Me ei tohi ohverdada oma elukeskkonda. Eesti peab jääma elatavaks, see peab olema meie kõigi ühine eesmärk ja selle jaoks peame hoidma siinset loodust. Me ei tohi vaadata hetkel üleilmselt tõusvaid hindu ja püüda oma maa tervise hinnaga rikastuda. Ka elatustaseme säilitamine ei ole piisavaks põhjuseks oma elukeskkonda rüüstada ja laastada.

Vaadates inimese ja temale vajaliku elukeskkonna suhet viimase saja aasta jooksul, näeme, et inimene on talle endale elu võimaldava keskkonnaga "sõjas". Me hävitame meile endile ellujäämiseks vajalikku biosfääri: võtame teistelt liikidelt ära elupaigad ja suretame neid välja, mürgitame toidu kasvatamiseks sobivat maad, raiskame ja rikume joomiseks sobivat vett, saastame hingamiseks vajalikku õhku. Kui me nii jätkame, ei ole Maa enam elatav planeet.

Inimkonna tekitatud keskkonnakriis ei taandu, kui meie lähedal on tõeline sõda. Vastupidi, sõjatandril on keskkonnakoormus tavapärasest suurem, elupaigad häiritumad, reostus kontrollimatum. Mõte sõja võimalikkusest peaks loogiliselt võttes panema meid kõiki elu ja elukeskkonda rohkem hoidma ja väärtustama. Selleks, et me ise oleksime tugevamad ja säilenõtkemad, vajame viljakandvat maad, mis meid ära toita jaksab, ning elurikkaid, püsimetsandusvõtete abil majandatavaid kestvusmetsi.

Nii nagu näeme praegu Venemaad ründamas süütut riiki, et allutada see oma tahtele ja võimule, käitume me "looduse valitsejatena" looduse suhtes sama barbaarselt.

Ega ilmaasjata ei teatanud Venemaa, et Ukrainas võetakse esimese asjana kohe metsad maha. Niimoodi nõrgestatakse rünnatavat ja võetakse talt võimalus hilisematest raskustest lihtsamini väljuda.

Aga mis toimub meil? Ukraina sõja ettekäändel nõuab Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) raiemahu suurendamist riigimetsas ja raiumise jätkamist lindude pesitsusajal.

Töösturid soovivad käituda nagu ründav agressor

Riigimets on meie kõigi ühisomand, mis peab tagama looduse ja elukeskkonna ning metsa ülejäänud väärtuste säilimise. Oma kasumi nimel kõigi teiste arvelt sõjaolukorda ära kasutada on alatu. Kodumetsade elurikkusest ja värskest õhust vormitud pelletite välismaale müügist ning tänutäheks saadavaist taastuvenergiatasudest saavad kasu vaid väga vähesed, aga tekitatud kahju on üüratu. 

Me peame lõpetama puidu ekspordi, kui meile kohapeal puitu ei jätku. Loomulikult tuleb tagada oma inimeste ellujäämine. See on võimalik ka keskkonda hoides. Kogu maailma kütta aga ei ole võimalik nii, et me ei riku siinseid ökosüsteeme ja ei jää lõpuks ise hätta meie endi poolt tapetud maal.

Küttepuud Eesti metsast on see energiaressurss, mis jääb meile alles halvimas olukorras, kui muude energiakandjate tarned katkevad. Seda tuleb hoida.

Ukrainas toimuv näitab, kui haavatav on suurtel soojus- ja tuumaelektrijaamadel põhinev elektrisüsteem. Seevastu hajusat elektrivarustust tuule- ja päikeseparkidest ei saa katkestada mõne õhulöögiga elektrijaamadele ja magistraalliinidele. Seega tagab energiapööre ka energiajulgeoleku. 

Sõda Ukrainas ei tohi muuta meie tööstuse poolt juhitavat sõda looduse vastu hullemaks. Me peame hoidma Eesti loodust, metsi, elurikkust, puhast vett ja õhku. Praegu pole aeg hurraaga kogu mets maha võtta ja kütteks eksportida või teha ülepeakaela algust fosforiidi kaevandamisega, kui toorainenappuses naabrid on valmis selle eest head hinda pakkuma.

Isegi kui vaatame toimuvat päevapoliitiliselt, tuleb tõdeda, et kui me ise oma elukeskkonna ära rüüstame, siis on see sõjas punkt Venemaale. Me jääme ise pikas plaanis nõrgemaks — ka riigikaitselises mõttes. Meie rahva jaoks on mets olnud kaitse- ja pelgupaik läbi aastatuhandete.

Kui me nüüd, mil kliimamuutusest johtuvad ebameeldivused on alles algamas, hakkame loodust täiendavalt laastama, siis mis jääb meil alles selleks ajaks, kui on tõeliselt raske? Meie elukeskkond, meie loodus ja metsad saavad meid aidata läbi ka raskematest aegadest, aga ainult siis, kui elame loodusega koos, mitte loodusega sõjas.

Me ei ole Eestis ühiskonnana tunnistanud, et suurim globaalne oht on inimtekkelised kliimamuutused. Meile tundub see olevat kaugel nii ajas kui ka ruumis ning lihtne on mõelda, et meid see mure ei puuduta, sest meil on parasvööde ja metsad ja… aga oih, tegelikult oleme juba viimastel aastatel suure osa neist kaitsvatest metsadest langetanud. Ja, oih, me ei kaitse üldse loodust, kuigi vaid meie oma looduse hea käekäik on ainus, mis võib meid globaalse kliimamuutuse käigus hoida ja ehk isegi päästa.

On aeg muutuda riigina loodust hoidvaks. Enamgi veel, on aeg muutuda loodust austavaks. Elu austavaks.

Me ei tohi käituda koloniaalmaana ja müüa odavalt maha oma elukeskkonna moodustavaid "ressursse". Aeg on luua väärtust vaid nii, et keskkond, mis suudab väärtuse loomiseks vajalikku taastoota, jääks alles.

Aeg on keskenduda tulevikule ja lasta lõplikult lahti minevikust. Looduselt lõputu võtmine peab jääma Nõukogude aega, nagu ka muud ebainimlikud vaated. Me oleme liiga kaua elanud vaid olevikus, käesolevas hetkes kesk poliitilisi võimukemplusi. Niimoodi ei saa edasi liikuda; tulevikku saab minna vaid üheskoos ning olulistele väärtustele tuginedes. Ja kõige olulisem väärtus peab olema elukeskkonna hoidmine ja taastamine.

Millist tulevikku me Eestile kujutleme?

Mina näen ainuvõimaliku lahendusena loodusega kooskõlas toimivat tarka maheriiki, mille eesmärgiks on säilitada ja paremaks muuta meie elukeskkond ning tagada meie inimestele kogukondlik, teaduspõhine ja hoolivusele tuginev ühiskond.

Kõrgtehnoloogilised leiutised, ravimid ja meditsiin, vaimne töö - see on suund, kuhu minna. Taastav põllumajandus ja püsimetsandus seal kõrval. Jah, me peame muutma harjumuspärast mõtteviisi ja üheskoos ühiskonnana arenema, aga see on võimalik.

Tulevik on meil siis, kui me oleme riiklikul tasemel puudekallistajad. Vaid nii saame vastu minna kliimamuutustele ja veel keerulisematele aegadele kui praegune Venemaa poolt vallapäästetud sõda. Meil on vastutus säilitada elu ja elukeskkond.