Metsasõda on Eestis juba "vana asi", positsioonid on välja kujunenud ning ühed ei usu teisi ja teised esimesi. Looduskaitsjad on süüdi, et töösturid piisavalt raiuda ei saa ja töösturid on süüdi, et metsad ja elurikkus hävivad. Osapooled on kokkuvõttes hädas, vastandumine on kõigile väsitav.

Ma julgen kahelda, kas on üldse olemas õigeid ja valesid valikuid. On erinevad valikud ning igal neist on oma loogilised ja paratamatud tagajärjed. Mulle tundub, et metsasõjas ei ole oluline mitte valida pooli, vaid saada aru, milles meie valikud seisnevad ning millised on erinevate valikute paratamatud tagajärjed. Saada aru ning julgeda seda enesele tunnistada.

Loomulikult võib hämada SMI-andmete ümber, loomulikult võib teha riigile ebasoodsaid kestvuslepinguid, võib raiuda kaitsealuseid metsi ja kogukonnametsi ning väita, et see kõik on hästi tehtud ja kõigile isegi kasulik.

Me ju näeme, et nii on võimalik, keelata ei saa ja tõsimeeli uskujaid leidub omajagu. Lihtsalt, kui me petame, siis eelkõige iseennast. Kui röövime, siis iseennast. Ka need teod on lihtsalt valik, mis pole otseselt õige ega vale.

Kuid tehes sellised valikud, me valime ka vastavad tagajärjed. Me valime selgusetuse ja ebakindluse, valime väiksema ühishüve, valime õnnetumad inimesed ja usaldamatuse ühiskonnas.

Pikalt nii jätkates või raiepiirangud sootuks kaotades valime lisaks eelnevale Eesti puidutööstuse kiire ja valulise hääbumise kas lähemas või veidi kaugemas tulevikus, sest ka kõige osavama jutuvestmise ja kõige nutikamalt valitud vaatenurga juures on raiekõlbulik mets piiratud ressurss. Taastuv küll, kuid ajas siiski selgelt piiratud mahuga.

Kaldun nõustuma Kaido Kamaga ja Rein Kuresooga, kes on oma artiklites välja toonud tõsiasjad, et praeguse surve taga raiemahtu riigimetsas tõsta on raiekõlbuliku puidu nappus metsades ning üleinvesteerimisest tulenev võimetus muutunud olukorraga paindlikult kohaneda.

Nõustun sellegagi, et raiepiirangute tõstmine ega isegi kaotamine olukorda ei päästa, sest raiekõlbulikku metsa neist otsustest juurde ei teki. Küll aga tekib juurde eelpool loetletut, ühiskondlikku ebakindlust ja usaldamatust. Kes meist tegelikult tahab teha sellise valiku?

Teistsugune valik on muidugi samuti ebamugav. Ajades läbi vähema toormega tuleb Eesti puidutööstusel paratamatult asuda end ümber korraldama ja need ümberkorraldused puudutavad paljusid väga isiklikult.

Küll aga on lootust, et elades valusad hetked üle, on võimalik edaspidi pikaajaliselt stabiilselt tegutseda, kujundada elujõuline, tasakaalus ja innovaatiline metsandus- ja puidutööstussektor, mis majandab end ära peamiselt kohaliku toorme baasil, ekspordib vaid kõrgelt väärindatud tooteid ning suudab säästa nii loodust kui ka inimest.

Kas või kes tahaks praegu teha sellise valiku: alandada Vene gaasi asendamise vajaduse olukorras raiemahtusid, et jõuda piisava raietagavara säilitamiseni? Ning kavandada suunamuutust metsamajandamise põhimõtetes, kasvatades oluliselt püsimetsanduse osakaalu ja vähendades lageraiepõhist majandamist? Kas või kes on valmis välispartneritele tunnistama, et hetkel on meil kõiki oma puiduvarusid endal vaja ning teistele müüa ei ole suurt midagi?

Tuleb tunnistada, et see on julgete valik. Julgus võtta omaks, kui on mindud piiridele liialt lähedale või neist isegi üle. Julgus minna avasilmi vastu ebamugavusele, teades, mis kasu selle üleelamine edaspidi toob. Julgus uskuda ja usaldada, et ümberkorraldustega kaasnev on üleelatav ning tulemust igal juhul väärt. Julgus märgata üksteise raskeid hetki ja olla vajadusel toeks, näiteks kavandades ja juhtides riigitasandil õiglast üleminekut metsanduses.

Ettepaneku teha taolisi julgeid valikuid tegi Eesti Keskkonnaühenduste Koda 14. märtsil peaminister Kaja Kallasele ja mitmele ministrile saadetud avalikus pöördumises.

Ma ei maininud valikute juures kliimamuutusega kohanemise, julgeoleku ega looduskeskkonna heaolu teemasid. Ka siin avalduvad erinevate valikute puhul erinevad tagajärjed ja ka nendega tuleb arvestada. Oluline on, et raiemahu üle otsustamine on inimesekeskne valimine, otsus, mis kas täidab või jätab täitmata meie vajadused inimestena.

Loodus ja keskkond ei ole meie poolt ega meie vastu. See on meie ümber, meiega koos ja mõjutab meid sõltuvalt sellest, milliseid valikuid me ise teeme. Andkem endale sellest selgesti aru. Kas valime puiduressursside kiire ammendamise ning sellega kaasneva ebakindluse ja usaldamatuse või selge ja pikaajaliselt hästi toimiva tulevikusihi ning sellega kaasneva kindlus- ja usaldustunde?