Iga poliitik tahab olla olulise informatsiooni avaldamisega esimene, et noppida sõnumi raamistamisega poliitiline punktivõit.

Viimaste nädalate sündmustesse mahub näiteks koalitsiooni kompromiss piirangute leevendamise kohta. Esmalt teatas sellest otsuseni jõudmisest peaminister Kaja Kallas, mõni minut hiljem ilmus Keskerakonna esimehe Jüri Ratase postitus. Pressiteatena otsuste infot aga ei laekunud, selle asemel võib oodata juba harjumuseks saanud telefonikõnet erakonna kommunikatsioonijuhilt, kes peale teate sotsiaalmeedias avaldamist suunab ajakirjanikke Facebooki. 

Mängust ei ole väljas ka erakondade nime kandvad sotsiaalmeediakanalid. Näiteks valitsuse otsusest hüvitada kaugkütte hinnatõus teatati Keskerakonna leheküljel, samal ajal, kui äsja toimus valitsuse pressikonverents. Info ilmumise hetkel ei olnud selle avaldamise kohast teadlik ka ministeeriumi kommunikatsiooniosakond. 

Kui erakonnajuhtide postitustel hoitakse silma enam peal, siis otsused on hakanud ilmuma ka teiste ministrite lehekülgedel. Ka väiksematest otsustest, nagu kultuuriministri Tiit Teriku ettepanek toetada WTA tenniseturniiri Eestisse toomist, saab teada ministri lehelt. Need, kes pole end neli kuud ametis olnud ministri jälgijaks veel märkinud, info kohale jõudmise peale lootma ei saa jääda. 

Nende näidete kohaselt peaks nii valitsuse tegemistest huvitatud kodanik kui ka otsuseid kajastav ajakirjanik iga päev külastama nii vähemalt kahe erakonna juhi, kõigi ministrite kui ka erakondade lehekülgi. Sealjuures ei piisa enda jälgijaks märkimisest, sest info edastaja ja selle lugeja vahele jääb üks põhjatu müsteerium, mis otsustab, kellele infot näidata – Facebooki algoritm. 

Miks aga ei võikski valitsuse kommunikatsioon joosta vaid sotsiaalmeediakanalites? Ekspertide sõnul on see positiivne, mida rohkematest kanalitest informatsioon inimesteni jõuab. Samas aga kaasneb sellega mitmeid ohukohti, mis puudutavad info killustumist, selle arhiveerimise võimalust ja valitsemisega kaasnevat vastutust. 

Enamasti avaldavad ministrid siiski erakondade langetatud poliitilisi otsuseid, mis ei ole veel istungil kinnitust saanud.

Peaminister Kaja Kallase sõnul on mureks see, et pressiteadete kaudu ei pääseta ajakirjandusse. "Tahetakse inimestega otse suhelda, ilma selle filtrita. See filter võib teinekord tähendada, et eetrisse ei pääse," ütles Kallas Delfile.

Otsuseid peaks ühe ajal avaldama kõikides kanalites

Poliitilise kommunikatsiooni eksperdi Annika Arrase sõnul väärib poliitikute aktiivne teavitamine oma tegevustest pigem tunnustust, kuid seejuures peab olema selge põhimõte, et Eesti ühiskonnale või suurtele kodanikugruppidele olulised teemad tuleb avaldada maksimaalselt paljudes kanalites. 

"Kui sellist olulist infot jagada, peab küsima, kellele see informatsioon võib oluline olla ja kus on see inimene, kes seda infot vajab. Kui ametlik teavitus toimub sotsiaalmeedia vahendusel, siis see on igati kohane, sest Eesti inimesed on seal kanalis ka. Aga tuleb arvestada ka sellega, et kõik seal ei ole," ütles Arras.

Arrase hinnangul tuleks sõnum edastada samal ajal kõikides kanalites. "Ehk samal ajal peab minema välja ka pressiteade või ka põhjalikum kommentaar meediale," sõnas Arras.

TLÜ osaluskultuuri professori Katrin Tiidenbergi sõnul ei saa sotsiaalmeediaplatvormide eelistamises süüdistada vaid poliitikuid. "Suurem mure on just selle uudismeedia staatuse ja asja- ja ajakohasuse languse ning usalduskriisiga. Põhjus, miks valitsuse liikmed seda teevad, on pragmaatiline," ütles ta. 

Ajakirjanikud on aktsepteerinud seda, et uudiseid saab korjata üles sotsiaalmeediast ning siis pole institutsioonil põhjust võimalust mitte kasutada. "Teine asi on suurem kontroll sõnumi üle või otsene kontakt auditooriumi ja sõnumi edastaja vahel, mis on sotsiaalmeedia üks põhilubadus nii tavakasutaja kui ka poliitiku jaoks," ütles Tiidenberg.

