Majandusprognoosid ütlevad, et eesootav talv tuleb raske. Riigieelarve on lõhki või parimal juhul ehk "ainult" ragiseb ja rebeneb. Väga ruttu oleks vaja, et iga eestimaalane müüks oma tööaega rohkem välismaale ja senisest märksa kallimalt. Raha saaksid juurde pered ja maksude kaudu ka avalikud teenused.

Iga rikka riigi jõukuse alus on tark tööstus, aina vähemast toormest aina targemalt aina kasulikumate toodete tegemine. Eesti kiiresti kasvav tark tööstus see sektor, mis võiks eestimaalased jõukaks teha, tuua meile uue heaolu kasvu ja tõsta meid Põhjamaade tasemele.

Aga kriitiliselt on puudu vajaliku haridusega inimestest. Kuidas suudaks Eesti haridussüsteem anda noortele oskused, et nad saaksid juba 20-aastasena teenida 2000 eurot palka ja edaspidi aina rohkem?

Õnneks on suvi toonud mitu head uudist. Rõõm on näha, et haridusminister on julgelt ära otsustanud mitu reformi, mis olid pikalt vindunud. Aga nüüd tuleb nii kutsehariduse reform, spetsialisti- ja keeleõppe mõistlik jaotus kui ka inseneriakadeemia programm päriselt ja kiiresti ellu viia. Selle jaoks märgin ära, mida tuleks nende juures targa tööstuse vaatest iseäranis silmas pidada.

Vastasel korral võime olla mõne aasta pärast olukorras, kus midagi nagu reformiti, raha kulutati, aga soovitud tulemusi ikka pole. Vältigem seda ja tehkem koostöös Eesti tehnoloogiaharidus korda.

Teeme kutsehariduse reformi koos hästi ära

Väga õige on plaan, et umbes pooled noored võiksid keskhariduse saada praktilistel rakendusliku gümnaasiumi erialadel (näiteks robootika, mehhatroonika, tarkvaraarendus jne). See viiks meid Euroopa rikastele riikidele nagu Šveits või Saksamaa lähemale.

Öeldakse aga, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Ärme lase heal plaanil kokkupuutel reaalsusega liiva joosta. Julgustan kutsehariduse reformiga tegelejaid looma kohe alguses sisulist ja pidevat koostööd nii masinatööstuse kui ka teiste tehnoloogiasektori erialaliitudega. Seda kõikidel tasanditel alates seadusi muutvast riigikogust kuni konkreetseid õppekavasid koostavate ametnikeni.

Eesti tugevus on meie kompaktsus, me oleme üksteisest telefonikõne kaugusel. Paneme selle enda heaks tööle. Targa tööstuse ettevõtetel on palju pakkuda nii n-ö rindeinfo kui ka praktikabaaside ja praktilise õppe toetamise näol.

Üks väga konkreetne printsiip, mida rakendusgümnaasiumi laiendamisel järgida, peaks olema modulaarsus. Neli aastat õpet ei tohiks olla üks jagamatu tervik, vaid selle osi peaks saama eraldi läbida ka väiksemate ametioskuste kursustena. Seda nii sisu kui ka õppekorralduse mõttes.

Samuti peaks esimesed aastad olema pühendatud ametioskuste õppele, ülikooliks ette valmistav osa jäägu pigem viimasesse aastasse. Nii saaks targa tööstuse vajaduste järgi läikima löödud õppekavadest osa ka need, kelle jaoks kõrgkooli astumine pole tol hetkel prioriteet. Akadeemiliselt (vähemalt esialgu) vähem ambitsioonikatel õppuritel oleks võimalus esimeste aastate järel juba spetsialistina tööle suunduda, säilitades võimaluse läbida ülejäänud õpe hiljem.

Ühtlasi saaks sama õppega liituda need, kes tulevad juba mitmendas nooruses teadmisi-oskusi värskendama. Eri vormides õppijate koos õppimine oleks ökonoomsem, lubaks rakendusgümnasistidele seeläbi rohkem erialavalikuid ning ennekõike muudaks õpet elulisemaks.

Riigikeel selgeks põhikoolis

Haridusministri plaan nelja-aastast rakendusgümnaasiumit oluliselt laiendada langes ajaliselt enam-vähem kokku Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse skandaaliga, kui selgus, et õppurite keeleoskuses on tõsiseid puudujääke. Ühe lahendusena pakuti siit ja sealt välja, et kolmeaastasele erialaõppele võiks eelneda aasta puhtalt eesti keele õpet.

Ilmselt selle ajalise kokkulangemise tõttu on hakatud mitmel pool ka arutama, et nelja-aastane rakendusgümnaasium on tõesti hea mõte – siis saab muudeski koolides ka riigikeelega n-ö järgi võtta. Targa tööstuse ettevõtete poolt tahan ühemõtteliselt öelda, et see on väga halb mõttesuund ja rakendusgümnaasiumi neljast aastast ühe keeleõppega sisustamisest ei võidaks keegi.

Nelja-aastane rakendusgümnaasium on väga hea keskhariduse formaat seetõttu, et selle tulemusena on lõpetajal 20-aastasena juba nii targa töö spetsialisti ametioskused (nt tööstusroboti juht või nooremprogrammeerija) kui ka keskhariduse silmaring, et õppida edasi ülikoolis. Aga selleks kulubki neli aastat täienisti ära.

Rakendusgümnaasiumi neljas õppeaastas ei ole kindlasti ruumi, et hakata likvideerima varasema hariduse keeleõppe puudusi. Riigikeele peab iga Eesti laps hästi selgeks saama lasteaias ja põhikoolis (vajadusel võib liita siia keeleõppeks lisa-aasta). Kuna Eesti on ühtlasi aina rohkem sisserändemaa – mis on mõistlikult juhituna tervitatav –, on see lasteaia ja põhikooli üks tähtsamaid ülesandeid.

Rikkaks saamine ei kannata oodata

Suurepärane areng on haridus- ja teadusministeeriumi otsus kutsuda ellu inseneriakadeemia arendusprogramm, sest inseneride põud on kohutav. Uuringute kohaselt jääb Eestis lähemal ajal vähemalt kaks kolmandikku insenere puudu. Selle tõttu jääb omakorda sadade miljonite eurode ulatuses eksporti tegemata. Turud, tooted ja plaanid on olemas, aga elluviimiseks spetsialiste pole.

Meil ongi vaja terviklikku lähenemist ja reforme, et leida üles kõik noored, kelles on inseneripotentsiaali, ning neis läbi kõigi haridustasemete inseneeria vastu huvi tekitada.

Inseneride põua leevendamine teeb kõik eestimaalased rikkamaks, sest inseneride najal kasvav tehnoloogiasektor loob palju erinevaid töökohti üle Eesti. Aga kas me tahame saada rikkaks varem või hiljem? Juba praegu ei jagu raha tervishoidu, õpetajatele ega maanteede ehituseks. Targa tööstuse ekspordi toodud kümneid miljoneid täiendavat maksutulu oleks vaja olnud juba eile.

Siit ka viimane, aga oluline üleskutse: teeme kõik plaanitavad arendused tehnoloogiahariduses ära kiiresti ja ühe süsteemse tervikuna. Näiteks plaan, et rakendusgümnaasiumi laiendamiseks valmib alles tegevuskava enam kui aasta pärast, ei vasta Eesti vajadustele. Paras tempo oleks reformide kava selle aasta lõpuks ja reaalsed esimesed muudatused noorte hariduses juba järgmisest sügisest.

Tehnoloogiasektori tööandjad on lootusrikkad, sest valitsus on võtnud meie sektorit pikalt vaevanud mured fookusse. Nagu tahame, et õpiksid tulevased insenerid, õppigem ka ise koos töötama, ühiselt pingutama, et edaspidi saaksid Eesti noored asuda igal sügisel aina huvitavamasse inseneriõppesse. Õpime enda ja teiste vigadest ja võitudest ning teeme üheskoos Eesti targa tööstuse maaks.