Oleg Gross soovitab eestlastel Lidlist odavat kaupa osta

Oleg Gross saates
Oleg Gross saates "Hommik Anuga". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kauplusketi omanik Oleg Gross Lidli tulekut ei pelga, sest jaekaubandus pole Eestis tema sõnul kasumlik äri. Kuna põhilisi toiduaineid müüakse Eestis alla omahinna, soovitab ta inimestel sel nädalal avatud Lidli poodidest osta just soodushinnaga tooteid. Gross ütles saates "Hommik Anuga", et kutsub Eesti inimesi ostma neid Lidli tooteid, millele Lidl korralikult peale maksab.

Teil töötab ligi 50 ukrainlast ja te aitate neid, kes soovivad oma peresid siia tuua. Mis lood teie silme all lahti jooksevad?

Enamik neist on mehed, nad on Ukraina eri osadest, on Donbassist, Luganskist, aga ka Lääne-Ukrainast Lvivist.  Vahetult enne sõda ukrainlased ei uskunud, et see tuleb. Ma rääkisin neile nädalaid, et kõik märgid näitavad seda. Küsisin, kas te tahate varem tuua oma pered ära. Siis nad hakkasid naerma, et see on täiesti võimatu, sellist asja juhtuda ei saa. Aga igale normaalselt mõtlevale inimesele oli see selge, et kui toimub selline vägede koondamine piiri äärde... Kui see juhtus, siis esimese hooga oli see ukrainlastele tõsine šokk. Oldi ahastuses, lühiajaliselt isegi peata, et kuidas see võimalik on. Ukrainlased on emotsionaalsed ja siis oligi hetk, mis läks mulle väga tõsiselt südamesse, mul oli raske ennast kontrollida.

Kas nutsite?

Ma ei nimetaks seda nutmiseks, kui silmanurgast pisara välja surub. See vist päris nutmine ei ole, aga oli enda emotsioonide kontrollimisel raskusi.

Te saadate kaubaautosid sinna, mida te autodele laadite?

Ma arvan, et nii suures riigis läheb kõik kaubaks. Me oleme pannud esmatarbevahendeid, mähkmeid. Oleme saatnud kaks kaubikut, meil oli soov üle piiri minna, kuid see ei õnnestunud. Poola-Ukraina piiri peal on asi väga hästi korraldatud, seal on loodud kogumispunktid. Nendest kaupadest valmistatakse pakid, kus on erinevaid tooteid, ja need antakse siis inimestele üle, kui nad on piiri ületanud.

Mulle Oleg Sõnajalg helistas just praegu ja ütles, et Rootsist on tulnud üks kiirabiauto, mis on täiesti korras, aga seal on väga palju tühja õhuruumi, et see tuleks täita. Helistasin Margus Linnamäele ja minutiga leppisime kokku, et me paneme selle auto täis, et see ei läheks sinna pooltühjalt. Ma ütlesin paar nime, aga väga meeldiv on, kuidas inimesed meeletult hoolivad, igaüks toob midagi, küsitakse, mida ma saan teha.

Mõni inimene võib-olla ei saagi muud teha, kui oma südames tunda neile nii palju kui võimalik kaasa, mõista seda, mis on juhtunud. Kui palju peab pingutama, et vaba maailm olemas oleks, et kõik sellest aru saaks. Võib-olla see ongi antud juhul kõikide inimeste roll, sest ega iga tavaeestlane täna ei saagi otseselt midagi teha.

Me ei tea, kui kaua see sõda kestab. Mis see lahendus on, sest me ei saa ju neid autosid jääda sinna saatma nädalate kaupa?

Autosid saame jääda saatma nädalate kaupa, kui vaja on. Teine teema on, kui palju põgenikke Eestisse tuleb, sest täna nad ilmselt tahaksid kõige rohkem olla võimalikult piiri lähedal, et saaks kiiresti koju, kui see hullus lõpeb. Mis toimuma hakkab, seda mina ei oska tõesti praegu vastata, kuid ma arvan, et kõige rohkem on see ikkagi venelaste enda käes. Nii nagu analüütikud ja asjatundjad ütlevad, et täna on Putin nurka surutud ja tal ei ole täna lahendust. Et ta ütleks "oi, mul läks sassi", seda kindlasti ei juhtu. Siin peab ikkagi Vene rahvas sellest aru saama ja miljonid peavad tänavatele tulema. Siin ei ole midagi muud teha, kui tõesti boikoteerida kõiges. Tavainimene ei ole milleski süüdi, kuid täna meil ei ole valikut, et Putini režiimi kukutada, selleks on vaja kõigepealt venelaste enda tahet.