Uudismeedia on pidevas ressursipuuduses, mis innustab tootma rohkem klikirabava pealkirjaga teksti, et tähelepanumajanduses ellu jääda. "Eriti poliitiliste sõnumite puhul on oluline kontrollida, kuidas sõnumeid raamistatakse. Ehk mitte vaid sõnumi sisu, vaid retooriline rüü selle ümber. Saame sama sõnumit edastada kui kas suurt probleemi või suurt saavutust," ütles Tiidenberg. 

Digitaalne poliitiline kommunikatsioon vajab arhiveerimist

Pikaajalise ajakirjandusliku ja kommunikatsiooni kogemusega Toomas Mattsoni sõnul ei ole poliitikute sõnumiedastus sotsiaalmeedias probleem, vaid probleem on ta siis, kui olulistest teadetest ei teatata mitmes kanalis samal ajal. "Võitlus selle vastu, et näiteks poliitikud teatavad saavutatud kokkulepetest Facebookis või mõnes muus sotsiaalmeediakanalis, on ilmselt suhteliselt viljatu, sest seda moosi enam piruka sisse tagasi ei topi."

"Ei ole normaalne olukord, kus riigijuhtide sotsiaalmeediapostitused ei peegeldu valitsusasutuste kodulehekülgedel, ehkki inimesed esindavad institutsiooni, mille rolli nad täidavad. Seetõttu peaks nende eraalgatuslikust kommunikatsioonist jääma maha ka ametlik ja tagantjärele nähtav jälg," märkis Mattson.

Mattsoni sõnul on ka viimane aeg alustada arutelusid selle üle, kuidas olulist sotsiaalmeediaplatvormidel ilmuvat infot ja seisukohti platvormineutraalselt talletada. "See on oluline nii sõnumiautentsuse kui ka ajaloo jäädvustamise seisukohast. Arvan, et tuleks välja mõelda mingi analoogne süsteem, nagu on veebilehtedega, mida rahvusraamatukogu kogub ja säilitab teatud põhimõtete järgi," sõnas ta.  

"Praegu on nii, et kui inimesel tekib tunne, et põrgusse see sotsiaalmeedia, kustutab ta üldse oma konto ära, siis kaob ka kogu see info koos kontoga. Sellega koos võib kaduda suur tükk Eesti poliitilist ajalugu," ütles Mattson. 

Mattsoni hinnangul võiks võtta eeskuju Ameerika Ühendriikidest, kus rahvusarhiiv talletab ka veebis avaldatud sisu, näiteks president Donald Trumpi postitused Twitteris. 

Probleem on ka paberjälgede kadumine, mille põhjalt sai varem lugeda ajaloolisi poliitikute ja ametnike seisukohti ja vastuseid. "Aga ma kardan, et paberdokumentide ajastul langetatud otsustest või avaldatud seisukohtadest ja nende kujunemisest on meil võimalik nii praegu kui ka tulevikus saada palju parem pilt kui viimase paarikümne aasta kohta," sõnas ta. 

Sõnumi edastaja ja lugeja vahele jääb algoritmi must kast

Tiidenbergi sõnul on oluline märkida, et kuigi paljud eestlased kasutavad sotsiaalmeediat, puudub sellegipoolest kõigil avaldatavale infole ligipääs. "Kui on vaja riiklikult tähtsatest või rahva tervist puudutavatest teemadest teavitada inimesi, siis see pole adekvaatne. Esiteks kõik ei kasuta seda, teiseks on seal vahel Facebooki algoritmid, mis sisuvoogusid suunavad nii, et meil puudub igasugune kontroll selle üle, millal see meie infovoogu jõuab, isegi kui oled märkinud end lehe jälgijaks," ütles Tiidenberg.

Ka siis, kui sõnumitest huvitatud kodanik või ajakirjanik on märkinud end lehe jälgijaks või isegi aktiveerinud teavitused uute postituste kohta, ei tule need alati kasutajani läbi. 

"Seal vahel on soovitusalgoritm, mis teenib ainult Facebooki ärihuve. Nad muudavad seda regulaarselt vastavalt sellele, mis toimub," ütles Tiidenberg. "Kui sa käsitsi otsima ei lähe ja toetud nendele automaatsetele tööriistadele, siis ei saa otseselt usaldada, et see on Facebooki paisatud sõnumite objektiivne peegeldus."

