"Tere tulemast minu metsa. See ei ole küll päriselt minu mets, aga ma pean seda enda omaks," kõneles mõni aeg tagasi üks tuntud Eesti laulja videopostituses kõlaval häälel küpse kuuse-segametsa taustal. Tegu ei ole mingi erandiga, sest neid, kes häälekalt kellegi teise metsi enda omaks peavad ning selle üle otsustusõigust nõuavad, leidub rohkem. Ometi on omanditunne võõra vara vastu omane ühele teisele poliitilisele režiimile.

Väga mugav on omada midagi, mis päriselt mulle ei kuulu. Tahan, lähen teen päikesepaistelisel nädalavahetusel "oma" metsas perega pikniku ja kui soovin, korjan sügisel seened-marjad ära. Milline piiritu vabandus käsutada "oma" vara oma hetketujude ja äranägemise järgi.

Päris omanikud aga teavad, et vabadusega kaasneb ka vastutus ja kohustused. Praeguse hiiliva erametsade natsionaliseerimise valguses piiratakse omanike vabadusi aga hoogsalt, kuid kohustused jäetakse täiemahuliselt alles.  

Ühiskonnakorralduse järgi elame justkui õigusriigis, mille aluseks on põhiseadus. Võime ju paatoslikult deklareerida, et igaühe omand on puutumatu ja eraomandit võib võõrandada vaid kohese ja õiglase hüvitise eest, kuid praktikas on kõik piirangute rägastikku sattunud metsaomanikud omal nahal tundnud, kuidas meie õigusriigi alustala on jäetud igaühele sobival viisil väänamiseks ja hüvitist – ei õiglast ega kohest – pole neist keegi näinud.

Erametsaomanikku solvab enim riigi usaldamatus tema suhtes. Kuidas teisiti tõlgendada olukorda, kus järjekordsetest piirangutest, olgu selleks siis raiete peatamine Natura metsaelupaikades, lendorava püsielupaikade moodustamine või kevadise pesitsusaja teemad, saadakse esmalt teada meedia vahendusel või läbi eitava vastuse metsateatisele.

Markantsematel näidetel on metsaomanik oma maa looduskaitse alla võtmisest teada saanud 11 aastat hiljem, kui esitas metsateatise eesmärgiga oma metsa hooldada.

Pidevate võimalike piirangutega ning ilma metsa- ja õigusrahuta jõuame peagi olukorda, kus riik ja looduskaitse suretavad väikemetsaomanikud välja. Eraomanduses olevad metsad jäävadki vaid suuremate metsaettevõtete majandada. Sellistele, kes saavad endale lubada pikkadeks vaidlusteks kulukaid juriste ning kelle roheline portfell on piisavalt suur, et järjekordse ajutise või alalise keelu peale oma plaanid ilma pille kotte pakkimata ringi mängida.

Metsaomanikuks olemine jääb kitsa ringi privileegiks. Nii pole kaugel aeg, kui peame hakkama looma mittetulundusühinguid Päästame Eesti Metsaomanikud või Eesti Metsaomanike Abiks ja hakkame nende mälestuseks linnade keskväljakutel kord aastas küünlaid põletama.

Ent metsade mitmekülgse näo säilitamiseks on meil vaja eriilmelisi omanikke, ka väikeseid. Neid, kes võtavad istutusämbri ühes ja lapselapse käe kõrvale, et koos sellele samale pudinale tulevane haridusfond kasvama panna. Neid, kes oma talu taga saunapalke tehes hoiavad elus esiisade ehituskunsti. Ja neidki, kes võtavad vastu otsuse, et oma kodumetsa nad ei raiu vaid lasevad loodusel toimetada omasoodu.

Minu eesmärk ei ole pisendada loodusväärtuste ja looduse mitmekesisuse hoidmise vajadust. Kui kellelgi on mure, tuleb sellest rääkida. Meie kõigi kohus on kodanikena sekkuda, kui näeme, et meie ümber tehakse kellelegi või millelegi ülekohut. Oskus tajuda ümbritsevat laiemalt kui vaid oma mätta otsast on empaatilise ühiskonna alustala, ent tajuda tuleb ka seda, kust läheb piir aitamise ja kahjustamise vahel.

Nagu me ei hakka autoõnnetuses kannatanu peahaava ise niidi ja nõelaga sündmuskohal kokku traageldama vaid jätame selle arstide hooleks, võiksime ka metsanduses hoida joont, kus vajadusel väljendame oma muret ja hoolimist ning tõstatame küsimusi, kuid otsustamise jätame spetsialistidele. Meil on maailmatasemel teadlased, miks me neid ei usalda?

Või õigemini, miks teie neid ei usalda? Metsaomanikud ise on alati teaduse usku olnud. Siit joonistub välja demokraatliku ühiskonna paradoks, kus inimese põhiõigus on oma arvamust vabalt avaldada isegi siis, kui see pole eriti arukas. Piisab vaid häälekast ja emotsionaalsest videolõigust, millel reaalse eluga palju pistmist pole.

Ehk on see koht, kus tähelepanu saamiseks peaksid ka meie teadlased hakkama end neoonroheliste kombel pildile värvima, aga kahtlustan, et neil on oma aja ja teadusrahaga targematki teha.

Tulles tagasi loo alguses kirjeldatud laulja juurde, kes väljendas muret, mis sellest "tema" metsast saab kümne või 30 aasta pärast, soovitan tal pöörduda "oma" metsa päris omaniku poole ja sõbralikult uurida, mis plaanid metsaomanikul selle konkreetse kohaga on. On aeg hakata monoloogi asemel dialoogi pidama, nii riigi kui ka indiviidi tasemel.