Kuue aasta eest, kui te olite sotsiaalministeeriumi kantsler, oli ka teil plaan liita Tervise Arengu Instituut terviseametiga. Miks see toona tegemata jäi?

Meil ei ole kunagi olnud plaanis Tervise Arengu Instituuti likvideerida. Kui ma 2014 sotsiaalministeeriumis alustasin, siis me nägime vajadust haldusala tööjaotuse kaardistamiseks, võimalike liitmiste tegemiseks tellisime analüüsi ja konsultandid, kes analüüsisid kolme tervisevaldkonna asutuse võimaliku liitmise ideed (terviseameti, ravimiameti ja tervise arengu instituudi – toim), jõudsid järeldusele, et seal on väga palju küsitavusi ja kiire liitmine kätkeb endas riske. Selle analüüsi põhjal me tookord tegime osa reformist, tegime TEHIK-u (tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse – toim), liitsime kogu ministeeriumi haldusala IT-arenduse ja -toe. Plaan oli jätkata reformidega, aga siis algas Euroopa Liidu eesistumine ja tuli Covidi periood.

Kui sa lahendad suurt tervishoiukriisi, siis ei ole mõistlik hakata asutusi ühendama asutuste töörahu rikkumisega. Kõik need võtmetegelased, kes oleks pidanud võimalikke reformiteemasid analüüsima, olid väga hõivatud koroonakriisi lahendamisega. Eelmise aasta esimeses pooles me otsustasime, et me siiski jätkame analüüsidega ja keskendusime kõige rohkem järelevalvele, et milline on eri asutuste ühisosa. Näiteks kes käib hooldekodus järelevalvet tegemas, et ravimiamet vaatab ravimite käitlemist, terviseamet tervisenõuete täitmist ja tööinspektsioon on see, kes jälgib, et inimeste töökohad oleks kaitstud.

Ma saan aru, et nüüd minnakse edasi haldusala reformidega, mida ma väga toetan, aga ma kunagi ei ole silmas pidanud, et TAI tuleks likvideerida. Ma tahaks loota, et kui need praeguse reformi autorid saavad päriselt teada, millega TAI tegeleb, siis vaadatakse siiski ümber, mis on mõistlik.

TAI on sotsiaalministeeriumis tervishoiuvaldkonnas kõige suurem kompetentsi omav asutus ja need teemad, mida TAI veab, alates alkoholi- ja narkoteemadest, vähitõrje arengukavast, tervishoiustatistikast, personaalmeditsiini vedamisest, toitumisharjumuste kaardistamisest, et kogu see teaduspotentsiaal on niivõrd oluline. Lihtsalt mõte sellest, et need kuidagi kukuvad laualt maha, jäävad pooleli, inimesed jooksevad likvideerimisega laiali, see kõlab väga halvasti ja muret tekitavalt.

Ma saan aru, et teie järeltulijal ( Maarjo Mändmaa – toim) on tegelikult plaan olemas, et edendustöö läheb haigekassa kätte ja teadust hakkavad tegema ülikoolid, statistikat statistikaamet. Mis selles siis halba on?

Kes hakkab vähitõrje ennetuskava tegema, kes jätkab narko- ja kahjude hüvitamise projekte, kas need inimesed lähevad üle? Teadlased liiguvad oma grantidega kuhu iganes nad soovivad. Kas need riskid, mida likvideerimine tähendab, on kuidagi kaardistatud ja mida head see Eesti inimestele annaks? Ma ei tea nendele küsimustele vastust.

Haigekassa on juba aastaid rääkinud, et nemad tahaksid rohkem ennetustööga tegeleda ja nimi haigekassa on täiesti vale. Kas raviraha jagamisega tegeleval haigekassal on juriidilist alust ennetustöö ülevõtmiseks?

Seadusi saab alati täiendada ja muuta, ma arvan, et see ei ole ilmselt kõige olulisem küsimus. Aga küsimus on, mida nad siis üle võtavad. Kas inimesed lähevad üle, kas need projektid saavad jätkuda ja kuidas neid rahastatakse. Tõenäoliselt ei ole mõistlik, et meie niigi napist ravikindlustuse eelarvest hakatakse rahastama ka nüüd neid tegevusi, mis seni on riigieelarvest TAI-d rahastanud.

Ma olen mitme inimesega sel teemal rääkinud ja nad näevad selle taga haigekassa juhi Rain Laane soovi muuta nimi tervisekassaks. Edendustöö ülevõtmine annaks selleks võimaluse.

Ega nimi tervisekassa ole ju halb nimi ja haigekassa tihedam koostöös Tervise Arengu Instituudiga oleks ka väga tervitatav. Näiteks mina oleks kaalunud varianti teha Tervise Arengu Instituudist haigekassa all olev instituut, aga mitte asutuse kui sellise likvideerimist ja lasta kogemusel laiali voolata. Rain Laane soovi tervisekassaks saada ma muidugi toetan, aga kui kompetents läheb laiali, siis see on natuke liiga suur hind.

Edendus on liiga üldine sõna ja ma ei ole päris kindel, kas Rain Laane teab, mida TAI veel teeb. Kas ta tahab üle võtta kogu seda minu arust väga head tööd, mida Tervise Arengu Instituut on teinud näiteks inimeste nõustamisel, kuidas tervislikult toituda või milline peab olema koolitoit? Kas haigekassa tahab üle võtta kahjude ennetamise, süstlavahetuspunktid, tegelemise narkomaanidega? Kui nüüd rahulikult analüüsida TAI erinevaid funktsioone, siis võib-olla midagi sellist seal on, mis võikski liikuda instituudi alt haigekassa alla, aga absoluutselt teine asi on kogu instituudi likvideerimine.

Kas see on sotsiaalministeeriumis tavaline praktika, et kõigepealt öeldakse, et me likvideerime need asutused ära, siis teeme analüüsi?

Tegelikult ei ole. Me 2014 tõstsime reformi lauale ja tellisime korralikku analüüsi, kas kolme asutuse liitmine on hea idee ja saime vastuseks, et ei, seal on palju probleeme, suur hulk riske, see vajab rohkem tööd ja palju sisulisemat kaardistamist. Me ei tormanud seda uisapäisa tegema.

Kas praegu on hea aeg tegeleda tervishoiuasutuste reformimisega?

Kui me oleme optimistlikud ja loodame, et  me oleme õppinud Covidiga elama ja kriis on vaibumas, siis seda võiks isegi kaaluda. Samas on kõik sotsiaalministeeriumi allasutused ja ministeerium ise kaotanud väga palju inimesi. Ma ametlikku numbrit ei tea, aga ma järjest kuulen lahkunud inimestest, reform kaheldamatult suurendab voolavust veelgi. Ma tunneks väga muret selle kompetentsi pärast, mis alles jääb, kui kõiki neid reforme vaadata.

Mulle on terviseteemadega tegeledes jäänud mulje, et Eesti tervishoiu kõige olulisem probleem lisaks Covid-kriisile peaks olema ravirahastuse jätkusuutlikkus, aga ka haiglavõrgu ja perearstide jätkusuutlikkuse küsimus. Kas ma eksin, et praegu asutusi liites ja ära kaotades tegeletakse pseudoteemaga selle asemel, et tegeleda oluliste teemadega?

Sellega on raske mitte nõustuda. Ütleme nii, et see on ametnikele jõukohane tegevus. Selleks, et tervishoidu paremini rahastada või keerulisi küsimusi lahendada, selleks ei jätku jõudu, siis on lihtsam minna tegema nö administratiivseid reforme, mille tulemusena võib võimekus suuri reforme teha kannatada saada.