Pilk viimastele arvamusküsitlustele ei jäta kahtlustki, et Reformierakond troonib taas kõige populaarsema jõuna ning tema põhikonkurendid Keskerakond, Eesti 200 ja EKRE on kas toetust kaotanud või juba pikemat aega paigal tammunud.

Arvestades oravapartei aastatega loodud kuvandit, et just nemad suudavad Eesti julgeolekut Kremli ähvarduste eest kõige efektiivsemalt kaitsta, paistab, et neile on jälle terendamas aastatepikkune, kui mitte tervet kümnendit vältav domineerimisperiood Eesti poliitikas. Periood, mille jooksul võidavad nad kõik järjestikused valimised, tüürivad Eestit endale sobival kursil ning dikteerivad nõrgematele partneritele võimalikke koalitsioonivalikuid.

Tänavu aprilli lõpus möödus 15 aastat ka ühest teisest tähtpäevast, pronksiööst, mis pani aluse Reformierakonna esimesele domineerimisperioodile, mis kestis 2016. aastani, mil Jüri Ratas vahetas välja Edgar Savisaare.

Toonast ja nüüd taas koitvat juhtpartei staatust ühendab muidugi üks märksõna: kõrgendatud Vene ohu tunnetus ja sellest tulenevalt rahva koondumine valitsuspartei taha. Paistab, et teravdatud julgeoleku ja eksistentsiaalse ohu olukorras suudab Reformierakond tõepoolest oma brändi kõige paremini tööle panna ning teistel parteidel pole midagi võrdväärset kõrvale pakkuda.

Ometi, kui võrdleme 2007. aasta pronksiööd ja praegust olukorda, siis ma väidan, et eeltingimused Reformierakonna hegemoonia taaskehtestamiseks on praegu oluliselt vähem soodsad, kui olid toona.

Esiteks puudub praegu siseriikliku vaenlase kuju. Teiseks pole enam võimalik välistamisstrateegiaid kasutades jääda peale koalitsioonimängudes. Kolmandaks, ühiskondlike vastanduste struktuur on ajaga muutnud. Neljandaks, oravapartei nüüdne liider on hoopis teisest puust kui pronksiöö-aegne Andrus Ansip.

Selleks, et üks partei saaks poliitikaväljal suveräänselt domineerida, on vaja luua terav vastandus ja reaalne ohutunnetus, et kui võimule tulevad nende vastased, siis kujutab see senisele elukorraldusele eksistentsiaalset ohtu.

Sellise vastanduse suutiski Reformierakond pronksiöö järel tekitada ja Keskerakonna sisuliselt poliitiliseks paariaks kuulutada. Kus on aga praeguses olukorras nn Kremli-meelsed jõud, kelle eest eesti- ja ukrainameelne oravapartei saaks meid kaitsta? Lihtsalt sellega, et nad on kaitse- ja julgeolekupoliitikas mõnevõrra usutavamad, kui nende konkurendid, Reformierakond oma uuele domineerimisperioodile alusmüüri ei lao.

Teisisõnu, Reformierakonna uus hegemooniaperiood realiseerub vaid siis, kui suudetakse tekitada usutav siseriikliku vaenlase kuju. Keskerakond ega EKRE ei anna seda mõõtu kuidagi välja.

Kui puudub aga siseriikliku vaenlase kuju, siis pole põhjust kedagi pidevalt valitsusliitudest välistada ja nii ise koalitsioonimängudes domineerida. Meenutagem lihtsalt, et Reformierakond sai ligi kümnendi segamatult peaministripartei olla just seetõttu, et suuruselt teine erakond, Savisaare Keskerakond, oli valitsusliitudest pidevalt kõrvale lükatud.

Hiljutine, kuid ebaõnnestunud katse taaselustada varasem EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon näitas aga, et Kaja Kallase Reformierakond on kaugel sellest, et teistele parteidele ette kirjutada, kellega sobib valitsusliitu moodustada, kellega mitte. Valikud jäävad ilmselt sama avatuks ka pärast 2023. aasta valimisi. Niisiis, kui ei suudeta valitsusmängudes olla pidevalt kaptenisillal, ei ole ka siseriiklikus plaanis võimalik muutuda domineerivaks parteiks.

Võrreldes 2007. aastaga on põhjalikult muutunud ka ühiskondlike põhivastanduste teljed. Kas me näeme selgelt kokkupõrget eestikeelsete ja Putini-meelsete venekeelsete valijate vahel? Ei näe. Pilt on palju kirjum ja seda ennekõike venekeelses kogukonnas endas. Lisaks on Eesti poliitikasse vahepeal siginenud hoopis uued konfliktiteljed, nagu liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe.

Viimaks, kuigi praegusel maailma vapustaval ajal on Kaja Kallas oma jõuliste ja argumenteeritud sõnavõttudega tõusnud vaieldamatuks autoriteediks rahvusvahelisel areenil, siis siseriiklikus plaanis ei kannaks Kallas oma pehmema ja kompromissialtima stiiliga uut teravate konfrontatsioonide ajastut lihtsalt välja. Seda erinevalt muidugi tema eelkäijast Ansipist.

Niisiis paistab, et Reformierakonna praegune eduseis võib osutada märksa ajutisemaks, kui paistab. Lipu ümber koondumise efekt võib neil aidata võita küll järgmise aasta valimised, kuid sealt edasi, kui sisepoliitilised teemad hakkavad taaskord varjutama julgeolekupoliitilisi muresid, saavad konkurendid taas tuult tiibadesse.

Ometi ei tea me veel, kuidas sõda Ukrainas lõppeb, mistõttu ei saa ka täiesti välistada stsenaariumit, et Reformierakond võtab praegusest olukorrast lõpuks välja kõige paremad dividendid ja seda aastakümneteks.