Habicht on tõenäoliselt üks kõige paremini Ukraina tegelike oludega kursis olevaid eestlasi. Tartus meditsiini õppinud, aga juba 20 aastat WHO-s töötanud mees aitas üles ehitada tänapäevast meditsiinisüsteemi nii Moldovas kui ka Kõrgõzstanis, kuni neli aastat tagasi lähetati Ukrainasse juhtima WHO suurimat esindust Euroopas.

Nelja aasta jooksul on riigi tervishoid teinud peadpööritava arengu, aga sammunud ka ühest kriisist teise. Kõigepealt lahvatas Ukrainas maailma suuruselt teine leetripuhang. 2020. aasta kevadel tuli koroona, mis halvas sisuliselt kogu tervishoiusüsteemi ning i-le pani täpi 2021. aasta hakul avastatud esimesed lastehalvatuse juhud. Kuid tagantjärele tundub, et kõik eelnev oli vaid ettevalmistus viimaste aastakümnete suurimaks humanitaarkatastroofiks, kus Habichtist sai Ukraina valitsuse lähemaid liitlasi ja nõustajaid.

"Me alustasime valmistumist võimalikuks suuremaks konfliktiks ja sõjaks eelmisel suvel. Ka hakkasime panema erinevaid trauma- ja kirurgiavahendeid ladudesse, haiglatesse jaanuaris selle aasta alguses. Aga kui me kohtusime tervishoiutöötajatega, ministeeriumiga jaanuaris, siis keegi ei olnud valmis selliseks sõjaks, nagu ta hetkel Ukrainas on," rääkis Habicht.

Tema meeskond teab linnasid, kus enam perearstikeskuseid ei ole, haiglaid, mida tuleb hakata uuesti üles ehitama, kuna seda infrastruktuuri ei ole võimalik enam parandada. Samas tõdeb ta, et olukord on piirkonniti erinev.

"Kui me vaatame läänepoolset Ukrainat, arvestades, et kuus ja pool miljonit ukrainlast on liikumas, siin tervishoid töötab, sul on võimalus saada arstiabi, sul on võimalus rääkida arstide ja õdedega, ja me näeme ka arstiabi, mis on pakutud. Kui me vaatame ida poole, mis toimub Mariupolis, mis toimub hetkel Luhanski oblastis, samamoodi põhja pool, mis on toimunud, kõik, mida Ukraina arendas ja liikus edasi reformidega, siis seda tuleb lihtsalt uuesti alustada."

Eelmisel nädalal, kui "Pealtnägija" Habichtiga kohtus, valideeris WHO ühel päeval üle saja rünnaku tervishoiuasutuste vastu ehk haiglate, esmatasandi keskuste, kiirabi pihta. Rünnakute tagajärjel kaotas elu mitu õde ja arsti.

Habichti sõnul käituvad meditsiinitöötajad erinevalt. Esiteks püüavad nad üksteist toetada, aga mõned on jõudnud idast Lvivi poole ja töötavad seal, osa tahab tagasi minna, et toetada lahingupiirkondadesse jäänuid; mitmed on toimetanud oma pere turvalisse kohta ja siis läinud tagasi, et toetada ja aidata. "Seal on palju lugusid, aga see sõda on liiga varajases faasis, et jah, ma arvan, et seal tuleb palju raamatuid, mis kirjutatakse tervishoiutöötajatest, kes päästavad inimesi, kes on ise läbi teinud väga raskeid katsumusi, aga veel on natuke vara sellest rääkida."

Habichti sajapealise tiimi ülesanne on ühelt poolt tagada haiglate toimepidevus, aga teisalt sõjast räsitud piirkondade varustamine ravimite ja meditsiinitarvikutega, mis on raketirünnakute all omaette logistiline operatsioon. Eestlane kasutab suhtlemiseks jälgimiskindlaid sidevahendeid ja paljud üksikasjad tema töös on salajased. Näiteks laoruume Lvivi äärelinnas, kus intervjuu toimub, palutakse "Pealtnägijal" väljast mitte filmida. Ainuüksi mõnele ruutkilomeetrile koondunud strateegilise kauba hulk looks vaenlasele liiga suure ahvatluse rünnata.

WHO Ukraina esinduse prioriteet on praegu riigi idaosa. Väga suur osa trauma- ja kirurgiavahendeid on liigutatud just ida poole Dneprit, nagu Harkivisse, Sumõsse, Tšernihivisse, aga ka Odessasse, Poltavasse.

"See on suur operatsioon. Me peame olema valmis sarnaseks olukorraks, mis on Liibüas, mis on Süürias. See on see, mida me peame ette valmistama. Kui meil tuleb vähem tööd teha, siis me saame olla ainult õnnelikud," märkis Habicht.

Olukorra teeb keerulisemaks venelaste taktika rünnata humanitaarkoridore, mis teeb abi andmise abistajatele endile ülimalt ohtlikuks. Paljud linnad on sattunud sõna otseses mõttes isolatsiooni, kus pole piisavalt vett ega toitu, rääkimata arstiabi ja ravimite kättesaadavusest. Ehkki otseselt ühtegi WHO konvoid venelased seni rünnanud pole, tunnistab Habicht, et risk tule alla jääda on väga suur.

WHO esindus tegeleb iga päev sellega, et konvoid jõuaksid kohale. Praegu on selle kaks konvoid jõudnud Sumõsse, järgmisi valmistatakse ette. WHO-l on Ukrainas üle 80 erineva partneri, kes on üle riigi WHO-ga koordineerimas kogu humanitaarabi. "Päris mitmed neist jõuavad ka õigetesse kohtadesse, aga mitte igale poole," tunnistas Habicht.

Ta möönab ka, et selle aja jooksul on tulnud ette piisavalt selliseid pilte, mis ka täisjõus mehel pisara silma toovad.

"Üks, mis kindlasti, on see, mis juhtus Mariupolis haiglaga, mis oli üks arenenumaid ja väga innovaatilisi kohti. Aga kurvaks teeb see, et need ei jää viimasteks, ja eks me näe, mis järgmised nädalad toovad."

Küsimusele, kui palju ta enda ja oma meeskonnaliikmete elule seal ohtu tunneb, vastas Habicht, et nad toimetavad turvaliselt ning peamine on, et kõik töötajad oleks turvalises kohas, ja samal ajal oleks tagatud, et kõik teenused liiguksid. "Eks me kõik harjume sellega, et on raketisireenid, et need paar hommikut, kui sa tõused üles mitte raketisireeni peale, vaid kuuled, kuidas kukk kireb, on päris toredad. Me muidugi jälgime, mis toimub, igal pool, aga samal ajal me liigume edasi, et teha oma uusi kontoreid Dnipros, alustada uut tööd läbi Ukraina. Eks me peame edasi liikuma."

WHO on Habichti juhtimisel Ukrainasse toimetanud ligi 200 tonni meditsiinitarvikuid – ravimitest ja hapnikust alustades ning lõpetades spetsiaalsete kirurgiavahendite ja haiglate töös hoidmiseks vajalike generaatoritega. Välismaailma jaoks on eestlane omamoodi otsekanal Ukraina tagalasse, mistõttu on Habicht püsikülaline rahvusvahelistes telesaadetes, näiteks viimati USA tuntud uudistemagasinis "60 minutit".

"Pealtnägija" külaskäigu ajal pole Habicht seitse nädalat kodus Kiievis käinud, kuid ta ennustab, et intensiivne töö jätkub tõenäoliselt veel aastaid pärast sõda. Üks asi on haiglavõrgu ülesehitamine, milleks kulub palju aastaid, aga sõjakoledustega toimetulekuks – kui see üldse võimalik on – kulub ukrainlastel tõenäoliselt veel mitu põlvkonda.

"Vaimse tervise haavad, mis inimestel on, need kestavad aastaid. Ja kui me mõtleme lapse peale, kelle käes on mängukaru, ja see on peaaegu ainuke asi, mis tal on, ja need pildid, mida ta näeb, need on need pildid, mida tema räägib oma lastele ja lastelastele. See, mis toimub Ukrainas, see jääb mõjutama neid inimesi, aga ka laiemalt ühiskonda aastakümneteks."