt Eestit vanemad ja haritud vastajad, kes elavad Venemaa pealinnas, kellel on kõige rohkem säilinud ideoloogilised (impeeriumijärgsed) hoiakud ja vaated, kes kannavad oma pahameele ja solvumise üle Eesti ühiskonnale ning peavad eestlasi endise impeeriumi pealinnast kaugenenuks, samuti suletuteks ja kõrkideks, öeldakse uuringu raportis. Märksa vähem on need vaated ja arvamused omased noorematele vastajatele ja sotsiaalsete äärealade elanikele, kes on võrreldes Moskva ja suurlinnade elanikega oluliselt vähem kallutatud.

Venelastel on hirm

Gudkov ja Levada rõhutasid oma esinemises ka seda, et uuringud näitavad venelaste hulgas kasvavat hirmu.

Suurim mure on venelastel oma elustandardi pärast, kuid selle järel on suureks mureks laialdase sõja puhkemise võimalus ning kartus tervet ühiskonda haarata võivate repressioonide pärast, rääkisid nad.

Uuringufirma Levada Market Research (LMR) korraldas Eesti tellimusel küsitluse ajavahemikus 23.–29. september 2021, mille käigus küsitleti 1634 inimest vanuses 18-aastat ja vanemad. Uuringu valim oli ülevenemaaline, standardne ja representatiivne, küsitleti nii linna- kui ka maapiirkonna elanikke. Valim kajastab Venemaa sotsiaalset ja demograafilist struktuuri soo, vanuse, hariduse ja muude tunnuste järgi. Osa küsimusi kordas 2018. aastal analoogses uuringus esitatud küsimusi.