Sel nädalal algasid Venemaal pangajooksud, et oma raha kuidagi kätte saada ja siis väärtust kaotavate rublade eest midagigi poest osta. Kuidas teie suure poeketipidajana seda vaatate?

Meie nägime seda 13. märtsil 2020, kui Covidi-hullus hakkas. Inimesed ostsid paaniliselt, kaupluste käive kasvas 1,5 korda, kuid see 1,5 korda ei ütle selles mõttes veel midagi, sest osteti kaupasid, mis on väga odavad, aga samas mahult suured, näiteks tarbepaber, konservid, tangained. Me nägime, kuidas rahvas läks paanikasse ja kukkus ostma, aga meil ju said riiulid uuesti täidetud, ega meil mitte midagi juhtunud. Kuigi me nägime, et Poola natuke kukkus kaubaautosid takistama ja kauba liikumisega oli probleeme. Iga riik peab vaatama, et tal raskel ajal oleks oma leib lauale panna, sest iga riik hakkab ikka eelkõige omaenda inimeste eest hoolitsema.

Kui nüüd tagasi Venemaa juurde jõuda, siis rahapaanika on üks asi, teine asi on, et raha midagi ei maksa. Inimesed ostavad kaupa paaniliselt kokku, riiulid saavad tühjaks. Sama me näeme täna ka Eestis mingis mõttes soola ja soodaga. Täna öelda, et Venemaalt tulnud kaubad ära visata, ma olen põhimõtteliselt sellele vastu, sest need on makstud venelastele välja ja sellega me Putini režiimile mitte senti kahju ei tee, vaid vastupidi. Mind on lapsena õpetatud, et toitu ei loobita ära toitu, ära visata toitaineid, see on minu meelest täiesti vale.

Vene gaasi, me kasutame, Vene kütust kasutame, Vene elekter tuleb, nii et me peame vähendama nende kasutamist, et Venemaalt võimalikult vähe saaks vahendeid vabast maailmast juurde. See on õige käitumine, aga selline emotsionaalne, rumal lähenemine,  see on täiesti mõttetu. Mina ütlen, et need kaubad tuleb kindlasti maha müüa.

Kas Grossi poodides on Vene kaubad müügil?

Meie poodides on müügil ja ma tahan öelda seda, et meie ei too Venemaalt mitte midagi, Ukrainaga on meil otsesidemeid. Meil oli selleks kevadeks esimene kokkulepe grillsöe toomiseks, kuid selle me ütlesime loomulikult üles, ühtegi penni me Venemaale ei kanna, aga mis on makstud ja millel on väärtus, seda ära ei viska.

Ma ühe küsimuse veel küsin Venemaa kohta. Kui kiiresti või mil moel Venemaa majandus võib kokku kukkuda, kui on kasutusel sellised meetmed?

See, mis täna on tehtud, see on suurepärane. Väga hea, et lõpuks viimasena ka sakslased kaasa tulid, kes nüüd Eestisse oma heategeva kauplusega kohale on jõudnud.

Lidl on suur konkurent. Olete te käinud juba selles uues poes? Kaheksa neid Eestis avati.

Kaheksa kauplust nüüd midagi siin pea peale ei pööra.

Olete te kindel, banaanid maksavad mõnikümmend senti, lõhekilo mõni euro?

Mis te nüüd arvate, et need hinnad nii jäävadki või? Sakslased, kes tulid viimasena nende sanktsioonidega kaasa, tulevad siia eestlastele midagi kinkima? Kindlasti mitte. Kaupluseketi mõte on ikkagi siit raha teenida, nemad tulevad ikka kapitalistlikust süsteemist, nende eesmärk on raha teenida, täna turgu võtta, inimesi saada. Ma ei heida neile midagi ette, nii see äri käibki, et klientuur sisse sööta.

Ma usun, et Eesti inimesed on täna nii targad, et küll nad sealt täna ostavad ainult neid tooteid, millele Lidl korralikult peale maksab. Nii et andku aga tuld. Ma kutsun inimesi üles sealt ostma, võtke rohkem, Saksa kett on tugev, neil raha on, tassige rohkem koju neid asju, millele ilmselt peale makstakse.

Ma teen neile täna reklaami, kui viin maksab 3.90, siis riigimaksud on 5 eurot. Kui inimesed arvavad, et viinatootjad on raha sees, siis teadke, et viinapudel koos piirituse, koos valmistamisega maksab 35 senti ja kui müüakse alla kuue euro, siis ongi need riigimaksud. Väga tore, kui nad niimoodi praegu siin maksavad Eesti riigile viis eurot makse ja 3.90  müüvad viinapudeli maha. Andku tuld.

Kas me toidukaupade eest maksame Eestis praegu palju või vähe?

Mina ütlen, et me ei maksa palju. Tuleb aru saada, et me oleme väike riik, meil on hanked väiksemad. Meil ketid marginaale rohkem peale paneks kui teistes arenenud riikides, kindlasti mitte.

Kas seoses energia hinnatõusuga ühe söögikorra hind inimesele läheb kallimaks?

Läheb, sest sisendhinnad tõusevad. Seoses Lidli tulekuga hakkas ka palgaralli, aga meie tõstsime 1. novembrist enda töötajate miinimumpalga Eesti keskmisele mediaanpalgale. Nüüd oleme veel edasi tõstnud, sest surve palkadele on kõva.

Aga te ei oleks seda teinud, kui poleks Lidl tulnud?

Oleks. Tööjõuturg nõudis seda niikuinii. Ei saa muidugi eitada, et Lidli tulek kiirendas seda palgatõusu, aga palkade tõus oli igal juhul vajalik.

Kas hinnad on kallinenud nii palju, et on asju, mida poest enam ei osteta ja teil ei ole mõtet neid poodi enam tellida, sest inimestel ei ole lihtsalt raha?

Ma praegu nii julmalt ei ütleks, näiteks meie ketis on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga selge käibe kasv, üle kümneprotsendiline kasv. Ma täna ei tunneta seda, et inimesed veel ei jõuaks toitu osta. Võib-olla on mõned, kes jätavad tõesti elektri- ja gaasiarve maksmata. Kui see nii on, siis on muidugi halvasti. Aga tänasel hetkel ma ei saa seda mitte kuidagi öelda, et inimestel pole raha toidu jaoks. Meie ketis käivad just nimelt inimesed, kes on vähem kindlustatud.

Kuidas teie saate hoida hinnad madalamad kui teistes poodides?

On tooteid, nagu Lidl müüb täna banaani seal 35 või 39 sendiga, et te teaksite, näiteks kilepiima võivad inimesed julgelt poest osta, sest kõik kaupmehed maksavad sellele praktiliselt kogu aeg peale. Sisseostuhind on ikka kuskil viis kuni kümme senti kõrgem, kui seda müüakse, nagu ka hapukoor, kõik esmatähtsad tooted.

Kui täna lihatoodetest rääkida, siis Lidl tuleb siia valdavalt välismaiste toodetega. Siin olekski üleskutse, et eestlased ostaks eestimaist toodangut ja just põllumajandustooteid nii palju kui see võimalik on. Liha on üks selline toode, millega täna võtavad lihatootjad hirmsat kahjumit. Ühe nuumiksea üleskasvatamise pealt saab seakasvataja 60 eurot kahjumit. Ta saab sea pealt ümmarguselt 100 eurot ja 60 eurot võtab kahjumit. Seamüügist ei saa ettevõte seda raha tagasi, mida siga ära sööb. Seakasvatajad on väga raskes seisus, seakasvatamine ei ole nagu mingi tööstuskauba tootmine, et sa paned tsehhi seisma. Piima me toodame oluliselt rohkem, kui Eesti rahvas tarvitab, ka teravilja tootmisega on kõik hästi ja see on kasumlik asi. Toetagem Eesti tootjaid.  

Mis need kõige kasulikumad toiduained on, mis meele rõõmsaks teevad?

