Neljapäeval oli Kiievi kesklinnas suhteliselt rahulik. Plahvatusi oli muidugi kuulda, aga kostsid need vasakult kaldalt, linna põhjaosast.

Iga päevaga jäävad Kiievi tänavad aina tühjemaks. Linn pole siiski välja surnud: ühes keldris töötavad inimesed, kes tahavad aidata rindel sõdivaid territoriaalkaitseüksusi.

"Kahjuks on minust kasu alles teist päeva. Enne olin ma vasakul kaldal. Sealt oli võimatu välja saada. Eile aga sõbrad tõid mind siia ja lõpuks olen inimeste seas, mitte üksi kodus. Siin me loeme asjad üle, paneme kokku ja saadame rindele. See on meie territoriaalkaitse jaoks, meie inimeste jaoks. Praegu teevad kõik, mis on nende võimuses," rääkis vabatahtlik Lilia.

"Ma võin kinnitada, et territoriaalkaitse ei olnud absoluutselt valmis täiemahuliseks pealetungiks. Sõjavägi on meil hästi varustatud, aga see on hoopis teine asi," ütles vabatahtlike staabi koordinaator Julia Gontšarova.

Vabatahtlikud varustavad territoriaalkaitset ja aitavad Ukraina sõjaväge.

"Nii territoriaalkaitse kui ka sõjavägi võitlevad nüüd mitte ainult idas, vaid ka teistes linnades. Käivad palavad lahingud kõigis võtmetähtsusega linnades," ütles Gontšarova.

Iga päev saadetakse siit kümneid pakke rindele. Valentina, nagu ka Lilia, kolis põhimõtteliselt kodust siia keldrisse.

"Minu vanemad elavad Nemišajevo külas, see asub Butša ja Borodjanka vahel. Seal on katastroof ja tragöödia. Siin lülitan end teisele lainele, kodus ma ei peaks vastu. Olen vanematega kogu aeg kontaktis. Nende akende alt mööduvad pidevalt tankid ja soomukid. Mu vanemad peavad end kogu aeg keldris peitma. Kas te kujutate ette, seal pole vett, elektrit ega kütet. Mitte midagi ei ole," rääkis Valentina.