Militaarõpikute tõde, et ülekaal õhus aitab tagada edu sõjas, leiab neil päevil ja tundidel kinnitust Ukrainas. Eesti õhuväe juhi brigaadikindral Rauno Sirgi sõnul on Venemaa õhus küll oodatust nõrgem, aga üleolek on siiski suur. Ukrainal endal on õhuvägi, sealhulgas MIG-tüüpi hävitajad, ning kõva tööd teevad neil päevil õhutõrjeraketid. Samas on Eesti oma õhuvägi Ukraina kõrval, rääkimata Venemaa omast, otse öeldes olematu.

"Meil ei ole hävituslennukeid ja meil ei ole õhutõrjevahendeid. Küll on maaväeüksustel olemas õhutõrjerelvad Mistralide näol. Aga ega Eesti eesmärk ei olegi olnud, et meil oleksid hävitajad ja õhutõrje siin olemas," rääkis Sirk.

Kuivad faktid ritta pannes: Eesti õhuväes teenib ligi 450 inimest, kelle käsutuses on seitse lennumasinat, milleks on kaks õppereaktiivi L-39, mida kasutatakse peamiselt sihitajate koolitamisel, kolm helikopterit Robinson ja kaks transpordilennukit M-28.

"Kui räägitakse Eesti õhuväest, siis üldjuhul inimestele tuleb ette klassikaline moosiriiul ehk AN-2, aga see ei ole Eesti õhuvägi. Eesti õhuvägi enam AN2-dega ei lenda, Eesti õhuväe all on teised ülesanded," selgitas Sirk.

Eesti valitud taktika üks oluline põhjus on raha - moodsa õhuväe ülalpidamine on ülikallis. Näiteks detsembris teatas Soome 64 Ameerika hävitaja F-35 ostmisest hinnaga 8,5 miljardit eurot, mis võrdub Eesti riigi 11 aasta kõigi kaitsekuludega kokku. Nii ongi Eesti – selle asemel, et ise hirmkallist lennutehnikat soetada – keskendunud koostööle NATO liitlastega, mille kõige selgem näide on keskmiselt iga nelja kuu tagant roteeruv õhuturbemissioon, mida esindavad praegu belglased.

Õhukaitse nurgakivi on Ämari lennubaas, mille arendamisele anti täiskäik 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist ehk Ukraina sõja algust. Lennubaas, kuhu on viimase kümne aasta jooksul investeeritud ligi 80 miljonit eurot, suudab 24/7 vastu võtta kõiki NATO lennumasinaid, alates varghävitajatest ja luurelennukitest lõpetades hiiglaslike transpordiõhulaevadega koos kogu selleks vajaliku tugitaristuga, nagu hooldus, laod, söökla ja majutus.

Ämari lennubaasi operatsioonide keskuse ülem on kapten Pille Joala, kes on ka ise piloot. Näiteks maandusid 24. veerbuaril ehk juba loetud tunnid pärast Ukraina sõja algust Eestis kaks USA hävitajat F-35, mis on sõjatehnika viimane sõna.

"Informatsioon jõudis 23. veebruaril mulle õhtul ja järgmine päev tulid ju lennukid. Et need inimesed, kes siia tulid, nendest ei olnud keegi siin käinud. Meile tuli info õhtul, et homme tulevad meile transportlennukid ja paar hävitajat juba siia. Ja me olime selleks valmis, mis siis, et osa inimesi marssis paraadil, teised tegid siin tööd ja võtsid lennukid vastu," jutustas Joala.

Brigaadikindral Sirk märkis, et vastaspoolel olles tema praegu küll ei julgeks rünnata. "See oleks ebavõrdsete võitlus siin. See nähtamatute lennukite vägi, mis Euroopas praegu juba olemas on F-35 näol, see saab olema väga-väga ebavõrdne võistlus." 

Veel tähtsam kui Eestis parkivad või patrullivad NATO lennumasinad on seire. Ämarist ja radaripunktidest Muhumaal, Otepää lähistel, Jõgevamaal ja Lääne-Virumaal jälgitakse kogu piirkonna õhuruumi. "Pealtnägijat" üliturvatud õhuoperatsioonide juhtimiskeskusesse ei lubata, aga saates näeb kaitseväe enda võetud kaadreid, millised on silmad ja kõrvad, millega kurjameid püütakse.

"Kui meie vastutusalas on toimumas intsident, siis koostöös meie liitlasüksustega, kes õhuturbemissiooni raames paiknevad Ämaris, reageerime sellele intsidendile. Meie majas töötavad sihitajad, kes on ööpäevaringselt valmiduses, et siis meie liitlaste hävitajatele olla nende silmad ja kõrvad õhus ning juhatada neid võimalikult kiiresti intsidendi toimumiskohta," selgitas lahingvalve meeskonna ülem kapten Alari Tihkan.

Õhuväe ülem Sirk täiendab, et Eestis on terve NATO silmad. "Meie näeme ka siin, mis toimub Saksamaal. Me näeme siin, mis toimub Poola õhuruumis, me võime näha siin seda, mis toimub Valgevene õhuruumis. Et NATO ühtne õhukaitsesüsteem, kogu informatsioon on jagatud, me näeme põhimõtteliselt kõike, mis toimub NATO õhuruumis," ütles Sirk.

Lihtsustatult kokku võttes – pilt Eesti õhuruumist jookseb NATO õhuturbe juhtimiskeskusesse Saksamaale ja asjatundjate sõnul pole vahet, mis lennukid Eestil endal on, sest vajadusel tõusevad silmapilk õhku hävitajad Taanist, Poolast või isegi USA-st. Eestisse kiirkorras tulnud F-35 üksused on siin nüüd pidevalt vahetunud ja valmis iga hetk uuesti reageerima. Nii nagu võib välkkiirelt siia tuua ka õhutõrjevahendeid, mida Eestil endal ei ole.

"Kõige tõenäolisem ongi raketirünnakud ja nende vahenditega, mis on NATO riikidel olemas, et nendega, kas nüüd just sada protsenti, aga suurem osa raketirünnakutest saab tagasi lüüa," kinnitas Sirk.

Kõik, kellega "Pealtnägija" rääkis, kinnitavad, et Eesti taevas ja territoorium selle all on kaitstud. Hoopis erinevaks muutub toon, kui jutt läheb nende samade NATO hävitajate abil lennukeelutsooni kehtestamisele Ukrainas. Kõige selgemalt sõnastas probleemi kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm 3. märtsi "Aktuaalses kaameras".

"See kõlab humanitaarse asjana, mida teha sõjaolukorras, aga päris maailmas tähendab see seda, et kui NATO üritaks lennukeelutsooni kehtestada Ukraina kohal, siis NATO ja Euroopa Liit satuvad (Venemaaga) sõjalisse konflikti, mida õnnestus ära hoida terve külma sõja vältel. See konflikt tähendaks konkreetselt rakette Ämaris, Šiauliais või Lielvardes."

Rauno Sirk kinnitab, et praegu otsest sõjalist ohtu ta Eestile ei näe. "Ikka küsitakse, et kas peaks sularaha välja võtma ja nii edasi, et kust midagi rünnatakse. Minu vastused on sellised nagu ma teile siin enne olen öelnud – hetkel, jah, ma ei näe ohtu. Välja arvatud see, kui keegi kuskil pea peaks kaotama ja suvalistel nuppudel vajutama hakkama."

"Pealtnägija" algab ETV-s kolmapäeval kell 20.