Kõige kasulikumad on ikka need, mis hästi vähe liiguvad, sest paljudel nendel toodetel on 100 protsenti. Mõne toote eest makstakse kaks korda rohkem, kui on sisseostuhind. Need on valdavalt erinevad tööstuskaubad, sest toidukaupadele ei kannata panna. Hindade kujundamine käib ikkagi turupõhiselt, jälgitakse, mis hinnaga keegi müüb, aga ma rahustan ostjaid, et need on väga üksikud tooted.

Ma rahustan ka sellega, et suuremad kaubandusketid on Eestis kahjumis. Eesti ketid on valdavalt kasumis olnud, Selver, Coop, meie kett, aga välisketid on peaaegu kõik kahjumis. Nad ei oska Eestis hästi kaubelda. Nad ei tunne kohalikku olukorda. See on väga raske valdkond, mis on ülitugevas konkurentsis, raha saab teenida nendes valdkondades, kus on konkurents väike või ta täiesti puudub.

Teil on praegu 72 poodi, kas inimeste ostukäitumine Eesti eri paikades on erinev?

Maarahvas on rohkem eestimaise kauba ostja, kahjuks peab siin koputama suurte linnade inimeste südamele. Üks põhjus on muidugi see, et valmistatakse rohkem kodus toitu. Ma pean ütlema, et venekeelne elanikkond sarnaneb rohkem meie eestimaalastega, kes maapiirkondades elavad. Siin on võib-olla põhjus see, et Vene naine keskmiselt on rohkem selline kodus kokkaja perenaine. Suurlinnades inimesed, kes on paremini majanduslikult kindlustatud, nemad ostavad rohkem valmistooteid, sest nad ei taha köögis oma aega raisata, neil on muud tegevust.

Te olete ennustanud, et majanduslangus tuleb ja igal juhul see tabab Eestit päris valusasti.

Mina seda tol hetkel ei teadnud ette, et see asi nii hulluks läheb, täna on selge, et kõigil tuleb hinda maksta. See, mis on täna juhtunud, lööb meie kõigi rahakoti pihta ja kõigil elatustase langeb. See on täiesti selge. See, mis täna toimub, on mõrv inimeste rahakottides, elektri- ja gaasiarved, järgmise kuu prognoositud gaasihinnad on juba sellised, et 1,5 korda tuleb kallim gaasiga kütta kui elektriga, see on ju absurdne olukord.

Mis lähiajal tuleb, me seda ei tea, aga seda hinda tuleb vabaduse nimel maksta. Majanduskriis tuleb, see on ju läbi ajaloo teada, et need tsüklid toimuvad ja kõik märgid näitavad, et see tuleb. Ma ei oska öelda, millal, me ei tea täna isegi seda, kaua see sõda kestab.

Kas teil on soovitusi, kuidas käituda või kas me kuidagi saame selleks valmistuda?

Üks asi, mida ma ei pea õigeks, et eestlased kõik ronivad börsile, ostavad aktsiaid ja tahavad nagu kellegi teise ettevõtte tööst suuresti raha teenida. Sellised üleskutsed on väga valed, inimesed ronivad aktsiaid ostma, ise sellest valdkonnast mitte midagi ei tea. Lõpuks saavad nad vastu pükse. Eestlane on tagasihoidlik, saab oma laksu kätte, ei julge naabrile ka rääkida ja ongi oma õnnetuses üksi. Ei ole mõtet hoida likviidseid vahendeid, tuleb teha oma igapäevast tööd, teha just nimelt seda, millega ta hakkama saab.

Kui veel ukrainlastest rääkida, siis neid tööga koormata heas mõttes. Töö on selline asi, et kui inimesel on väga rasked ajad, siis töö on üks parim asi, millega sa saad ennast tasakaalus hoida. Ma tunnen ka enda puhul, et igal juhul tuleb tööd teha. Kardan seda aega, kui see aeg tõesti läbi saab, aga no lõpuks saab see aeg meil ju kõigil läbi.

Eestisse on jõudnud paar tuhat ukrainlast, kuidas Eesti riik peaks siia saabuvate ukrainlastega käituma?

Tundub, et põhiline valmisolek üldiselt on olemas. Kolme päevaga meie töötajate kümme peret on juba ära toodud. Sõja esimesel päeval me tegime kiirkoosoleku ja kolme päeva pärast olid inimesed juba kohal, aga no riigi asjad, sellised evakueerimised muidugi nii kiiresti ei käi. Ma ei arva, et täna midagi on halvasti tehtud. Ma tean, et igal pool omavalitsustes tegeletakse, valmistatakse pindasid ette. Ma ei arva, et Eestis täna oleks midagi halvasti.

