Riigikohus märkis, et toetab eelnõu koostajate soovi suurendada koroonakriisis parlamendi rolli ning rakendatavate meetmete läbipaistvust. Samas tuleks
täiendavat tähelepanu pöörata riigi eesmärkidele kriisis ning abinõude proportsionaalsusele.

Riigikohtu hinnangul on küsitav, kas eelnõu astub tegelikult piisavaid samme seletuskirjas deklareeritud suunas.

"Selleks, et otsused oleks paremini prognoositavad, tuleks piirangute kehtestamisele sätestada seadusandlikult täpsemad tingimused. Epideemia kulgedes peaks need muutma rangemaks, mitte leebemaks, sest aja möödudes riivete intensiivsus kasvab ja ühiskonna taluvusvõime väheneb. Piirang, mis on proportsionaalne paari kuu kestel, ei pruugi olla põhiseaduspärane pikkade aastate vältel," leiab riigikohus.

Riigikohus märkis, et läbipaistvuse suurendamiseks tuleks tagada otsustajate poliitiline vastutus ning eelistada tuleks parlamendi, äärmisel juhul valitsuse või valdkonna ministri, mitte aga apoliitiliste terviseameti ametnike või koolidirektorite otsustusõigust. "Praegu kumab eelnõust läbi soov suurendada mittepoliitilise tasandi vastutust ja lihtsustada piirangute kehtestamist," seisis riigikohtu arvamuses.

Riigikohtu hinnangul tuleks parlamendis selgeks vaielda, kas eelnõu lõppeesmärgiga soovitakse vältida igasugust nakatumist või üksnes tagada riigi ja ühiskonna põhifunktsioonide, sh tervishoiu- ja haridussüsteemi, sise- ja väliskaitse, strateegiliste teenuse jms toimimist.

"See mõjutab eelnõu muid valikuid oluliselt. Kui näiteks koolilaste nakatumine ei suurenda haiglaravi vajajate hulka, ei ole koolide sulgemine tervishoiusüsteemi toimimise tagamiseks õigustatud, kuigi ta võiks olla sobiv meede nakatumiste vältimiseks," märkis riigikohus.

Riigikohtu hinnangul ei pruugi iga viimase kui nakatumisjuhu ärahoidmine tänases olukorras enam osutuda proportsionaalseks.

Riigikohtu hinnangul tuleks silmas pidada, kas tänaste teadmiste juures on teatud meetmete kehtestamine proportsionaalne.

"Olukord on juba muutunud võrreldes situatsiooniga, milles tehti enamik eelnõu
seletuskirjas viidatud kohtulahendeid (2021. a lõpp), veelgi enam võrreldes ajaga, kui kehtestati vaidlusalused meetmed. Esimeste lainete ajal võis igasugune haiguse leviku kontrolli all hoidmine ja tõkestamine iseenesest olla piisav argument, kuid täna enam ei pruugi," seisab arvamuses.

Riigikohus leiab, et ka praeguses kriisis tuleb lähtuda proportsionaalsuse testist. "Kui eesmärgi saavutamiseks on leebemaid vahendeid, tuleb valida leebem vahend ning meede ei tohi tekitada kokkuvõttes ühiskonnale rohkem kahju kui kasu."

"Nii eelnõu arendamisel kui ka seaduse rakendamisel tuleks hoiduda abstraktsest kaalumisest, nt et elu ja tervis on olulisemad kui õigus haridusele või ettevõtlusvabadus. Kaalumisel tuleb arvestada ka mõjutatud isikute hulka ja kahjulike tagajärgede tõenäosust, samuti meetme mõjusust. Vastasel korral saaks üksikute inimeste elu kaitsega õigustada mistahes meetmeid. Seda aga ei luba proportsionaalsuse põhimõte," lisas riigikohus veel.

Riigikohus märkis veel, et kõigi ohtlike nakkushaiguste kohta käivate üldnormide kõrval tasuks kaaluda täpselt rihitud erireeglite kehtestamist COVID-19 kohta.

"Meetmed, mis on ettevaatuspõhimõttest tulenevalt kohased muude ohtlikuna määratletud nakkushaiguste puhul, ei pruugi olla kohased koroona puhul, arvestades, et seda haigust ei ole tõenäoliselt võimalik kunagi ühiskonnast tõrjuda. Puudub vajadus reguleerida samade põhimõtete alusel maailmas juba kaks aastat levinud koroonat, võimalikke taasilmuvaid haigusi ning uusi tundmatuid haigusi, mille kohta hetkel igasugune teadmine puudub," seisis riigikohtu arvamuses.

Riigikohus leiab, et selline ühetaolise ja kõikehõlmava abstraktse režiimi kehtestamine tundmatutele ja juba tuttavatele haigustele võib
anda täitevvõimule liiga laiad volitused. "Selle asemel tasuks seadusandjal "rätsepatööna" kaaluda tänases ja lähiaja kontekstis just koroona tõrjumiseks sobivaid meetmeid, mida mõistagi saab olukorra arenedes muuta, näiteks laialdase distantsõppe sidumine eriolukorraga," märkis riigikohus.