Venemaa ründevägede tegevus Ukrainas on lisaks üldisele poliitilisele hukkamõistule põhjustanud ekspertide seas küsimusi tuumaohutuse teemadel. Ukraina, mille elektritoodangust üle poole tuleb tuumaenergiast, on Venemaa maa-, mere- ja õhuvägede löögi all. Löögi all paistavad olevat nii militaar- kui tsiviiltaristu ning valitult või valimatult võivad raketid tabada ka tuumamaterjale käitlevaid hooneid ja -elektrijaamu.

Kui palju ja mida me peaksime Ukraina tuumajaamadega seoses kartma?

1970. aastatel alustatud riikliku tuumaprogrammi raames on Ukrainasse ehitatud kokku 19 reaktorit. Nendest esimesed neli olid RBMK tehnoloogial põhinevad reaktorid ja ehitati Tšornobõlis asuvasse tuumajaama.

Pärast 1986. aasta katastroofi reaktoris nr 4 alustati Tšornobõli reaktorite järkjärgulise sulgemisega. 2000. aastaks olid kõik jaamad töö lõpetanud, reaktoritest kütus eemaldatud ja paigutatud lähedalasuvasse hoidlasse, kus see on nö jahtunud umbes 20 aastat.

Tšornobõli kiirgusohtlikkuse mõttes on seega kaks aspekti: õnnetuse tagajärjel pinnasesse sattunud radioaktiivne materjal ning kasutatud kütuse hoidla. Tšornobõli jaam on nii Vene kui ka Ukraina osapoolte kinnitusel langenud Vene relvajõudude kätte.

Jaamas tuvastatud kiirguse tõus on Ukraina riikliku regulaatori (SNRIU) hinnangul tõenäoliselt tingitud raskete sõjamasinate poolt üles songitud maastikust. IAEA hinnangul on riikliku regulaatori poolt teatatud kiirguse näidud (kuni 9,46 mikrosiivertit tunnis) madalad ja jäävad keelutsoonis mõõdetud töövahemikku ega kujuta seega endast avalikkusele ohtu.

Vahepeal eeldatavasti sidekatkestuse tõttu katkenud seireandmetel paistab, et kiirgusnäidud on langemas rünnakueelsele tasemele. Kiirgusandmeid seirab ka Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Keskus ning seireandmeid on võimalik reaalajas jälgida aadressil remap.jrc.ec.europa.eu.

Tšornobõli reaktorid on juba pikemat aega suletud, kuid kasutatud tuumkütuse hoidla on siiani aktiivselt käigus. Hetkel informatsioon hoidla võimalikest kahjustustest puudub ja on raske näha mingit praktilist kasu Vene vägedele selle kahjustamisest.

Praegu on Ukrainas 15 toimivat tuumareaktorit koguvõimsusega 13,1 GWe. Nädala alguse seisuga töötab neist tavarežiimil üheksa, ülejäänud kuus on seisatud kas korraliste hoolduste või madala elektritarbimise tõttu.

Kõik töötavad reaktorid on nn VVER-tüüpi surveveereaktorid, mille tehnoloogia pärineb sarnaselt RBMK reaktoritele Venemaalt, kuid mille ehitus on oluliselt erinev, tänapäevasem ja rahvusvahelistele ohutusnormidele vastav.

Üheks potentsiaalseks ohuallikaks Venemaa sõjategevuse tõttu peetakse Zaporižžja tuumajaama Kagu-Ukrainas, mis on oma kuue VVER-1000/320 tüüpi reaktori ja 5,7 GWe koguvõimsusega Euroopa suurim.

1986. aasta katastroofiga võrreldav tagajärg on aga ebatõenäoline, sest RBMK-tüüpi Tšornobõli reaktoritel puudus kaitsehoone, mis VVER reaktoritel on olemas ja üsna tugev. Zaporižžja jaama reaktorite kaitsehooned on paksust armeeritud betoonist konstruktsioonid, mis on planeeritud vastu pidama kokkupõrkele kuni 20 tonni kaaluva lennukiga.

Lisaks on VVER jaamade operaatorid, kaitsesüsteemid ja valmidus välise elektritoite puudumisel ohutult seiskuma just selliste õnnetuste vältimist silmas pidades vastavalt ette valmistatud. Ehkki sõjaline sekkumine, kas läbi mürsutabamuse või relvastatud võitlejate jaama hõivamise, võib jaama tavakäitu ja ohutussüsteemide tööd pärssida, on 1986. aasta stsenaariumi kordumine äärmiselt ebatõenäoline.

Arvestades Venemaa vägede senist taktikat, siis päris lõpuni ei saa välistada ka tahtlikku rünnakut, kuid tuumaõnnetuse tahtlik korraldamine ei haakuks eriti Putini vene rahva päästmise retoorikaga.

Lisaks on VVER reaktorite näol tegu Venemaa tehnoloogiaga, mida edukalt ka välisriikidele eksporditakse, seega ei ole nende reaktorite haavatavuse demonstreerimine kuidagimoodi Venemaale kasulik. Ukraina tuumainspektsiooni sõnul on Zaporižžja jaamas töös kolm reaktorit, need kõik on kõrgendatud valve all ja Ukraina spetsialistide valduses.

Otsese sõjategevuse oht tuumarajatistele on hinnanguliselt madalam sõjategevuse kaudsest mõjust. Seda näiteks läbi elektrikatkestuste võrgus, nagu juhtus 26. veebruaril Harkivi linna lähedal madala aktiivsusega radioaktiivsete jäätmete hoidlas. Praegu puudub rahvusvahelise tuumaagentuuri (IAEA) andmetel teave hoidla kiirgustaseme tõusust.

Võrguelektri kadumisel tuumajaamas sulguvad reaktorid automaatselt, kuid suure võimsusega reaktori jääksoojust on kütuse sulamise vältimiseks vaja reaktorist jahutusvee abil välja toimetada veel pikka aega. Selle tarbeks on aktiivset jahutust vajavatel tuumajaamadel varugeneraatorid ja generaatoritele kütust varutud vähemalt kolmeks ööpäevaks.

Sõjaolukorras on aga mõistetav, et nii võrgu taastamine kui ka varugeneraatoritele kütuse leidmine võib osutuda keeruliseks. Samuti on mõistetav personali soov sõjapiirkonnast lahkuda, isegi kui nende amet tuumajaamas on ohutuse tagamiseks kriitiline.

Vanemate suurte tuumajaamade puhul ei ole jääksoojust võimalik ära juhtida passiivsüsteemidega. Oluline on hoida varugeneraatorid ja pumbad töös, seega on igasugune tugi Ukrainale ning rahvusvaheline koostöö tuumaohutuse tagamisel erakordselt vajalik ka eeldusel, et ka kõige rängemal võimalikul tuumaõnnetusel Ukraina võiksid olla pigem lokaalse mõjuga tagajärjed. Sõja mõjud on aga globaalsed juba praegu.