Saksamaa teemat arutasid stuudios Saksamaal üleskasvanud jurist Paloma-Krõõt Tupay, Saksa päriolu Eestis elav ajaloolane Ulrike Plath, Saksamaal õppinud etnoloog Aimar Ventsel ja endine euroametnik Keit Kasemets.

Tupay sõnul saab Saksamaal valitsevatest meeleoludest hea pildi meedia põhjal. Praegu ei lähe sakslastest keegi Venemaad toetama, aga Saksa meediapilt näitab kui lõhestunud on ühiskond, rääkis Tupay. "Kollane ajaleht Bild Zeitung läks kohe sõja alguses Ukrainasse ja nende sõnum oli see, et Venemaa on agressor. Bildi ajakirjanikud olid ka kriitilised avalik-õigusliku meedia suhtes, sest nende kajastus oli neutraalne ja tagasihoidlik. Saksa meedial ongi praegu keeruline leida tasakaalu, sest nad on püüdnud alati kõike neutraalselt näha, aga nüüd nad peavad võtma seisukoha," rääkis Tupay.

Plathi sõnul on vasakpoolsetes Saksa ajalehtedes olnud sõjast vähe juttu. "Nad räägivad pigem põgenikest ja poliitikast. Üldiselt on Saksa lehtedes mitmekihilisus, mis oleks meile šokk. Sealt leiab kõike, sealhulgas hääli, millest me siin aru ei saa ja mis meile ei meeldi," rääkis Plath.

Kasemetsa hinnangul on Saksa poliitika olnud kõrk ja üleoleva suhtumisega Ida-Euroopasse, seda nii poliitikas kui ka üldisemalt. "Saksa meedias otsitakse tasakaalustatust ja siis püütakse Ukraina jutule leida kinnitus ka Venemaalt, kuigi meie siin väga hästi teame, et seal vaba ajakirjandust ei ole," ütles Kasemets.

Ventseli sõnul tõi kantsler Olaf Scholzi sõnavõtt, et Saksamaa suunab miljardid kaitseväe arendamisse, kaasa väikese maavärina. "Saksamaa patsifismi võeti vähemalt sõnades ette kõigutada," ütles Ventsel.

Meedias võis märgata eri suhtumisi relvastusse raha suunamisele, ütles Plath. "Mis teeb see Saksamaaga, kui hakatakse jälle militarismiga tegelema? See, et sõda on võimalik 21. sajandil, oli asi, millega enamik sakslasi poleks mitte iialgi arvestanud. Eesti oli selleks rohkem ette valmistanud," rääkis Plath.

Tupay sõnul on Saksamaa poliitikas domineerinud sõjavastane põlvkond. "Meie koolis ei õppinud Saksa hümni ega joonistanud lippu, vaid õppisime seda, mida Saksamaa oli toime pannud Hitleri ajal. Külastasime koonduslaagrite mälestuspaiku, õppisime, et olime miljonite juutide tapmises süüdi ja sellega seoses õppisime, et sõda on halb. Kui kümme aastat tagasi lõpetati Saksamaal kohustuslik sõjaväeteenistus, siis oli üks argumente, et oleme ju ümbritsetud sõbralikest riikidest," rääkis Tupay.

Ventsel leidis, et Ida-Saksamaal on teine vaade ajaloole, sest kommunismi tingimustes fašismi justkui olla ei saanudki. "Eestlastele meeldib rõhutada Saksa süütunnet, aga Schröder ütles juba 1990-ndate lõpus, et nemad enam Iisraelile raha ei anna. Ja juba siis noorem põlvkond leidis, et aitab sellest süütunde asjast, nüüd nad arvavad, et võib armeed update'ida küll," meenutas Ventsel.

"Saksa vanemal põlvkonnal on juurdunud arvamus, et saame rahu ainult koos Venemaaga, aga nüüd on inimesed hakanud aru saama, et äkki oleme kogu aeg saanud petta," rääkis Plath. "See ärkamine on aga nii värske, et see vajab aega, aga aega sõja kontekstis ei ole." Tema sõnul siiski sellist häält, mis ütleks, et demokraatia nimel võib sõda pidada, Saksamaal pole. "Saksamaal arvatakse, et õiglast sõda ei ole olemas," lisas Tupay.

Kasemets loodab, et Venemaasse suhtumine on püsiv pikaks ajaks, varem on see pärast otsest agressiooni muutunud tavapäraseks. "Praeguseski Ukraina sõjas näevad sakslased, et tuleks sõjale leida diplomaatiline lahendus. Ka pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist Minski kokkulepete sõlmimisel mängisid juhtrolli Saksamaa ja Prantsusmaa. Ukrainas ei taha keelgi Minski kokkulepetest midagi kuulda, aga Kesk-Euroopas lootus diplomaatilisele lahendusele püsib," ütles Kasemets.