Missugused töötajad ukrainlased on?

Ukrainlased on väga tublid töötajad, meil on nad valdavalt kõrgharidusega, nad on spetsialistid. Nüüd muidugi hakkab siia tulema inimesi, kellel erialasid ei ole, nende rakendamine läheb kindlasti raskemaks. Ütleme nii, et haritud inimene, kui tal ka on mingi teine eriala, siis nad on väga kiired õppijad.

Ajad on keerulised ja me ei tea, mis elu toob. Tööd tuleb palju teha, aga kuidas selle tööga rikkaks saada nagu teie?

Oi, mis rikkus minul on. Seda on väga-väga keeruline öelda, mis rikkus on. Mina käin oma töölissööklas, söön kolme euro eest päevas. Kõik on mul firmas, mul ei ole ühtegi kinnisvara väljaspool Eestit.

Kaks kopterit ikkagi.

Teise müüsime maha ja võin teile öelda, et selle müüsime maha kallimalt, nii et see oli investeering. Kui kopterist rääkida, siis kopter ei ole mingi luksusvahend, meil on 72 kauplust üle Eesti, väga kiiresti on vaja läbirääkimistele minna, nii et see töölendudeks.

Kuidas teie sööklas kolme euroga söödud saate?

Ma olen keskmise isuga. Seal on lihtsalt toitude hinnad niivõrd palju odavad, ma ei ole isegi täpselt arvestanud, aga kindlasti maksame peale.

Mis tööd oleks mõistlik teha, mida oleks mõistlik õppida, et tagada endale materiaalne kindlustatus?

Kui sellest rikkusest rääkida, siis ega me ole vaesed. Kui me läheme 30 aastat tagasi, mis siis oli kauplustes ja kui suur oli inimeste ostuvõime. Oli viis-kuus sorti heeringat, kauplused olid riknenud kalalõhna täis, võib-olla oli seal tangaineid natukene, võib-olla viina, poed olid täiesti tühjad, tänavad olid autodest tühjad, hruštšovkades elati. Me tahame väga kiiresti ära unustada, aga me oleme ikkagi täna küllaltki rikkad. Ma ütleks ühe tuntud poliitiku sõnadega, ma ei hakka nime ütlema, et inimeste mälu on lühike, kolm kuud. On ära unustatud, mis oli 30 aasta eest.

Mille peale teie oma aega kõige meelsamini kulutate? Saite hiljuti 70, te võiks ainult jalg üle põlve diivanil istuda ja ja elu nautida.

Ma soovitaks seda nn pensioninautimise aega lükata nii kaugele kui võimalik. Ma paneks selle nautimise jutumärkidesse, sest seal nautida ilmselt midagi pole. Tuleb ikka aktiivselt tööle tuld anda ja tunda ennast hästi. Kui inimene tunneb, et teda on vaja, on ta enesetunne hoopis teine, kui sa tohlad teistel sabas ja tunned, et sinuga ei taha keegi rääkida, enam telefoni vastu ei võeta. Mul on ka selliseid sõpru olnud ja ma näen, et seda mina mitte kuidagi ei taha.

Minul oli selline lugu, et ma noorena tegelesin maadlusega, täitsin meistersportlase normi, aga samas sain suure vigastuse. Ma vigastasin viiendat ja kuuendat kaelalüli ja mul hakkas tekkima alakeha halvatus. 50-aastaselt oli mul väga raske jalgu järgi vedada. Tänaseks mu hea sõber, Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser lõikas mind ja ta ütles: "Ma garanteerin sulle, et sul enam hullemaks ei lähe".

See 20 aastat on alakeha ja närvisüsteemi paranemine olnud suurem kui see bioloogiline vananemine. Ma tõesti tunnen 50. kuni 70. aastani, et ma oleks nagu isegi võib-olla nõks nooremaks saanud. Mul üks hea sõber tuli sünnipäevale ja mul jäi nii meelde, kui ta ütles, et "Oleg, õnnitlen sind 50. juubeli 20. tähtpäeval." Vanus on selline asi, et ärge kartke, midagi hullu ei ole, see 70 pole küll veel midagi.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: