Eesti ühiskonna ja tuleviku perspektiivis on haridus olulisim valdkond, millele võlgneme oma õnnestumise eduka ühiskonnana. Nii kallist lollust nagu Tšornobõli punastes metsades kaevikute kaevamine, saavad endale lubada vaid suured riigid. Meie aga oleme väikesed.

Ilma omakeelse kõrgkultuuri, maailmatasemel teaduse, kõigi ükssarvikute ning teadmistel põhineva majanduseduta oleksime kummaline kaduva keelega kooslus, mida käiakse parimal juhul vaatamas kui eksootikat reservaatides.

Alates 19. sajandi õpetaja Lauridest kuni kaasajani oleme rahva harimises edukad olnud, kuid infoühiskond esitab uusi väljakutseid. Oleme täna olukorras, kus kõrghariduse rahastamise osakaal sisemajanduse kogutoodangust  on langenud 1,4 protsendilt 1,1 protsendi juurde. Põhjamaadele jääme nende numbritega alla 1,5-2 korda, absoluutmahus aga palju rohkem. Rahastamise osakaalu vähenemine pole mitte märk rahapuudusest, vaid kaldus prioriteetidest. Numbrid kõnelevad sellest, et riigijuhtidele pole haridus oluline.

Vaja on poliitilist tahet, mitte loosungeid

Hariduse rahastamine ja selle määr riigieelarvest on mõistagi poliitilise tahte küsimus ning sõltub ametis oleva valitsuse prioriteetidest. Selge on see, et kuhugi ei saa juurde anda ilma mujalt ära võtmata. Ilmselt ei võta ükski eelarveliselt rahastatud valdkond omaks, et just nemad on ülerahastatud ning peaksid enda arvelt haridusele juurde andma. Vajadused on igal pool suuremad kui võimalused ja see on eelarvelise rahastamise tüviprobleem.

Muidugi võib alustada maksudebatti, kuid maksude suurendamine koormaks just seda osa ühiskonnast, mis toodab kõige suuremat lisandväärtust. Ja isegi kui maksude suurendamisel saaks eelarvesse rohkem raha, siis haridusvaldkonna rahastamise osakaalu kahanemine ehk tähtsuse puudumine tooks ikkagi kaasa selle, et raha saaksid teised valdkonnad. Praeguste kriiside pinnalt tervishoid ja riigikaitse. Milline kriis peaks meid tabama, et haridus tõuseks prioriteediks?

Haridus ei ole ka selline valdkond, mille kõiki puudujääke saaks ravida ühekordse laenuga, ilma pikaajalist eelarvepoliitikat muutmata. Ehkki veel praegugi leidub maailmaturul odavat raha, on hariduse taristu ja õpetajate palkade finantseerimisvajadus osa meie ühiskonna püsikuludest. Viimaseid saab laenuga ehk ajutiselt leevendada, kuid süsteemne allakäik jätkub kohe, kui sisselaenatud raha otsa saab. Põhilahendus saab olla soov olukorda muuta ning katta hariduse kulud jooksvatest tuludest. Taas: poliitiline tahe.

Eesti õpetaja töötab ennast vaeseks

Õppekavad ja haridusmajad on olulised, aga teadmiste kandja on inimene. Ilma haridusinimesteta ei ole hariduse andmine võimalik. Eesti ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppejõudude palgad on kohati väiksemad kui kooliõpetajate omad, rääkimata sellest, et ka kooliõpetajate miinimumpalk on väiksem Eesti keskmisest palgast. Sellist poliitikat ei saa kindlasti nimetada jätkusuutlikuks.

Nüüdsete kriiside taustal jääb hariduse rahastamine süsteemselt vaeslapse rolli, mis kaugemas tulevikus tähendab Eesti haridussüsteemi järjepidevat allakäiku ja ühiskonna eduvõtmete kaotamist.

Eurostati värsketel andmetel oli Eesti aastane hinnakasv rekordilised 19 protsenti, sellist inflatsiooni pole siinmail nähtud 1990. aastatest alates. Haridustöötajate palga alammäär kasvas samal perioodil 7,3 protsenti, mis ei kata igakuiste elamiskulude tõusu isegi mitte poole võrra.

