Miks advokatuur Robert Sarve enda ridadest välja arvas?

Kutsesobivuskomisjon viis läbi tema kutsesobivuse hindamise. Selle resümee on, et varem on aset leidnud sellised korduvad olukorrad, kus ta on käitunud advokaadile ebakohasel viisil ja vaatamata sellele, et nendele probleemidele on tähelepanu juhitud, ei ole sellest kohaseid järeldusi tehtud.

Üksikute näidete toomine loob sellest asjast võib-olla vale pildi. Mingisugune konkreetne olukord siin ei olnud nüüd tingimata mingisuguse otsustava kaaluga. Korduvalt ja korduvalt oli kolleeg näidanud üles sõna otseses mõttes kutse-eetika nõuetele mittearvestamist.

Selliseid etteheiteid on erinevatel ajahetkedel ka meedias käsitletud.

See on ikkagi väga erakordne asi, et niimoodi kutsesobivuskomisjoni hinnangu järgi keegi advokatuuris välja arvatakse?

See on tõsi, et see on harva ja see peabki harva olema. See menetlus ja selle võimalik lõpptulemus ongi ette nähtud erakordsete situatsioonide lahendamiseks. Kui see olukord oleks täitsa tavapärane, siis oleks advokatuuri organisatsiooniga midagi põhimõtteliselt valesti.

Kui minna sellisest formaal-protseduurikast kaugemale, siis miks on advokatuurile oluline ennast aeg-ajalt puhastada?

Selleks, et advokatuur saaks olla kõigist, sealhulgas riigist sõltumatu, peab ta hoolitsema ise selle eest, et kõik tema liikmed vastaksid teatud nõudmistele ja need on nii-öelda kõrgendatud nõudmised võrreldes tavakodanikega.

Kui me seda ise ei tee, siis mingil hetkel saab see sõltumatus kahjustatud. Ühiskonnal tekib küsimus, et kui advokatuur, kes siin deklareerib teatud kõrgendatud väärtustest juhindumist, ei suuda tagada, et tema enda liikmed nendest reeglitest kinni peavad, siis järelikult ei suuda ta oma ülesannet täita.

Robert Sarv ei pea advokatuuri otsust üldse oluliseks. Ta ei pea üldse tähtsaks seda, kas ta ametinimetus on advokaat või jurist. Miks on ühele juristile üldse oluline olla advokatuuri liige?

Ma vastaks sellele niimoodi, et seda peabki iga jurist iseendalt küsima, kas ta peab advokatuuri kuulumist enda jaoks oluliseks või mitte. Ja kui inimene ei pea seda enda jaoks oluliseks, siis on täiesti põhimõtteliselt õige otsustada mitte olla selle organisatsiooni liige.

Ja mõnes mõttes antud juhul see natuke iseloomustab kogu selle kaasuse kulgu, et kui kolleeg ei pea oluliseks üldse advokatuuri kuulumist ja selles kehtivate reeglite täitmist, siis see viib varem või hiljem selle järelduseni, et inimene ei sobigi advokaadiks.

Mis on inimese jaoks vahet, kas ta pöördub oma murega advokaadi poole või pöördub ta juristi poole?

Advokaadi puhul on advokatuuris kehtivate reeglitega tagatud teatav kutsestandard, mille järgi seda teenust osutatakse ja mis kaitseb seda, et seda osutatakse kliendi parimates huvides.

Seal on terve rida erinevaid reegleid, mis hõlmavad muu hulgas riiklikult tagatud advokaadi kutsesaladuse kaitset. Advokaatidel on see suuremal määral kaitstud kui nii-öelda tavajuristide puhul. Sinna kuulub kutsekindlustuse olemasolu, mis on advokaatidel kohustuslik. Advokaadi osutatav õigusabi on reguleeritud ja seeläbi selle kvaliteet mingisugusel viisil tagatud.

Juristide puhul, kes advokatuuri ei kuulu, selliseid tagatisi lihtsalt ei ole. See iseenesest ei tähenda loomulikult seda, et advokatuuri mittekuuluv jurist ei olegi võimeline kvaliteetset õigusteenust osutama.

Robert Sarv on 34-aastane. Kui ta nüüd kümne või 20 aasta pärast tahab uuesti advokaadiks saada, kas see uks jääb talle lahti?

See on põhimõtteliselt võimalik, et igaüks, kes vastab sel hetkel, kui ta taotleb advokatuuri liikmesust, selleks esitatavatele nõuetele ja suudab seda ettenähtud korras tõestada, on advokatuuri liikmeks teretulnud.