Infovoog on Tiidenbergi sõnul äärmiselt killustunud, seda ka ajakirjanike jaoks. Sageli ei kaja postitustest ka läbi, kas inimene räägib eraisikuna, oma institutsiooni esindaja või valitud poliitikuna. "See tekitab vastutusprobleemi," ütles Tiidenberg.

Arrase sõnul ei saa loota vaid ühe kanali kaudu liikuvale kommunikatsioonile. "See päris kindlasti ei ole õigustatud lähenemine, et ma ju Facebooki kirjutasin, sest kõik Eesti inimesed ei ole seal. Siis võiks ju ka nii teha, et poliitikud hakkavad ainult TikTokis infot edastama ja sellega justkui on kohustus täidetud," sõnas ta. 

Arras rõhutas, et pole ka nõus sellega, et sotsiaalmeedias ei peaks infot edastama, kuid see peab olema üks kanal mitmest, kuna ka eri põlvkonnad veedavad aega eri kohtades.

"Kommunikatsiooni ei ole kunagi liiga palju, aga see peab olema mõtestatud, sihitud ja õigesti ajastatud. Avalikus ametis olles tuleb arvestada ka sellega, et institutsioon kohustab teavitama kõiki kodanikke või siis neid, kes on sellest muutusest mõjutatud" sõnas Arras. 

Politiiline kommunikatsioon legitimeerib platvormi

Ajal, mil Eesti valitsus on Facebooki üha enam kiindunud, ähvardab platvormi emafirma Meta privaatsusreegleid reguleerivat Euroopa Liitu oma platvormide sulgemisega. 

Tiidenbergi sõnul ei võta digihiiud oma rolli avaliku sfääri funktsioonide kandjana tõsiselt, kuid valitsus legitimeerib vaid sinna infot edastades platvormi kui avalikku sfääri. "Me teame ka, et nad on teadlikud, kuidas nende platvorme kasutatakse halbadel eesmärkidel, halbade tegutsejate poolt ja nad ei tee selle osas midagi, sest see on nende kasumitele hea. Kas valitsustel peaks lasuma tavakodanikust kõrgem moraalse või sotsiaalse vastutustunde kohustus? Ilmselt paljud inimesed ütleksid jah," rääkis ta. 

Kommunikatsiooni liikumine konkreetsele platvormile paneb inimesi aga mõtlema "kui sind ei ole Facebookis, ei ole sind olemas". "See mingil määral innustab inimesi sinna liikuma, millel on oma probleemid andmestumisega, andmeõigluse ja eetikaga, sest teame, et Facebook ei ole väga õiglane andmehaldaja," ütles Tiidenberg.

"Lõpuks kui tahame ekstrapoleerida, siis saame viia selle riikliku julgeolekuni välja. Sellel on kaugemale ulatuvad kajad," ütles Tiidenberg.

Arrase sõnul pole Eestis ligipääs informatsioonile eriti piiratud ning ka valitsuse istungite info on avalik ning pole näha ohtu, et keegi saaks poliitilise punktivõidu info avaldamisega, milleni inimesed muidu ei pääseks. "Selge on see, et neil, kes on võimul, on alati päevakajalist informatsiooni rohkem ja vahet pole, kas see on sotsiaalmeedias või tavameedias, siis koalitsioonierakonnad on alati rohkem pildis," ütles ta.

Sotsiaalmeedia on aga oluline hääletoru nendes riikides, kus meedia nii vaba ei ole. "Valgevene on üks näide, kuidas opositsiooni sõna poleks muidu välja jõudnud, kui neil poleks sotsiaalmeedia vahendeid," sõnas Arras. 

"Üks oluline märksõna, mida tuleb sotsiaalmeedia puhul alati silmas pidada, on väärinfo. Väärinfo levik sotsiaalmeedias on kordades kiirem kui ükskõik millises muus kanalis, mis omakorda tähendab, et kui ei ole ametlikku väljastatud informatsiooni, positsiooni, mis oleks ka siis ajakirjanduseetikast lähtuvalt kajastatud, kaob ära võimalus informatsiooni ja selle tõesust kontrollida. Libakontosid luuakse ka avaliku elu tegelastele, sotsiaalmeedia loob selleks ideaalse pinnase," sõnas Arras. 

Arras lisas veel: "Iga poliitiku kohustus on inimestega suhelda igapäevaselt, mitte ainult valimiste ajal. Kui keegi on väga tubli kommunikatsioonis, igapäevaselt informeerib inimesi kõikides olulistes kanalites enda tööst ja tegemistest, kuidas ta valijate huve ellu viib, ja tänu sellele ka valimistel saavutab parema tulemuse, siis ma arvan, et see on igati teenitud."