Samal ajal ei jää õpetajatelt tööd vähemaks, kohustused aina kasvavad. Kujundlik hindamine on ju väga tore mõte, aga kui palju rohkem peab õpetaja oma aega kulutama, et iga õpilase kohta lause või paar kirjutada?

Elav tagasiside õpilasele/lapsevanemale on hinnaline, aga kui see taandub sellele, et õpetaja teeb need "kujundlikud" laused Wordis ja siis jagab need copy-paste meetodil, muutes ainult nime (ükskord jäi isegi nimi muutmata), õpilaste hinnetena laiali, kas siis tegelik eesmärk sai täidetud?

Lasteaias, kus olin hoolekogus, koondati hea õpetaja põhjusel, et tal formaalselt ei olnud vastavat haridust. Lasteaia direktor pidi hakkama otsima uut õpetajat, aga pakutava palga eest ei õnnestunud kedagi leida. Eelarves palga suurendamiseks raha ei olnud, seda tuli otsida eelarve teistelt ridadelt, mis aga polnud eelarvereeglitega lubatud.

Kujundliku raamatupidamisega oleks sellest probleemist ehk üle saanud, aga mure oli hoopis selles, et neid teisi ridu tegelikult ei olnudki. Palkade, maksude ja maja ülalpidamise kõrval oli ainuke rida "õppevahendid" ja sedagi vaid mõnedsajad eurod kogu aasta peale. Puuduv õpetaja aga on suurem probleem, kui formaalsele hariduse puudumine, lisaks muule tuleb teistel õpetajatel jälle rohkem tööd teha.

Need olid üksikud näited, aga võib küsida mistahes õpetajalt ja saada kinnituse, et ehkki palk aeglaselt kasvab, siis töö hulk kasvab isegi kiiremas tempos. Seetõttu, kuna inflatsiooni pidurdumist ei prognoosi keegi, peame järeldama, et senise hariduspoliitika jätkudes töötab Eesti õpetaja end lihtsalt vaeseks.

Haridus ootab otsustusjulget juhtimist

Selge, et haridussüsteem vajab lisaraha, kuid tihti väljenduvad eelarvelise struktuuri juhtimisprobleemid rahapuudusena. Praegu püüab riik pakkuda kõigil tasemetel universaalset ja laiapinnalist haridust, kuid üle reguleeritud ja bürokraatlikku mudelilt on väga kallis üleval pidada.

Raha on pidevalt puudu, olgu siis õpetajate ja õppejõudude palkadeks, tugiteenusteks, õpperuumide ja tingimuste rajamiseks kui hädavajalikuks planeerimis- ja arendustegevuseks.

Hiljuti võis Äripäevast lugeda sedagi, et Eesti kutseõppeasutused on raskustes kallinenud püsikulude tasumisega ning puudujääke kompenseeritakse õppevahenditelt ja IT-arenduselt. Mõistagi pole see jätkusuutlik ning kahjustab hariduse kvaliteeti.

Riik ja omavalitsused ei peaks üldse tegelema kutseharidusega, selle võiks erastada ning anda tööjõu koolitamine üle ettevõtlust ühendavatele katusorganisatsioonidele. Tänapäevane väga kiirelt muutuv tööturg vajab spetsiifiliste tööoskustega inimesi, kes on valmis peale teooriaõpet ja erialast praktikat panustama konkreetsesse töökeskkonda.

Tulevased tööandjad teavad kõige paremini, millise ettevalmistusega tööjõudu neil tarvis läheb. Nemad oleksid ka kõige enam huvitatud kutsehariduse maine parandamisest, olgu vahenditeks õppestipendiumid, tugev praktikakallak või perspektiiv saada hea töökoht.

Ettevõtjad oskavad raha lugeda. Kui nende vastutada oleks nii kutseharidusprogramm, koolide ülalpidamine ja õpetajate palkamine, siis suureneks kiiresti ettevõtete endi taristu ja spetsialistide kasutamine kutsehariduses. Ja see oleks see, mida kõige enam vaja. Riigi sel viisil vabanevat ressurssi saaks kasutada üld- ja kõrghariduses.

