Ma ei teagi, kas ma tunnen piinlikkust Euroopa eest või ainult Poola eest. Viimane aitaks mul end sellest piinlikustundest pisut distantseerida, aga Poola on osa Euroopast, kellega jagame suuresti samu väärtusi. Tundub ülekohtune seda vaid poolakate kraesse ajada. Humanitaarabi pole ka ainuüksi nende korraldada. 

Lõpuks tunnen ma vist ehedat valge inimese piinlikkust, et mulle on avatud kordades rohkem uksi kui teistsuguse nahavärviga inimestele. Sealhulgas bussiuks, mis viib sõja eest põgenenud valged inimesed Ukraina-Poola piiripunktist kiiremas korras sooja turvalisse kohta. Teised, mitte-valged jäävad miinuskraadidega tundideks või päevadeks piirile mülkasse lõkke äärde konutama ja vaagima, kuidas edasi. 

Olgu otse öeldud: sõtta tõmmatud Ukrainast üle piiri Poola pääsenud mustanahalisi või ükskõik missuguse muu valgest erineva nahavärviga põgenikke diskrimineeritakse. See on koletu vaikiv rassism, millest kõik piiril toimetavad asjapulgad näivad täiesti arusaamatul kombel mööda vaatavat. Ühed põgenikud on siin oluliselt võrdsemad kui teised. 

Vahetult pärast sõja puhkemist Ukrainas, kui esimesed sõjapõgenikud hakkasid märtsi esimestel päevadel Poola jõudma, leidus ingliskeelses ajakirjanduses uudisnuppe mustanahaliste diskrimineerimise kohta piiril. Eestisse need teated suurt jõudnud pole. 

Kuidas piirirassism käib?

Nädal pärast Venemaa kallaletungile Ukrainale seisame koos Levila fotograafi Erik Tikaniga seni rahvarohkeimas piiripunktis Poolas Medykas. Siin on tohutult suur põgenike läbivool, sest see on üks väheseid piiripunkte, mille kaudu pääseb ka jalgsi sõja eest Euroopasse pakku. 

Niisiis tulevad jalgsi üle piiri peaasjalikult naised ja lapsed oma napi pagasiga. Sageli ühe pere kolm põlvkonda koos. Kuna piiriületus võtab arusaamatult kaua aega, saabuvad sõja eest pagenud pered Poola vaat et ühekaupa ja kohati viieminutiliste vahedega. Nii võtab pea igat peret vastu just neile pühendunud kaamerate hord. Üle piiri pääsenute silmad on punased, nad on pikast ja vaevarikkast teekonnast kurnatud ning ühteaegu õnnelikud pääsemise üle, kuid ärevil sellest, mis ootab ees ja mis jäi selja taha. 

Ukraina peredel on sageli vastas sõbrad või sugulased Euroopast. Neile joostakse kohe vastu, kallistatakse, vabastatakse nad päevi kantud rasketest kompsudest. Juhatatakse autosse. Mõnda peret saadab piiriületusel politseinik, kes aitab samuti päevi teel olnud naiste kotte ja vahel isegi väikest last süles kanda. Hiljem kuulen, et niimoodi saadetakse neid, kes piirijärjekorras juba minestama hakkasid. Ei tea, kas see on tõsi. 

Kellel kedagi vastas pole, aga üle piiri tuleb ta ikkagi omal jalal, sellele läheb enamasti vastu kollases vestis vabatahtlik. Juhatab põgenikud piirialal sinna, kust saab vett, süüa, riideid, mähkmeid või loomatoitu lemmikutele. Ja näitab, kuidas saab piirilt minema. Buss keset tee-ehituse tolmuvälja ja kevadist pori asuvast piiripunktist, kus ei olegi suurt midagi muud, toimetab abivajajad kümne kilomeetri kaugusel asuvasse Przemysli linna. Sinna on koondunud humanitaarabi keskus. 

Otse Ukraina piiri ääres magavad tuules laperdavates avatud telkides otsesõnu öeldes rämpsu ja kola keskel eranditult mitte-valged põgenikud. Nad on teinud üles lõkke, mille ääres sooja püüavad saada. Väljas on külm ja tuuline. Istutakse tekkides. Aeg-ajalt saavad nad hädapärases abitelgis sooja suppi. 

Kuulen, et nii mõnigi on teinud siin juba päevi aega parajaks. Valdavalt on piirile toppama jäänud põgenikud üliõpilased Kiievi ja Odessa ülikoolidest. Piirile appi tulnud abistajad ajavad asju, tegelevad ukrainlastega. Mustanahalistest, hindudest või Lähis-Ida päritolu põgenikest ei tee keegi välja. Neile ei näidata näpuga ega öelda vähemalt kuuldavalt halvasti, neist vaadatakse lihtsalt mööda. 

Jõuetu leppimine

Aga miks nad ometi ise jalaga vastu maad ei löö ja teistega võrdset abi ei otsi, küsib valge inimene minus. Levilaga Poolas ja Ukrainas kaasas käinud India päritolu Kanada ajakirjanik Sami Siva aga ei küsinud seda. Ta selgitab, et diskrimineerimisega harjub ära. See tekitab alalhoidlikkust. Piirilgi hoiavad rassismi ohvriks langenud põgenikud omaette, tõmbavad tekid külma ja tähelepanu eest üle pea, ei kipu kaamerate ette. Intervjuusid küsitakse ikka nendelt "õigetelt põgenikelt".

