Luikmel: Ukraina proovib ka sõja ajal olla usaldusväärne partner

Peeter Luikmel
Peeter Luikmel Autor/allikas: Eesti Pank

Eesti Panga rahapoliitika ja välismajanduse allosakonna juhataja Peeter Luikmeli sõnul on Ukrainas on sõja tõttu hävinud ligi pool majanduse võimekusest ning riigi majanduse uuesti üles ehitamise teeb keeruliseks ka see, et märkimisväärne osa on kas riigist või oma kodudest lahkunud. Siiski on ka sõja ajal proovinud Ukraina tagada, et riik püsiks laenuandjatele usaldusväärne partner, ütles Luikmel "Välisilmale".

Milline oli Ukraina majandus enne sõda?

Ukraina majandusel läks möödunud aastal küllaltki hästi. Tegemist oli küllaltki hea põllumajanduse saagikuse aastaga, aga pikema aja probleemid olid seotud inimeste ehk demograafiaga. Ukraina on maailmas nelja-viie madalaima sündimusega riike. See tähendab, et aastas sureb kaks ja pool korda rohkem inimesi kui sünnib ja seda täiendab väljaränne. Paraku on rahvastiku kahanemine üks suur probleem olnud riigi jaoks.

Teises mõttes võib öelda, et Ukraina suutis oma rahvusvaluutat hoida suhteliselt stabiilsena pärast seda, kui üritas kurssi vabalt konverteeritavaks muuta. 2014. aastal grivna küll järsult nõrgenes, aga seda suudeti stabiliseerida. Riigil oli reserve peaaegu 29 miljardit dollarit ja isegi sõjas on Ukraina üritanud oma välisvaluuta kohustusi täita. Välisreserve on nüüd umbes 5-10 protsenti kulutatud vana võla teenindamiseks.

Ukrainal oli suhteliselt usaldusväärse ja areneva riigi tunnus ja reputatsioon. Struktuursed probleemid majanduses olid laias laastus sellele sissetuleku tasemele tüüpilised. Üht-teist oleks saanud institutsioonide tasandil teha ja eks ka tehtigi, riigi käes olevad ettevõtted ja erastamine – kogu see temaatika oli tasapisi arenemas.

Isegi demograafia osas rakendati Ukrainas küllaltki jõuliselt erinevaid toetusi laste sündimisel, kolmanda-neljanda lapse puhul oli see üle 1000 euro, mis lapse puhul ühekordselt maksti. Selle mõjul hakkas rahvastiku langustrend aeglustuma. Tervikuna võib öelda, et majandus oli paranevas ja elujõulises seisus vaatamata sellele, et 2014. aastast peale on üsna keeruline väljendada Ukraina rahvastiku arvu - kas sinna arvestada Krimm või mitte. Laias laastus on rahvaarv langenud 1990. aastate 50 miljonilt 40 miljonile.

Sõja järgselt on suureks probleemiks ka see, et umbes neljandik rahvastikust on sõja tõttu kaotanud oma kodu. Umbes üle nelja miljoni inimese on pidanud Ukrainast lahkuma, aga Ukraina siseselt on üle kuue miljoni pidanud oma kodust põgenema. 

Prognoositakse, et Ukrainas on alla vaesuspiiri elavaid inimesi täna kuskil 70 protsenti rahvastikust, kui enne seda oli alla 20 protsendi. Alla vaesuspiiri elavate inimeste arv on tänaseks arvatavasti kolmekordistunud.

Kuidas riiki toimimas või üleval hoida ajal, kui sõda käib?

Ega seda lihtne kirjeldada ole, sest riigi rahandus tugineb sõjaaja reeglitel. Ühtepidi riik saab natukene vabamalt kasutada välisreserve, keskpank võib teatud tingimustel riiki toetada. Kindlasti on üheks piiranguks – ja hädavajalikuks piiranguks – kapitalikontroll, mis tähendab, et väliskapitali või välisvaluuta tehingut lubatakse vaid olulisemate kaupade ostmiseks. Selle tõttu on grivna kurss olnud 24. veebruari tasemel fikseeritud.

Teistpidi riigi tulude pool, kus käesoleval aastal prognoositakse umbes poole võrra eratarbimise langust, siis maksubaas läheb oluliselt väiksemaks.

Riik on teinud erikontosid ja emiteerinud sõjaaja võlakirju, mis võimaldab inimestel Ukrainas kui väljaspool toetada Ukraina võimekust end kaitsta.

Laias laastus võib öelda –  mida ka Ukraina on väga selgelt üritanud tagada – et ta on jätkuvalt väga usaldusväärne partner. Ta suudab oma võlakohustusi täita ja väga suur roll hakkamasaamises on paratamatult ka välisabil. IMF on andnud 1,4 miljardi dollarilise kiirfinantseerimise vahendi, mis tähendab, et kui riigil on väga kiiresti vaja laenu ja pole võimalik kokku leppida mingisuguses programmis, siis sellist kiirfinantseerimist riigi toimetulekuks on hädasti vaja.

Euroopa Liit on ka toetanud eri võimaluste kaudu eelkõige humanitaarkriisi lahendamiseks, mis on kõige kiirem. Möödunud nädalal tuli uudis selle kohta, et rahvusvaheline heategevuskampaania kogus üle üheksa miljardi euro põgenikekriisi lahendamiseks, millele EBRD lubas lisada ühe miljardi. Sellises valguses moodustab välisabi arvestatava lisa välisreservidele, mida rasketel aegadel paratamatult kulub.

Teisalt, prognoosid eeldavad, et sõjategevus lõpeb. Keegi ei tea millal, aga pärast seda algab majandus ülesehitamise protsess. Seal on oluliseks piiranguks ukraina rahvas, keda on ilmselgelt seoses põgenemisega oluliselt vähem ja ülesehitustöö tegemiseks on ressurssi inimeste näol oluliselt vähem.

Edasist kasvu, ükskõik kuidas finantseerida, hakkab piirama pakkumine tööturul. Sellest on vara rääkida, aga kindlasti on palju võimalusi teistel riikidel aidata seda võimalikku ülesehitustööd, mis loodetavasti üsna varsti võiks alata. 

Kas Maailmapanga prognoos Ukraina majanduslanguse kohta (45 protsenti) jääb viimaseks negatiivseks sõnumiks majanduse vallas?

Sõja ajal on väga raske statistikat teha. Fakt on see, et paljud inimesed on kaotanud sissetuleku, ettevõtete põhivara on hävinud. Selles olukorras muutub statistika või prognoos spekulatiivseks.

Paratamatu on see, et mingi osa majandusest püsib ja on siiani suutnud püsida. See tähendab, et umbes pool majanduse mahust, lisandväärtuse võimekusest on hävinud ja pigem on küsimus, et langus pole tavaline ehk nõudlus-šokk majandusele, vaid ta on ikkagi pakkumise poole häving.

Edasine potentsiaal järgmistel aastatel kasvada ja jõuda sõjaeelsele tasemele on väga piiratud. Ta vajab välisabi, õnneks ka saab. Loodetavasti tulevikus saab ka erasektori välisinvesteeringuid, kui stabiilsus on saavutatud. Aga fakt on see, et täna on meelevaldne öelda, kas see miinus tuleb üle või alla 50 protsendi. Suure tõenäosusega on kaks olulist tegurit: üks on eratarbimine, mis väheneb sissetulekute, aga ka inimeste arvu vähenemise tõttu ja teine pool on investeeringute pool, mida on sõja tingimustes väga keeruline defineerida ja veelgi ebatõenäolisem ellu viia.

Selles mõttes on väga kõrged riskid, sõjategevusega seondub väga suur ebamäärasus, kuid loodetavasti annab see pinnase ühiseks ülesehitustööks Euroopa tasandil, sest kui Euroopa inimesed on otsustanud Ukrainat toetada, siis Euroopa Liidu ligi poole miljardist elanikkonda silmas pidades on see võimalik. 

Millele kulub Euroopa Liidu antud 1,3 miljardit eurot?

Esimene prioriteet on humanitaarkriisi lahendamisel. Praegu on saadetud suures ulatuses esmaseid kaupasid, mida on Ukrainas hädasti vaja. Teisalt on see suunatud põgenike abistamisse, kes on tänaseks Ukrainast lahkunud. Ehk aidata ajutiselt toime tulla nende ümberkorraldustega, mis on seotud uues riigis elama asumisega ja ka sellega, et Ukraina inimene on haritud ja töökas inimene.

Tööle asumine ja selle toetamine on liikmesriikidele suur väljakutse, millega kultuurilise läheduse tõttu on oluliselt lihtsam toime tulla.

Kui palju on läinud sõda maksma, kui jätame inimelud kõrvale ja vaatame üksnes majanduse poole?

See on väga spekulatiivne. Umbes pool protsendipunkti kujuneb maailma majanduse lisandväärtuse loomine sõja tõttu väiksemaks ja see on esimene tõenäolistest võimalikest prognoosidest. Mõjude avaldamisel võib see majanduskasvu aeglustumine minna veel suuremaks, aga põhimõtteliselt võib öelda, et pool protsenti maailma majanduse mahust on üle poole triljoni dollari.

Toimetaja: Barbara Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: