"AK Nädal" heitis pilgu Zelenski elule
Ajal, mil riigijuhtidest on saanud koomikud, on koomikust kasvanud riigijuht – see on üks levinud lauseid, millega Ukraina sõjaaja presidenti Volodõmõr Zelenskit on iseloomustatud. Zelenski elust ja presidendiks kujunemisest on viimasel ajal kirjutatud väga palju, ka "AK Nädal" heitis pilgu tema elule.
Ukraina sõda pole kahjuks kaugeltki mitte läbi ning me ei saa praegu kuidagi ka teada, milliseks kujuneb president Volodõmõr Zelenski saatus. Üks aga on selge, ta on juba praegu suutnud tõusta teiste tuntud sõjaaja riigijuhtide, näiteks Winston Churchilli kõrvale.
Mitmele riigijuhile või poliitikategelasele, kes pakkusid abi Zelenski Ukrainast evakueerimiseks, vastas ta, et vajab padruneid, mitte küüti. See lause on ajaloo annaalidesse sama kindlalt raiutud, kui Churchilli kõne verest, higist ja pisaraist, mida tal rahvale ainsana anda on.
Oma rahvaga oskab Zelenski ka vähemalt Churchilli tasemel kõnelda, mille tõttu rahvas raskel ajal ka tema taha koondunud on.
Liikvel on koguni internetimeem, mille kohaselt üks väheseid asju, mis Maa pealt ka kosmosesse näha on, on Zelenski munad. Sel taustal tundub lausa uskumatuna, et ehkki ta 2019. aastal Petro Porošenko ees ülekaalukalt presidendiks sai, peeti teda rahuajal pigem nõrgaks poliitikuks ning rahvas oli temas juba üksjagu pettunud ning tüdinud.
On poliitikuid, kelle anne tuleb kõige paremini välja kriisiolukorras ning Zelenski tundub olevat üks neist.
Sellest, et Zelenski enne tegelikult presidendiks saamist teleseriaalis presidenti mängis, on viimasel ajal räägitud nii palju, et see on teada ilmselt juba väikestele lastelegi. Näitlejana kehastas Zelenski aga teisigi poliitikuid, näiteks Napoleoni. 2006. aastal aga osales ta telesaatesarjas Tantsud tähtedega ning võitis selle.
Et Zelenski on ema poolt juut, jooksevad kõik Venemaa süüdistused, nagu oleks tegu natsi ja bandeeralasega tal mööda külgi maha. Ukrainlaste jaoks on ta oma inimene muuhulgas oma suurepärase ukraina keele poolest, mille ta omandas alles täiskasvanuna.
Oleks võinud juhtuda ka nii, et Ukraina jäänuks praegusest presidendist hoopis ilma, sest Zelenskil oli kindel plaan minna Iisraeli õppima ning tõenäoliselt olekski ta sinna jäänud. Kogu Ukraina rahva õnneks lahendas selle probleemi tema isa, kes lihtsalt ei lubanud pojal Iisraeli minna, ehkki ta oli endale juba stipendiumi välja ajanud.
Kuivõrd Zelenski emakeel on vene keel, siis kogub ta populaarsust ka oma pöördumistega vene rahva poole, aga ka sissetunginud riigi, okupatsiooni algataja Vladimir Putini poole.
Sama edukalt suudab Zelenski pöörduda aga ka lääne poole, nii mõjuavaldavalt, et isegi tõlgil pisarad silma tulevad. Lääneeurooplased on ikka harjunud idaeurooplasi endaga mitte päris võrdseks, pisut tantsiva karu sarnasteks kurioosumiteks pidama, Zelenski on seda ülekohtust ettekujutust selgelt murda suutnud.
Mitmel puhul on öeldud, et maailma avalikkuse südamete ja meelte jaoks on Ukraina selle sõja juba võitnud, imagoloogiliselt on Ukraina Venemaast selgelt parem, teisisõnu, maailma paistab Ukraina kindlalt parem välja, kui Venemaa. See pädeb ka kahe presidendi võrdluses, altkulmu põrnitseval, nii välisriikide juhtidest, kui ka oma alluvatest aukartustäratavasse kaugusesse hoidval Putinil ei ole oma ministritega väga seltskondlikult suhtleva, selge jutu ning silmavaatega Zelenski vastu mingeid šansse.
Toimetaja: Barbara Oja