Ukraina sõda on välja toonud rea murekohti, mida varem ei märgatud või ei tahetud märgata. Seda sõda teebki. Et võita või püsida elus, tuleb võtta vastu raskeid otsuseid. Ja ilmtingimata tuleb valida pool.

Eestis ei lange küll pommid, kuid infosõda käib. Uus etapp algas paar päeva tagasi. Nimelt tegi tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet kolmapäeval otsuse sulgeda seitse Venemaa uudistesaiti. Vähem kui kuu varem oli suletud rida Venemaa föderaalkanaleid. Sõnalahingud nende otsuste ümber on olnud väga õpetlikud ja räägivad meie riigi olukorrast palju.

Olin ise selle protsessi sees ja alguses üsna üllatunud, kui üksmeelselt Eestis Vene esipropagandistide kaitsele viskuti. Tippaeg oli millalgi 7-12 veebruari paiku.

Tegin väikese loendi, mis toodi argumentideks, et neid alles jätta: enamik saateid pidid seal head olema, puhas kahjutu meelelahutus; vaenlase relva tuleb tunda; igasugused piirangud on halvad; ei valeta ju ainult Vladimir Solovjov, vaid ka NATO; ei tohi Putinit vanaema toast ära viia, ta on nagu pereliige; see on puhas diskrimineerimine ja tsensuur; küll inimesed saavad ise aru, kus on tõde ja teevad tarku valikuid jne jne.

Väga üksmeelne oli sel teemal venekeelne meedia, aga kaitses neid kanaleid ka osa eestikeelsest meediast, ka paljud poliitikud, eriti Keskerakonnast. Brüsselist tuli kohale Yana Toom isiklikult ja käis paljudes saadetes pahandamas, et ei tohi Vene kanalitele liiga teha. Kirsiks tordi peal oli tema enda demonstratiivne sõit Moskvasse Solovjovi saatesse esinema 14. veebruaril.

Sel ajal veel lahingud ei käinud, kuid olukord oli äärmiselt pingeline ja seepärast on õigustatud küsimus, et mida tegelikult kaitsti? Kas õigust olla kahe poole keskel ja või õilist ajakirjandusvabaduse ideed? Kui viimast, siis tuleks Vene kanaleid meie eetris ju ka praegu kaitsta, millegipärast seda ei tehta. Mõelge sellele.

ERR-i Narva korrespondent Jüri Nikolajev andis Maalehele intervjuu, milles ta ütles, et "Narva poliitik ei saa rääkida Ukraina kohta tõtt. Siis narvakas teda ju enam ei vali!". Nikolajevi lause näitab selgelt, kui suure probleemi sees me tegelikult oleme. Valimised ja meediapilt on ju üheselt seotud.

Asja selgitamiseks peatun kogu selle valdkonna ainult ühel aspektil. Minu soovitus on teha selget vahet ajakirjandusel ja ajakirjanduse nime all pakutavatel infooperatsioonidel. Kõik, kellel on käes mikrofon, ei ole ajakirjanikud, nagu iga kraadiklaasiga inimene ei ole arst.

Ajakirjandusvabadus väärib tingimusteta kaitsmist, infooperatsioonide eest peab iseseisev riik oma kodanikke kaitsma. Infooperatsioonide keerulisem vorm on nn mõjuoperatsioonid ja just need on Eesti suurim probleem, sest need on pikaaegsed ja sageli märkamatud. Väga tihti ei saa isegi nende tegijad aru, et nad selles osalevad.

Näiteks omaaegses Tallinna TV-s oli saateid, mis külvasid Nõukogude-nostalgiat, kiitsid mõõdutundetult Vladimir Putinit ja Venemaad, isegi Stalinit. Praegu tahetakse lennukitelt külvata Eesti kodakondsust, meie telekanalites on olnud saateid, mille suundumus on selgelt Vene impeeriumi ülistamine. Putini eriti konservatiivne väärtussüsteem, näiteks vähemuste vihkamine, on mingite gruppide meedias ja sotsiaalmeedias täiesti olemas ja otsib toetajaid.

Täitsa huvitav, kuidas ikkagi on õnnestunud 25 aasta jooksul mitte jõuda eestikeelse koolini, kas see ikka on rahva enamiku tahe, kuidas see otsus on tegelikult kujunenud? Sümbolite sõda käib meil juba pronksiööst saadik, hetkel on tähelepanu all Z-täht autodel.

Lätlased on oma infovälja korrastamisel olnud kiiremad. Vihakanalid on neil juba tükk aega kinni, ka 71 internetisaiti ehk kümme korda rohkem kui meil. Seejuures on nemad jälginud huvitavat trendi, millest rääkis neljapäeval terevisioonis Veiko Spolitis. Nimelt said aktiivsetest antivakserite lehekülgedest neil järsku Ukraina-vastased, mis näitab, et neil on kuskil ühine ema. Teema ei ole võõras ka Eestis.

Kokkuvõtteks. Sõja ja suurte konfliktide ajal on naiivsus eriti halb sõber. Just pikaaegse infomõjutusega luuakse oma-võõras, sõber-vaenlane mudelid. Just nende ümber toimub lõhenemine praegu Venemaal ja paljudes teistes riikides, ka meil. Venemaa kallaletung Ukrainale on õhku palju puhastanud ja paljud silmad avanud. Samuti võimaldanud samme, mida muidu raske astuda, ka Vene kanalite väljaviimise Eesti inforuumist.

Eelkõige aga tuleb selgeks teha, kus me elame. Ilmar Raag võttis ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris infovälja kaitse temaatika kokku pealkirjas "See on Eesti ja mitte Vene impeerium". Täpsemalt on praegust olukorda kirjeldada raske.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.