Eestis leidub inimesi, kelle jaoks on 9. mai ajalooliselt kujunenud teises maailmasõjas saavutatud võidu tähtpäevaks. Osa tahaks teha seda, mida tavaliselt: näidata oma grupikuuluvust ja osaleda üritustel, mida aastaid organiseeriti.

Paraku on aga nende jaoks olukord muutunud, täpsemalt öeldes muudetud. Selle aasta 9. mai ei ole sama, mis eelmisel aastal. Kallaletung Ukrainale muutis kõik. Kuidas Venemaa seda päeva tähistab, on Venemaa asi. Aga Eestis ja enamikes Euroopa riikides on kõik teistmoodi.

Vladimir Putin ise lõi noa selle päeva südamesse. Ta muutis Venemaale oluliste sümbolite tähendust. Sümbolitele saab anda uusi tähendusi, ajalugu tõestab seda. Näiteks haakrist oli enne Hitlerit erinevates kultuurides hoopis midagi muud. Seda kasutati Venemaa rahatähtedel ja Setumaa mustrites. Hitler tegi aga sellest surma, mõrva ja kuritegude märgi ja sellega avalikult lehvitamine võib olla saatuslik.

Sama tegi Putin Vene sümbolitega. Kui enne Ukrainat oli suhtumine neisse ka Eestis mingil kombel talutav või üritati nende kandjatest aru saada, siis nüüd on see lõppenud. Igasugused Z-d, Georgi lindid ja CCCP särgid on nüüd üheselt Vene vallutusplaanide sümbolid. Need tekitavad hirmu ja miks me peaksime oma kodus hirmu tundma?

Seega on siin võimalik välja pakkuda ainult üks võimalus. Nende sümbolite kasutamine Eestis on lõppenud ja paluks seda mitte teha. Kui see seisukoht ei meeldi, saatke kiri Putinile, selle olukorra lõi tema, mitte Eesti kodanikud ja valitsus.

Meil Eestis on enamikule arusaamatu, kuidas üldse on võimalik Venemaa agressiooni ükskõik mis põhjusel heaks kiita. Venemaal on arusaajaid loomulikult rohkem. Kes nad on ja mis maailmas nad elavad, selle üle arutatakse pidevalt. Asi on loomulikult palju keerulisem kui see, et vaadatakse Vene telekanaleid ja usutakse jama, mis sealt tuleb.

Rahvusvahelise sõltumatu meediaplatvormi Open Democracy uuringus tehti süvaküsitlusi ja saadi Ukraina aktsiooni toetajaid koguni viis erinevat gruppi. Kui suured need grupid on, uuring ei selgitanud.

On neid, kes on tõesti Vene riikliku propaganda usku. Nad ei tarbi eriti muid infoallikaid, nad usuvadki Ukraina fašismi ja arvavad, et sanktsioonid tuleb üle elada.

On "Vene maailma" usku inimesi. Nad pooldavad impeeriumit, usuvad Vene riigi erilisse rolli, tahavad, et Venemaa võidaks lääne. Sõda on sõda ja igas sõjas on ohvreid, usuvad nad. Seejuures suhtuvad nad Vene propagandasse skeptiliselt.

On grupp, kes usub, et sõda on muidugi hirmus, aga Ukraina ründamine oli vältimatu. Tuleb takistada NATO liikumist itta, see on peamine. Seejuures ei ole ka nemad erilised Vene propaganda fännid.

Suhteliselt väike grupp on selliseid, kellel on isiklikud suhted Donbassiga ja nad tahaksid, et seal asjad laheneksid.

Väga huvitav grupp on viies. Nad on protestijate poolt, on sõja vastu, aga toetavad kõigest hoolimata Putini aktsioone. Nad lihtsalt ei taha jääda omade hulgas võõraks ja lepivad sellega, mida Vene sõdurid Ukrainas teevad.

Uuring ei räägi sellest, kui palju Venemaal teatakse, mis Ukrainas tegelikult toimub. Putin pingutab meeletult, et enamik seda teada ei saaks ja usuks teda pimesi. Ta on selles ka õnnestunud, pimeduses elavaid inimesi on kümneid miljoneid.

Meil Eestis on info paremini kättesaadav ja see tähendab, et Ukraina sõda tekitab palju katkise maailmapildiga inimesi. Mingit aega on ehk ennast ehk võimalik petta, et Butša laibad olid ukrainlaste valeinfo, aga lõpuks saab toimunu selgeks. Kui ka siis valitakse Putini pool, tuleb arvestada konfliktidega.

Ei ole meie süü, et keegi elab teises infoväljas ja teiste uskumustega. Kui keegi usub, et maa on lapik, siis meil ei ole vaja seda seisukohta austada, sest see on tingitud kehvast haridusest ja valest usust. Kui tavalisel ajal saaks sellesse veel muigega suhtuda, siis kriisiaegadel mitte.

Loomulikult tuleb meil teha kõik, et konflikte vältida. Eestis on see aegade jooksul hästi õnnestunud ja olen veendunud, et õnnestub ka nüüd. Lihtsalt tänu Venemaa algatatud sõjale Ukrainas on nupud teisiti laual ja see on juba uus mäng.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.