Lääneriigid on siiani rakendanud järjest suuremaid majanduslikke sanktsioone Venemaa vastu ja tarninud Ukrainale relvastust. Päevakorda on tõusnud agressori peatamiseks lennukeelutsooni (no fly zone) kehtestamine Ukraina ja võib-olla ka seda ümbritsevate riikide õhuruumis.

Lennukeelutsooni kehtestamisega mõne teise riigi õhuruumis teatavad militaarjõud, et nad võivad hävitada kõik seal lendavad lennukid. Sisuliselt loob see eeldused võimalikke sõjaliste õhuoperatsioonide alustamiseks.

Tavaliselt võetakse see vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga, aga mitte alati. Suuremad lennukeelutsoonid on kehtestatud kaks korda Liibüas, Iraagis ja Bosnias, aga ka näiteks terroristide vastu Londoni kohal olümpiamängude ajal. Juhul kui lennukeelutsooni kehtestab näiteks praegu NATO või tema mõni liikmesriik, tähendab sisuliselt see NATO otsest sõjalist sekkumist ning võimalusena sõjatandri laienemist kaugelt üle Ukraina piiride.

Lennukeelutsooni kehtestamine Ukraina õhuruumis on üks vahend eesmärkide täitmiseks. Aga peamine eesmärk saab olla üksnes inimkannatusi ja rahvasterännet tekitava sõja lõpetamine Ukrainas.

Sõjaväejuhid peavad poliitikutele nõu andma, kas lennukeelutsooni kehtestamine ühe meetmena lõpetab sõja ja kas see võib viia sõja eskaleerumiseni NATO liikmesriikide õhuruumides, sealhulgas näiteks Eestis või mitte. Siinkohal peame arvestama, et vastamisi seisavad tuumariigid, millel on tuumarelva võimekusega militaarlennukid.

Ma oleksin lennukeelutsooni kehtestamisega esialgu ettevaatlik. Sõjaväejuhid peavad eelnevalt poliitikutele tõestama, kas nad on valmis efektiivseteks ja mastaapseteks õhulahinguteks, sealhulgas väljaspool Ukraina õhuruumi, kuhu võib lennukeelutsooni vastumeetmena kehtestada Venemaa.

Sõja algul oli Ukrainal endal kokku 98 hävituslennukit, 43 MIG 29 ning 55 SU tüüpi lennukit, lisaks umbes sada sõjahelikopterit. Venemaal oli seevastu hävituslennukeid üle 1500, sealjuures on Venemaa omad tunduvalt kaasaegsemad.

Nüüdseks on õhulahingutes mõlemad pooled kaotanud kümneid lennukeid, kusjuures täpsed arvud on teadmata. Aga näiteks USA-l on üle 13 000 sõjalise otstarbega lennukit, mis moodustab umbes 25 protsenti kogu maailma sõjalennukitest. Kui lahingutesse lülituvad ka NATO õhujõud, on Ukraina õhus ülekaal juba lääneriikide poolel.

Oluliseks tuleb pidada ka lääneriikide finantsilist suutlikkust. Kui näiteks Slovakkia, Poola ja Bulgaaria annaksid oma väidetavalt töökorras olevad 40 ühikut MIG-29 tasuta Ukrainale, soovivad nad USA-lt tasuta vastu vähemalt sama arv pruugitud hävituslennukeid F-16, mille hind võiks olla umbes kaks miljardit dollarit.

Lennukeelutsoon ei ole asi iseeneses. Oluline on, kui konkurentsivõimeliseks võiksid uued hävituslennukid osutuda ja milliseks võib kujuneda side maapealse militaartaristuga. Puruks on pommitatud mitmed tsiviil- ja sõjalennuväljad ja ei ole teada Ukraina lennujuhtimise suutlikkus, mistõttu uute hävituslennukite efektiivsus ei pruugi olla eriti kõrge.

Niisama Ukraina taevas omavahel lahinguid pidada ei ole eriti otstarbekas. Pakun, et Ukraina sõjajõud vajavad pigem õhutõrjesüsteeme, et seista vastu Vene lennukite rünnakutele.

Lennukeelutsooni kehtestamine peab olema kiire ja ootamatu ning koheselt tuleb alustada operatsioonidega. Kui sõjajuhid arvavad, et see meede aitab kaasa sõja lõpetamisele Ukrainas, siis tuleb poliitikutel lennukeelutsoon Ukraina õhuruumis ka kehtestada.