Eesti suurim maaomanik, pelletiärimees Raul Kirjanen kirjutas 12. märtsil Eesti Päevalehes, et Eesti peaks tegema paremaid energiapoliitilisi otsuseid. Venemaalt gaasi ostmise kohta esitas Kirjanen retoorilise küsimuse: "Keda me siis tegelikult toetame – Ukrainat või Venemaad?".

Kirjanen arvab, et gaas tuleks asendada puiduga. Siinses kommentaaris ei tahaks pikalt rääkida 10. märtsil ÜRO inimõiguste nõukogule esitatud raportist, mille järgi põhjustas õhusaaste üheksa miljoni inimese enneaegse surma koroonapandeemia esimese pooleteise aasta jooksul. Seda on kaks korda rohkem kui koroonasurmi ja 15 korda rohkem kui samal perioodil kõigis sõdades, mõrvades ja muus vägivallas hukkunuid.

Tuleb tõdeda, et tegelikult eraldavad biomassi põletavad elektrijaamad energiaühiku kohta 150 protsenti rohkem CO2-e kui kivisöe põletamisel ja 300–400 protsenti rohkem kui maagaasi põletamisel. Kolm miljonit tm pelletina võrdub ligikaudu kolme miljoni tonni suuruse CO2-emissiooniga. Aastal 2025 liigub maakasutussektor süsinikuturule: iga tonn CO2-e tuleb korrutada ligikaudu saja euroga, mida riik vastavalt võidab või kaotab.

Ei tahaks pikemalt peatuda ka iseenesest mõistetaval paradoksil, et küüniliselt nõutakse biomassi kasutamiseks raiemahtude tõstmist olukorras, kus Eesti ekspordib kohe ahju mineva pelletina ligikaudu neljandiku raiemahust (2017. aasta puidubilansi alusel 2,7 miljonit tm).

Me ei jõua ega saa kunagi Euroopat oma metsade abil ära kütta, asendades seal kasutatavat gaasi. Biokütuste eelis ei seisne konkureerimises fossiilkütustega. Eesti toodab Venemaast sada korda vähem energiat.

Niinimetatud taastuvenergiavahenditega, mis meie riigis on peamiselt puit, ei saa pakkuda alternatiivi tööstusele, mille tarbimine on üles ehitatud fossiilkütuste võimekuse järgi. Teisisõnu: alternatiivsed taastuvenergiaallikad ei ole võrreldavad fossiilkütuste energiatõhususega.

Puuduv andmestik

Eesti riigil puudub andmestik, mille põhjal saaks teha järeldusi, milline on meie metsade seisund. Sellest lähtuvalt on võimatu otsustada, millised peaks olema metsapoliitikas ükskõik milliseid eesmärgid või visioonid.

Riigil puudub metsa tegelikku seisundit kajastav adekvaatne kommunikatsioon. Riik jagab rahvale metsa seisundi kohta kallutatud infot. Selleks et üldse aru saada, mis seis metsas on, peavad vabatahtlikud käed üles käärima ja ise selle töö ära tegema.

Aastaid enne sõda Ukrainas on meie teadlased ja eksperdid seadnud statistilise metsainventuuri ehk SMI andmete õigsuse kahtluse alla.

2018. aastal avaldas Postimees Kaido Kama loo pealkirjaga "Kurioosum: Eesti metsade tagavara muudetakse tagasiulatuvalt". Kama kirjutas, et 2016. aasta lõpul esitleti avalikkusele uusi SMI tulemusi. Tolleks ajaks oli muudetud inventuuri tegemise metoodikat ja Eesti metsade aastane juurdekasv suurenes hüppeliselt 15,7 miljoni tihumeetri peale.

Samal aastal kirjutas ka Tartu Ülikooli ökoloog Asko Lõhmus Postimehes, et praegune olukord on kaunis segane ning säästliku metsanduse vaatevinklist peaks raiet mõõtma hoopis teistmoodi.

2020. aasta sügisel hakkasid keskkonnaorganisatsioonid keskkonnaagentuurist SMI-andmeid küsima. Agentuuri tahtmatus neid väljastada päädis andmekaitse inspektsioon sekkumisega. Viimane andis keskkonnaagentuurile korralduse avalikustada metsa alusandmed, et lisaks agentuurile saaksid ka teised eksperdid metsa olukorrast ülevaateid teha.

Poliitikud üritasid tekkinud olukorda lahendada seadusi muutma asudes ja lubasid tellida ülikoolidest SMI-andmetele auditi. Kuid mida ei tulnud, oli audit. Ja keegi ei teadnud, miks seda ei tulnud.

"Miks lasti põhja plaan auditeerida riiklikku metsastatistikat, mis keskkonnaaktivistide kahtlustuste järgi näitab aiateibaid? Sellele toetudes langetab ju riik tähtsaid otsuseid, näiteks kui palju tohib metsi raiuda," arutles Priit Pärnapuu tänavu 2. veebruari Õhtulehes.

"Kui me küsisime, siis mina ka ei saanud aru, kes sellest kaotaks. Ainuke selgitus on see, et sealt tuleks välja mingi suur jama. Ma ei suuda muud selgitust välja mõelda," paljastas Õhtulehes riigikontrolli auditijuht Airi Andresson, kuidas nad mullu said teada, et auditit ei tulegi.

Samal ajal käis aga kohtuvaidlus keskkonnaorganisatsioonide ja riigi vahel. Vaidlus on nüüdseks jõudnud punkti, kus andmete avalikustamise määrab kohtuniku otsus, kas olemasolevate õiguslike raamide järgi kuuluvad SMI-metoodika ja alaliste proovivõtupunktide koordinaadid keskkonnateabe mõiste alla või mitte.

Kohtuvaidlusse hõivatud keskkonnaorganisatsioonid on seisukohal, et kui jätta mingi osa alusandmestikust välja, ei ole võimalik kontrollida lõpptulemust ehk andmestiku pealt tehtud järeldusi. Riik on aga seisukohal, et praeguseid seadusi annab tõlgendada nii, et metoodika on andmetest eraldiseisev üksus ja ei klassifitseeru seega teabeks. Kohus vaeb, kas küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

Lisaks sellele on Euroopa Komisjon juba teinud ettekirjutusi üleraiete kohta Natura 2000 aladel. Kõigest sellest hoolimata ja nüüd ka sõjaolukorda ära kasutades räägivad metsatöösturid vajadusest raieid suurendada.

Mille põhjal peaks otsuseid tegema?

Vaidlused keskkonnaagentuuri töötajatega on kinni kiilunud, sest agentuuri meelest on SMI-andmetega kõik korras ja puudub vajadus süsteemis midagi muuta.

Asutuse kinnitusel on statistika "keeruline asi", millega mõõdetavaid numbreid ei tohigi väga tõsiselt võtta, liiatigi on kõik metsahindajad ajutistel proovitükkidel mõõtmisi tehes eksinud ühele poole, samu mõõtmisi alalistel tükkidel tehes on nad kõik aga eksinud teisele poole. Väidetavalt on need eksimused tekkinud kogemata, kuna inimesed ongi ekslikud ja lisaks on mõõtmine keeruline töö.

Tegelikkuses võetakse eksimused statistiliste meetodite puhul arvesse ja eeldatakse, et eksitakse eri suundades ning keskeltläbi jõutakse õige tulemuseni ja lõplik tulemus jääb meetodiga ettearvutatud vea piiridesse. Kas vead tulevad andmete kogumise etapis, on põhjustatud vigasest metoodikast või eksitakse andmete sisestamisel ja töötlemisel, on teadmata ning neid ei saa keegi peale paari keskkonnaagentuuri töötaja kontrollida.

Kas SMI-andmete vastuolude näol on tegemist kuritegeliku andmete moonutamise, vigase metoodika või lihtsalt ametnike ignorantsusega, seda avalikkus praegu ei tea.

Väljakujunenud olukorras peaks keskkonnaagentuur olema ennekõike ise huvitatud, et kahtluste tekkimist hajutada või süsteemset viga vältida, näitama huvi koostöösse teadlaste ja keskkonnaorganisatsioonidega, et leida SMI-admetes sisalduvate vastuolude põhjuseid. Aga mida ei ole, on keskkonnaagentuuri soov olukorda parandada.

Kirjaneni pakutu võib kostuda mõistlikuna lihtsale inimesele, kes esimesel võimalusel oma metsa rahaks teeb, või väikeettevõttele, kes naiivselt äri alustades püüab rohelist maailmavaadet. Tegelikkuses on juba mitmeid aastaid raiutud rohkem metsa, kui taastuda jõuab. Kui me jätkame samas tempos või veelgi intensiivsemalt, siis me lükkame lahenduse otsimise edasi ja laseme puidutööstuse juhtidel neile meelepäraseid illusioone rajada.

Raiemahtude ajutine suurendamine energiakriisi tingimuses on võimalik, aga me peame mõistma, et see saab olla vaid üsna lühiajaline laen looduse arvelt ja see tellimus saab tulla kriisi sattunud rahvalt, mitte puidutööstuselt.

Lahendused

Aeg alternatiivide otsimiseks on mööda lastud just massilisele ekspordile ja puidutööstuse ülearendamisele peale makstes. Eesti (aga ka Euroopa) metsa ja metsanduse kestvus ja säästlikkus tuleb tagada olukorda metsas adekvaatselt analüüsides, mitte ummisjalu Vene gaasist sõltuvatele ettevõtetele puidupõletamisega appi tõtates.

Kiire ja otsustav pööre taastuvenergeetika poole, hajusa energia tootmise, juhitava tarbimise (kõrgema hinnaga tundidel tarbida teadlikult vähem ja suunata oma juhitav tarbimine madalama hinnaga tundidele) ja energiasäästu poole on vältimatu. Niisamuti on vältimatu ka energiavajaduse hindamine ja ületootmiselt mahatulek.

Eesti biomass saab olla üheks väikeseks osaks lahendusest, kuid eelduseks on, et seda peab rakendama tõeliselt säästlike kriteeriumide alusel (mis mahus, milline puit ja kust täpselt tuleb), vastasel juhul teeme karuteene nii enda metsadele, loodusele kui ka kliimale. Ja lõppkokkuvõttes ka sellele samale puiduärile, kes praegu seda ise ei näi taipavat.