Saan aru, et see mõttekäik on naiivne juba ka sellepärast, et üle piiri pääsenud ukrainlasedki, kellest vastuvõtjad näivad kordades rohkem hoolivat, ei oska samuti esimese hooga suurt midagi peale hakata. Nad on segaduses, nad on väsinud ja nad on paratamatult ka šokis. 

Üks vanem Ukraina härra küsib meilt praktiliselt toidutelgi kõrval, kus siin suppi pakutakse. Neist inimestest ei ole praegu asjaajajaid. Ja täpselt samasuguses või hullemaski seisus on mitte-valged põgenikud, kes on samuti päevi või koguni terve nädala teel olnud. Neist ei ole praegu sirge seljaga enda eest seisjaid. 

Püüan seda olukorda kuidagi mõista. Similis simili gaudet ehk sarnane rõõmustab ikka sarnase üle. Nii tõttavad ka eurooplastest humanitaarabi töötajad esmalt võib-olla ehk instinktiivselt appi Ukraina vanaemadele, emadele ja lastele. Ja kuna teistest välja ei tehta, lähevad Aafrika tudengid oma saatusekaaslaste juurde lõkke äärde.

Pingeolukorras otsib inimene abi ikka sealt, kus talle tundub midagi tuttavat ja turvalist. Näpuotsaga selgitab see, miks asjad on läinud siin nii, nagu nad on, aga mitte seda, et sellist möödavaatamist näib kogu valge üldsus siin vaikimisega sallivat. 

Ja siis jõuab rassism meie kolmikuni. Tundub, et väikeses aiaga piiratud nurgas otse piiri ääres tehakse midagi huvitavat.

Marsime Erikuga aiast sisse, filmime toidupakkide komplekteerimist ja riiete sorteerimist. Meist ei tee keegi välja. Aia ääres peetakse kinni Sami, kellelt hakatakse uurima, mida tema sealt tahab. Puuritakse põhjalikult tema pressikaarti ja küsitakse ka veel passi. Tundub, et Kanada pass sobib kohalikule vägede juhatajale ning pärast küsimuste ja põhjenduste vooru lastakse ta läbi. Sami kehitab õlgu. 

Lootused oma riigi peal

Kui piiril sõjapõgenike abistamist korraldavad valged eurooplased mitte-valgetest suurt ei hooli, loodavad kaugemate riikide põgenikud oma kodumaa diplomaatidele. Näiteks India saatkond on saatnud Medyka piiripunkti 400 kilomeetri kauguselt Varssavist bussi, sest Ukrainast on põgenemas omajagu India kodanikke. Vähemalt aitab oma riik nad piirilt minema. Küll aga täitub India buss aeglaselt, sest piiriületus toppab totaalselt. Niikaua teevad juba üle pääsenud ikkagi piiripunktis lihtsalt aega parajaks. 

Piiril ootab veel mustade klaasidega diplomaatiliste numbrimärkidega autosid. Näiteks Cote d'Ivoire ehk Elevandiluurannik on saatnud piirle vastu ühe sõiduauto. Samas kohtame Ukrainast põgenenud Mauritiuse noormeest, kellel pole veel õrna aimugi, kuidas koju pääseda. 

Mõned põgenikud saabuvad rongidega otse Ukrainast Poola Przemysli raudteejaama. Seal on mitte-valged jälle plindris. Kuhu edasi? Neid on vaevalt et keegi mõnes Poola linnas ees ootamas. 

Esimesel nädalal pärast sõja puhkemist seatakse sisse hädapäraseid ööbimiskohti Przemysli äärelinnas asuvasse tühjaks jäänud endisse Tesco toidupoodi. Lagedasse kaubanduskeskusse ehitatakse seinu, püütakse luua peredele natukenegi eraldatust. Kui ühes otsas käib ehitus, siis keskuse teises otsas on põgenikud juba oma matid koridoridesse lahti rullinud. Siin ööbivad need, kel pole lihtsalt kusagile mujale minna. 

Jälle tekib mul küsimus, miks on siin ainult valged inimesed. Mind muidu kaamerate eest suletud keskusesse toimetanud taanlasest vabatahtlik juhib mu tähelepanu, et siingi käib omamoodi diskrimineerimine: vähesed mitte-valged põgenikud on leidnud omale magamisaseme poe põrandale, kohe sissepääsu juurde. Õdusamad nurgakesed keskuse tagumises otsas ‒ kui millestki sellisest üldse rääkida saab ‒ on ikka valgete päralt. 

Sellesama Tesco ette tekkinud humanitaarabi platsil liigub üksikuid mitte-valgeid põgenikke. Saatkondade bussid toimetavad diskrimineeritud põgenikud loodetavasti kohe parematesse tingimustesse ja nad ei jõuagi siia. Kuid mis saab neist, kes juba päevi Euroopa Liidu piiril sooja saamiseks lõket teevad? 

Rassism sõja eest põgenenute suhtes tekitab jõuetust, piinlikkust ja tülgastust. Samas paneb liikuma ka mõtte, et kui leidub inimesi, kes otsivad seda ühte kohta, kus nende abi oleks kõige rohkem vaja, siis võiks kas või siit samast Eestist panna kokku pundi, kes abistaksid piiril neid, kellest ei näi mitte keegi hoolivat.

• Vt ka Levila "Lood Ukraina sõjast".