Universaalne haridusmudel soovib rakendada põhimõtet "kõigile kõigest pisut". Kuid teadmiste hulk maailmas kasvab eksponentsiaalselt ja tulemuseks see, et mingi valdkonna kõrgtaseme spetsialistiks minnakse õppima välismaale.

Neile, kel on tugev soov ja eeldused seda teha, tuleb muidugi võimaldada taset, millega neil on võimalik tohutus rahvusvahelises konkurentsis läbi lüüa. Aga see ei ole kogu hariduspõld. Märksa suurem osa Eesti noortest ei jõua maailma parimatesse ülikoolidesse ja üldse mitte ülikooli.

Reaalne lahendus on varajane spetsialiseerumine

Eestis mistahes kooli lõpetanutel on ühine puudujääk. Kui sa just ei ole lõpetanud juura, ühiskonnateaduste või majanduse eriala, puuduvad sul elementaarsed baasteadmised ühiskonna toimimisest, oskused ja ettevalmistus, et orienteeruda õiguslikus, majanduslikus ja poliitilises ruumis. Inimestel pole isegi esmaseid teadmisi õigusest, rahandusest ega tehnoloogiast. Tagajärg on see, et neid kasutatakse ära ning nad satuvad suvaliste telefonipetturite ohvriks, "investeerides" sooja mere saartele.

Inimeste raske vaevaga teenitud madala palga vale kasutamine on rumalus, mille ühiskond peab erinevate sotsiaaltoetuste kaudu kallilt kinni maksma. Seetõttu peaks tsiviilõiguse esmateadmisi õpetatama juba koolis. Samuti rahandust, vähemalt nii palju, et inimene oskaks oma kodulaenu kulukust arvutada ning mõistaks laiemaid majandusmõjurid, mis lõpuks tema enda igapäevaelu juhivad. Sama käib infotehnoloogia ja infoturbe kohta. Ilma arvuti ja internetita ei saa 21. sajandil edukalt elada.

Neid igapäevaelu mõjutavaid teadmisi on vaja omandada koolis ja mitmeid teisigi, mida (veel) ei õpetata. Aga ma ei soovi juba olemasolevat õppeprogrammi veelgi paksemaks muuta. Pole olemas matemaatikaõpetajat, kes ütleks, et tema ainet on programmis liiga palju, sama on bioloogia ja kunsti või kehalise kasvatusega.

Ja neil on õigus, seda kõike on vaja. Kuid aeg 7. ja 18. eluaasta vahel ei ole kummist. Tuleb teha tõsiseid valikuid, sest kõigile kõigest vaid pisut õpetada pole jätkusuutlik. Seda enam, et tegelikult jääb palju olulist õpetamata. Parem pool rehkendust, aga ise tehtud, ütleks õpetaja Laur.

Ainuke reaalne lahendus on varajane spetsialiseerumine. Kunstnikule vähem matemaatikat ja vastupidi. Keskharidusega selveteeninduse spetsialiste kaubakeskuses või üldehitustööde masinajuhte ei pea koolitama kogu kooliprogrammi raames. See on haridussüsteemi ebaefektiivne kasutamine ja siin ongi kogu rahastamise võti.

Haridussüsteem peab end ümber orienteerima aineprogrammide kesksest universaalist õppijakeskseks nutikaks teadmistekaeve koolitajaks. Väga suur osa maailma parimatest teadmistest on juba süstematiseeritud ja interneti kaudu kättesaadav. Kaasaegne kool võiks olla ennekõike avatud institutsioon, mis õpetab lapsi teatud protsesside alusel mõtlema ja tegutsema. Õpikutarkuse asemel kasvataks iseseisvust, ühiskonnas hakkama saamist, suunaks informatsiooni leidmist ja sorteerimist ning aitaks leida oma suunda.  

Lihtsustatult öeldes ei vaja õpilased õpetajalt enam teadmist palju on viis korda viis, nad vajavad teadmist, kuidas kasutada kalkulaatorit. Ühiskonnana saame seda pakkuda ja nii on mõistlikum ning soodsam. Peame leidma võimalused, kuidas majandada hariduses nutikalt ja efektiivselt, see loob eeldused, et saame hariduse arvelt kokku hoidmata parima tulemuse.