Kui kõik Euroopa riigid teeksid Ukraina sõjaliseks toetamiseks või sõjapõgenike aitamiseks sama palju, kui seda juba on teinud Eesti võrreldes oma suurusega, oleks olukord võib-olla sootuks teistsugune.

Me võime enda üle uhked olla. Aga ei maksa liiga kauaks ennast imetlema jääda. Kogu see abi ei aita meil lahendada neid probleeme, mis selle sõja tulemusena veel tekkida võivad. Oleme oma suuruse kohta teinud palju, kuid palju on ka tegemata ja tuleb veel teha. Ees ootavad rasked valikud.

Koroonakriisi puhul teadsime pärast esimesi šokke, et ühel hetkel viirus paratamatult taandub, sest läbipõdemine ja vaktsineeritus teevad oma töö. Isegi kui valitsusel puudusid selged ja pikemad plaanid, ei olnud tookord sellest suuremat probleemi. Sõda Ukrainas on erinev. Kui me praegu õigesti ei tegutse, siis jõuab see sõda varem või hiljem meieni. Tegelikult on juba jõudnud. Kuid siis jõuab veel enam.

Peame tegema kõik selleks, et Venemaa Ukrainas ebaõnnestuks, et kaitsta ka oma tulevikku. Me ei saa enam Venemaast mõelda, kui lihtsalt ebamugavast naabrist. See on riik, mis ilmselt tahaks ka eesti rahvust ja riiki võimalusel hävitada. Seda võimalust ei tohi anda.

Me ei tea, kui kaugele sõda läheb, kui paljud ukrainlased on sunnitud oma kodumaalt lahkuma ja kui paljudel neist ei olegi pärast enam kodu, kuhu tagasi pöörduda. Meie moraalne kohustus on neid aidata nii siin kui ka Ukrainas.

Kuid kõige selle varjus peame hoolitsema ka enda ja oma ühiskonna eest. Peame hakkama reaalselt ja tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas Ukraina põgenikud Eesti ühiskonnas paigutuvad ja kuidas see mõjutab meie ühiskonna sidusust. Mõnekümne tuhandega saame ilmselt suuremate probleemideta hakkama. Sajad tuhanded oleks aga Eesti ühiskonnale katastroof.

Enne sõja puhkemist olid hoiakud meie vastava valmiduse osas ilmselgelt ebaadekvaatsed. Ning aastate jooksul viljeletud venekeelse elanikkonna puudulik ühendamine Eesti ühiskonda hakkab nüüd üha selgemalt pinnale kerkima. Alates haridusest ja lõpetades Venemaa propagandaruumi tolereerimisega Eesti pinnal.

Kas alles nüüd me ärkasime ja ehmusime, et suur osa Eesti venelastest on Venemaa propaganda verise tiiva all? Või et väga suur osa Eestis üles kasvanud vene noortest ja nende õpetajatest ei oska adekvaatselt oma kodumaa keelt? Parem hilja kui mitte kunagi. Ja meie õnneks tundub, et Ukraina põgenikel ei ole nii suuri probleeme oma potentsiaalselt uue kodumaaga kohaneda, kui seda oli kunagi Venemaalt tulnutel.

On oht, et meie rahvastikus tekib üksteisega väga keeruliselt suhestuv kolmnurk. Ühel pool on eestlased, kes ka omavahel ei ole ühtsed, vaid on sageli kahes leeris. Nende kõrval on Venemaa mõjutatav vene vähemus. Ning nende kahe vahel kasvav sõjapõgenike kogukond, kellel küll vähemalt alguses poliitiline hääl puudub, kuid kes mõjutavad kahte ülejäänud gruppi ja nendevahelisi suhteid.

Kuigi sõja pärast on kõik ühtemoodi mures, on Eestis elavatel venelastel eestlastest väga erinevad hoiakud, mis puudutavad Venemaad ja Venemaa-Ukraina sõda. Venemaas ei nähta eksistentsiaalset ohtu Eestile, ei peeta vajalikuks Venemaad karistada või sellele sanktsioone kehtestada ning väga erinev on hinnang Venemaa sõjategevusele Ukrainas. Väga erinev on ka valmidus Ukrainat aidata ja põgenikke vastu võtta. Need erinevused ei kao, kui me neid ei teadvusta ja nendega ei tegele.

Eesti riigil on vaja sama palju ettevõtlikkust, kui näeme era- või kolmandas sektoris. Rohkemgi veel, sest riik peab meid kriisides eest vedama, mitte kõrvalt vaatama ja lootma, et need ise mööduvad. Bürokraatlik pöialde keerutamine ja iganenud ideoloogilised silmaklapid tuleks jätta minevikku.

Meil oleks vaja üleüldist kokkulepet kohatust poliitilisest oportunismist hoidumiseks. Sõja ja sellega seonduva ettekäändel ei tohi sõjaga mitte seotud poliitikaid ellu viia, sest see rikub hädavajalikku ühtsust ja usaldust. Ning sõda ja sõjapõgenikke ei tohi ära kasutada oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nad tuleks jätta poliitiliselt arsenalist välja.

Emotsioonidele tuleb tõmmata pidurit. Meil ei ole vaja toita sisemisi poliitilisi rindejooni, kus mõlemal pool keeb põlgus ja vihkamine üle ääre.

Juba pikemat aega võistlevad väga mitme erakonna tulihingelisemad liikmed ja toetajad omavahel selle üle, kes keda suudab kõige rohkem põlata ja vihata. Kes suudab kõige leidlikumalt ja kõige "humoorikamalt" oma vastast alavääristada; kes suudab kõige rohkem mõelda ainult läbi eelarvamuste. Emotsioonid on kohati mõistuse looja saatnud ning valitseb põhimõte "oma vastast ei tohi mõista, tohib ainult hukka mõista".

Nii keerulisel ajal pole me Eestis valimisi oodanud vast ehk alates 1992. aastast. Elukalliduse tõus; sõda Ukrainas ning ohud meie julgeolekule; sõjapõgenike sissevool, mis võib muuta väga oluliselt Eesti rahvastiku koosseisu; energiakriis.

Ei ole näha, et need probleemid või nende mõjud järgmise aasta jooksul iseenesest kaoksid. Kui me oma mõistuse varna paneme ja laseme emotsioonidel üle võtta, siis ei tule me rahva ja riigina nendest kriisidest nii hästi välja, kui me võiksime.

Hoolitseme oma ühiskonna ja riigi eest ning siis me suudame ka kõige paremini ennast kaitsta ja teisi aidata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.