Euroopa Komisjon tegi mullu detsembris ettepanekud muuta hoonete energiatõhususe direktiivi, muu hulgas tahetakse kasutusele võtta kohustuslikud energiatõhususe miinimumstandardid.

Komisjoni ettepaneku järgi peaksid näiteks eluhooned ehk eramajad, ridaelamud ja kortermajad kümmekonna aasta pärast olema vähemalt D-klassi energiatõhususega. Direktiivi kaugem eesmärk on aastaks 2050 jõuda Euroopa Liidus nullheitega hoonefondini.

Eesmärgini peaks jõudma vanemaid hooneid täielikult rekonstrueerides. See tähendab nii riigile kui ka eraomanikele praegusest palju suuremaid ehitusmahtusid ja investeeringuid.

Kuivõrd uue direktiiviga muudetakse ka energiaklasside hindamisskaalat, on keeruline praegu täpselt öelda, palju hooneid tuleks Eestis renoveerida.

"Tõenäoliselt on uue skaala järgi G, F ja E energiaklassis korterelamuid umbes kaheksa miljonit ruutmeetrit ja väikeelamuid kuus miljonit ruutmeetrit. Lisaks kohalduvad nõuded ka teistele hoonetüüpidele," ütles ERR-ile majandusministeeriumi ehitus- ja elamumajanduse osakonna juhataja Ivo Jaanisoo.

Selline hiigelsuur ettevõtmine nõuab ka hiiglaslikke investeeringuid. Näiteks soomlased on välja arvutanud, et Soomes läheks taolise direktiivi elluviimine maksma 13,7 miljardit eurot.

Eesti on väiksem ja hooneid vähem, kuid summa oleks siiski märkimisväärne. Ainuüksi riigil tuleks oma hoonete renoveerimiseks ja toetuste maksmiseks käia välja mitu miljardit eurot.

"Kogu hoonete energiatõhususe miinimumstandardite paketi täitmine läheks riigile käesoleva kümnendi jooksul hinnanguliselt maksma kaks-kolm miljardit eurot tänastes hindades. Sellele lisanduks veel hoonete omanike omafinantseering," ütles Jaanisoo.

Komisjoni välja pakutud kümmekond aastat ning mõnel juhul, näiteks avalike hoonete puhul, veel vähem, pole Eesti jaoks realistlik tähtaeg, märkis ta.

"Eesti esitas oma seisukohad Euroopa Komisjonile märtsis. Eesti ei toeta sellisel kujul direktiivi ettepanekus toodud kohustuslike energiatõhususe miinimumstandardite kasutuselevõttu, sest selles ajakavas ja mahus ei ole see kahjuks realistlik," ütles Jaanisoo.

Jaanisoo sõnul peaks tähtaeg olema ajas kaugemal ja renoveerimine aastate peale ühtlasemalt jagunema, vastasel juhul tähendaks see niigi ülekuumenenud ja tööjõu- ning materjalipuuduses ehitussektorile veel üht lisakäiku hinnatõusuks.

"Ehitusturu ja ka omanike huvides on ühtlane, aga järjepidev rekonstrueerimistempo kasv, et jõutaks mahu kasvuga kohaneda. Siis saame vältida ebamõistlikku hinnatõusu ja tagada, et renoveerimistöid teevad hea võimekusega ettevõtjad," lausus Jaanisoo, ja lisas, et arvestada tuleb ka sellega, et paljud hooned langevad lähikümnenditel kasutusest välja ning see teeb keerukamaks nende energiatõhususse investeerimise.

Praegu toimuvad Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel läbirääkimised. Eeldusel, et direktiivimuudatus jõustub aastal 2023, oleks selle tõenäoline ülevõtmisaeg ja rakendumine Eesti õigusesse 2025. aastal, ütles Jaanisoo.

Akadeemik: plaan ei ole siiski nii radikaalne

Akadeemik ja Tallinna tehnikaülikooli professor Jarek Kurnitski ütles, et komisjoni ettepanekuga ei pea hooneid viima mitte energiatõhususe D-klassi, vaid E-klassi. Energiamärgis saab ettepaneku järgi uue skaala, mis tähendab, et aastaks 2030 peaks hooned viima minimaalselt F-klassi, aga mõistlik oleks kohe viia E-klassi.

Tegu oleks 15 protsendiga hoonetest, mis on kõige kehvema energiatõhususega. "Ühe-kahe energiamärgise klassi võrra energiatõhususe parandamine on samas suhteliselt väike, see ei eelda täisrenoveerimist. Komisjon räägibki järk-järgulisest energiatõhususe parandamisest," ütles Kurnitski saadetud kommentaaris.

Kurnitski märkis, et praeguseid energiahindu vaadates ei ole reaalne, et kõige kehvemas seisus hoonete energiatõhusust ei parandataks, sest elanikud ei saaks enam energiaarvete maksmisega hakkama ning riik peaks jätkuvalt energiahindade kompensatsioone maksma.

