Kirjandusõpetus on taas tõusnud avalike diskussioonide horisondile. Tõuke aruteludeks on andnud haridus- ja teadusministeeriumi põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade ajakohastamise eelnõu, mida on koos aineõpetajate ühendustega ette valmistatud viis viimast aastat ning mis nüüd on saadetud oma partneritele tutvustamiseks ja tagasiside saamiseks.

Kuna muudatused hõlmavad kõiki ainevaldkondi, on nii töörühmasisesed kui ka töörühmade vahelised arutelud olnud piisavalt pikad ja põhjalikud. Olles riikliku õppekava keele ja kirjanduse valdkonna arendamise töörühma juht, tervitan igati küsimuste tõstatamist ja selgitan meeleldi mõningaid murekohti. Maarja Vaino tõsine arvamus ERR-i portaalis on siinse kommentaari üheks ajendiks.

Oleme omakeelse kirjanduse ainsad väärtustajad

Kirjanduse kui õppeaine tähtsus põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas pole jätkuvalt tingitav ega tühistatav, koos eesti keele õpetusega moodustab kirjandus humanitaaria tuuma, millel on kandev roll nii individuaalse kui ka rahvusliku identiteedi kujundamisel. Tsiteerin õppekava eelnõust keele ja kirjanduse valdkonnakava avalõiku:

"Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärk gümnaasiumis on kujundada õpilastes keele- ja kirjanduspädevus, mis tähendab suutlikkust mõista keelt ja kirjandust kui rahvusliku ja iseenda identiteedi alust ning väärtustada keelt ja kirjandust rahvusliku ning maailmakultuuri osana. Keele- ja kirjanduspädevus hõlmab teadmisi ja oskusi, kujundamaks keele- ja kultuuriteadlikku inimest, kes käitub nii suulises kui ka kirjalikus väljenduses eesmärgile, olukorrale ja kontekstile vastavalt. Keele- ja kirjanduspädevus tähendab oskust eri liike tekste mõista, luua, analüüsida ja kriitiliselt hinnata."

Selles postulaadis võib sedastada mitu põhimõttelist rõhuasetust, mida nüüdisaegselt kirjandusõpetuselt eeldada ja oodata.

Näeme, et kirjandusel kui õppeainel on üldhariduskoolide riiklikus õppekavas kahetine positsioon: esiteks, kirjandust võib käsitleda humanitaarainena, mis on osa millestki üldisemast, nagu kultuur, ajalugu, suhtlus ja moraal; teiseks, kirjandust võib vaadelda kunstiainena, millele omane esteetika on kujundliku mõtlemise ja keelekasutuse tulemus.

Neil kahel arusaamal põhinevad omakorda kirjandusõpetuse kaks traditsioonilist funktsiooni: esteetiline, mis seostub kujundliku keele mõistmisega, laiemalt aga ilukirjandustekstide poeetika tundmaõppimisega, ja eetiline funktsioon, mis seostub väärtuskasvatusega, õpilaste vaadete ja hoiakute kujundamisega. Mõlemad funktsioonid on ühtviisi olulised, kuid realiseeruvad aine­õpetuse praktikates erineval määral ja viisil.

Tekstipõhisus on nüüdisaegse kirjandusõpetuse võti. Kirjandustekstide lugemine on kirjanduse õppimise peaaegu et ainuvõimalik viis. Ent lugemine, nagu teada, on aeglane tegevus, mida raksti valmis ei guugelda, ei veebiallikate ega paberõpikute abil. Lugemine kodus ja tunnis on tegevus, milleta kirjanduse õppimist ette ei kujuta.

Ainekavades on lugemine jätkuvalt kohustus, milleta kirjanduse õpitulemusi ei ole võimalik saavutada. Seda kohustust võiks ometi õilistada vabadus tekste valida: teoseid kas ajastust, voolust või žanrist lähtuvalt leida, aga ka proosa, luule ja draama vallas tasakaalu hoida, samuti klassikalise ja tänapäeva kirjanduse mõistlikke proportsioone arvestada.

Olen seda meelt, et eesti kirjandus on neis valikuis oluliselt kandvamas rollis kui maailmakirjandus, sest oleme eestlastena omakeelse kirjanduse ainsad väärtustajad.

Lugemisraamatute valiku võib tõepoolest suuresti teha õpetaja, kuid ka õpilase enda osaline vabavalik, selleks et tärkaks lugemisrõõm ja kujuneks harjumus lugeda, on didaktiliselt oluline printsiip.

Ma ei karda, et selline õpetajatele delegeeritud valikuvabadus jätab kirjandusklassika riiulitele tolmuma või lammutab kirjanduslugude kokkuleppelist kaanonit. Pigem on ikka nii, et sõnapaar "kohustuslik kirjandus", mis on visalt juurdunud varasemate põlvkondade õpikogemusse, tekitab tänapäeva noortes iseenesest tõrke, mille kõrvaldamiseks ei piisa enam eufemismist "väike meeldiv lugemine".

Nii nagu praegu kehtivas ainekavas, on ka kavandatavas eelnõus ette antud vaid terviktekstide miinimumarv, mida peab mingis kooliastmes lugema. Autorite ja nende teoste nimekirju enam koolidele kohustuslikul viisil ette ei anta, selgitavatesse materjalidesse need soovituslikud nimekirjad siiski tulevad.

Niisiis on see suuresti õpetaja kujundada, mida ja kui palju klassis ning kodus ühiselt loetakse – selles mõttes pole kohustuslik kirjandus püünelt kadunud. Pole põhjust arvata, et Lutsu, Tammsaare või Krossi teosed edaspidi ühisest lugemisvarast välja jäävad, sest klassikale, sh tüvitekstidele rõhumine on Eesti koolides tugevalt juurdunud traditsioon.

Niisiis kordan: tervikteoste lugemine nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on jätkuvalt kohustuslik tegevus, mida suunavad ainekavast lähtuvad põhjendatud soovitused ja õpetaja kokkuleppelised valikud.

Avaram vaade kirjandusõpetuse õpitulemustele

Teravapilgulised kriitikud on alati õite hoolsalt jälginud gümnaasiumi kirjanduskursuste käekäiku.

Keele ja kirjanduse valdkonna töörühm on teinud kohustuslike kursuste osas – kokku on neid viis – oma valiku: kursusele "Kirjandusteose analüüs ja tõlgendus", mis peab andma õpilasele kirjandustekstide käsitlemiseks "tööriistad" ja "tehnikad", järgnevad kaks kirjandusloolise rõhuasetusega kursust "Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses" I ja II, mida omakorda täiendavad "Pärimus ja kirjandus" ja "Kirjandus ja ühiskond", mis võimaldavad süveneda eri ajajärgu ja paikkonna tekstide olemusse.

Olemasolevate valikkursuste kõrvale on 2020. aastal koostatud valikkursus "Identiteet ja eesti kirjandus", mida juba praegu koolides pakutakse.

Kuigi õppesisu kirjeldusi õppekava eelnõus, st esmatasandi dokumendis sedapuhku ei esitata, on kõikide valdkondade töörühmad need ikkagi koostanud ja küllap need selgitavatesse dokumentidesse ka lisatakse.

Selline käik võimaldab hoida õppesisu edaspidi operatiivselt ajakohasena, ühtlasi pole tarvidust iga muudatuse tegemiseks hakata seadust muutma. Kirjanduse õppesisu nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis rõhub tugevalt eesti kirjanduse õpetamisele, eesti kultuuri, sh rahvapärimuse tundmaõppimisele ning rahvusliku identiteedi kujundamisele, mida ajakohastatud ainevaldkonnakavas on läbivalt rõhutatud.

Samal ajal on loomulik, et kursuste õppesisu on osaliselt avatud, võimaldades õpetajal endal huvipakkuvaid teoseid valida ja konkreetseid teemasid esile tõsta. Samuti ei ole kõikide õppesisu teemade käsitlemine tingimata vajalik, õpetaja võib teha erinevaid valikuid ja rõhutusi, lähtudes õpilaste huvidest, vajadustest ja võimetest.

Oluline muudatus eelnõu dokumendis on see, et kõikide õppeainete puhul on välja toodud ainult õpitulemused. See jätab koolidele ja õpetajatele suurema vabaduse otsustada, kuidas ja millist sisu õppesisu käsitledes nende õpitulemusteni jõuda.

Kirjanduse õpitulemused on sõnastatud lähtuvalt nüüdisaegse kirjandusõpetuse põhimõtetest, milleks on teksti- ja lugejakeskne lähenemisviis, mis võimaldab süüvida nii tekstide poeetikasse kui ka nende kirjandusloolistesse taustadesse, uurida tekste võrdlevalt ja lõiminguliselt. Samuti on oluliseks peetud õpilaste loovvõimete arendamist, sh loomingulist eneseväljendust nii suulises kui ka kirjalikus vormis eri laadis ja žanris tekstiloome kaudu.

Lisaks ainealaste teadmiste omandamisele on kirjanduse õpitulemustes senisest enam silmas peetud ka üldpädevuste kujundamist, läbivate teemade käsitlemist ja 21. sajandi oskuste omandamist.

Selline avaram vaade kirjandusõpetuse õpitulemustele lähtub olulisest küsimusest: millist inimest soovime kasvatada? Sest on ju selge, et kirjandus pole mitte õppeaine omaette, vaid vahend ja kanal noore inimese isiksuse kujundamiseks.

Seetõttu on kirjandusõpetusel palju avaram eesmärgiseade, mis valdkondlikul tasandil (valdkonna nimi on "Keel ja kirjandus" – võõrkeeled siia alla ei kuulu) lõimub tugevasti eesti keele kui keskse õppeainega. Olgu siinkohal rõhutatud, et kavandatud tundide maht eesti keele ja kirjanduse õpetamiseks jääb kehtiva ainekavaga võrreldes samaks, nende mahtude suurendamine vajab juba poliitilisi kokkuleppeid.

Tänapäeva kirjandusõpetus vajab ainedidaktilist pööret, mis on koolide õpetamispraktikasse ka tasapisi juurdumas. Kirjanduse õpetamine on muutunud üldhariduskoolides üha keerulisemaks, sest kirjanduse roll ühiskonnas, kogu valdkonna kandepind, kirjanduslike sõnumite kaal ja toime on tugevasti teisenenud.

Traditsiooniline kirjandusharidus on asendumas innovaatilisemate praktikatega, mis lähtuvad nüüdisaegsest õpikäsitusest ning arvestavad tänapäeva kultuurisituatsiooni eripära, kõige rohkem aga praeguse õpilaspõlvkonna huvisid, ootusi ja vajadusi. Kindlasti tuleb igal koolil ja igal aineõpetajal "Keele ja kirjanduse" valdkonna õpetamisfookus põhjalikult läbi mõelda ja paika panna. Vabadus viib siin vastutuseni.

Andrus Org on Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor, Tartu Herbert Masingu kooli emakeeleõpetaja ning haridus ja teadusministeeriumi riikliku õppekava arenduse keele ja kirjanduse valdkonna töörühma juht.