"Seetõttu on väikeelamutes hästi põhjendatud ka väiksemate energiaremontide hoogustamine, et suuremas osas hoonefondis energiatõhususe paranemine saaks toimuda," ütles ta.

Kurnitski sõnul on protsesside hoogustamiseks vajalikud riigi toetused. "Komisjoni soovitused just sellele tähelepanu juhivad, direktiivi kavandis on pikk nimekiri rahastusmeetmetest, millele riigid peaksid tähelepanu pöörama, et luua reaalsed võimalused kiireks ja laiaulatuslikuks energiatõhususe paranemiseks," lausus ta.

Korteriühistutel ega eramaja omanikel ei jagu renoveerimiseks raha

Korteriühistute liidu juhatuse liige Urmas Mardi ütles ERR-ile, et suured plaanid hoonete renoveerimiseks talle väga meeldivad, kuid konkreetne Euroopa Komisjoni ettepanek tundub väheke utoopiline.

"Mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad suurelt, aga reaalne elu ei toeta seda asja," lausus ta, lisades, et ehitushindade kiire kasv tähendab seda, et eelkõige eramajade omanikel tekib omafinantseeringuga suuri probleeme.

Mardi tõi näiteks, et mullu augustis maksis renoveerimine ühe ruutmeetri kohta 400 eurot, mis võiks tähendada, et praeguseks on ruutmeetri hind kerkinud 500 eurole. "Eramajade renoveerimine maksis 60 000, tõusis 80 000 euroni, täna võib see olla juba 100 000 eurot. Kust võtab üks pere 50 000 eurot omaosaluseks, et maja renoveerida," lausus ta.

Mardi sõnul on ka korteriühistute puhul probleemiks mitte ühistute tahe, vaid riikliku rahastuse nappus. "Rahalised vahendid, mis on mõeldud korterelamute renoveerimiseks, ei ole piisavad," lausus ta.

Mardi märkis, et samas on positiivne sõnum see, et riik suunab viie aastaga kortermajade renoveerimisse 366 miljonit eurot. Riigi toetuse määr on piirkonnast sõltuvalt 30 kuni 50 protsenti.

Samas jääb see summa märkimisväärselt alla sellele, mida oleks vaja Euroopa Komisjoni esitatud plaani elluviimiseks.

Eestil on endal suur plaan aastani 2050

Eestil endal on aastast 2020 olemas riiklik hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia, kus on eesmärgid kirjas aastani 2050. Seal on arvestatud kogu enne 2000. aastat ehitatud hoonete rekonstrueerimisega aastaks 2050, nende hoonete kogupindala on 54 miljonit ruutmeetrit.

See suur arv ruutmeetreid hõlmab ligikaudu 100 000 üksikelamut, 14 000 korterelamut ja 27 000 mitteeluhoonet.

Aastaks 2030 tuleb strateegia järgi rekonstrueerida 22 protsenti, aastaks 2040 64 protsenti ja aastaks 2050 100 protsenti rekonstrueerimata hoonete pindalast.

Aastatel, mil strateegias on ette nähtud kõige suuremad mahud, tähendaks see rohkem kui kahe miljoni ruutmeetri rekonstrueerimist, mis on näiteks 2019. aasta mahtudega võrreldes ligi viis korda rohkem.

Strateegias märgitakse, et rekonstrueerimise aastane rahastuse vajadus tõuseb samuti peaaegu viis korda toonaselt alla 200 miljonilt eurolt aastas kuni 900 miljoni euroni aastas.

Nii nagu Euroopa Liiduhoonete energiatõhususe direktiivil, on ka Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia eesmärgiks kliimaeesmärkide saavutamine.

Üksikelamu puhul eeldab energiamärgise klassi C saavutamine:

• välisseinte soojustamist (mineraalvilla puhul 15–20 cm soojustust),
• katuse või pööningu soojustamist (mineraalvilla puhul 20–30 cm soojustust),
• akende vahetust (kolmekordse klaaspaketiga aknad),
• küttesüsteemi uuendamist (maa või õhk-vesi soojuspump, pelletkatel vms),
• soojustagastusega ventilatsioonisüsteemi paigaldamist (ventilatsooniagregaat koos sissepuhke ja väljatõmbe torustikuga).

Korterelamu puhul eeldab energiamärgise klassi C saavutamine:

• välisseinte soojustamist (mineraalvilla puhul 15–20 cm soojustust),
• katuse või pööningu soojustamist (30–40 cm soojustust),
• akende vahetust (kolmekordse klaaspaketiga aknad),
• küttesüsteemi uuendamist (kaugkütte puhul uue kahetorusüsteemi paigaldus koos radiaatorite termostaatventiilidega),
• soojustagastusega ventilatsioonisüsteemi paigaldamist (kas tsentraalne agregaat koos torustikuga seina soojustuse sees või väljatõmbeõhu soojuspump).

Allikas: hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia