Riigikogus 2021. aastal vastu võetud Eesti pikaajalise arengu strateegia "Eesti 2035" näeb ette kliimaneutraalsuse saavutamise 2050. aastaks. Kuigi Eesti on CO2 heitmeid vähendanud 1990. aastaga võrreldes 70 protsenti ja 2004. aastaga võrreldes 40 protsenti, on süsinikuintensiivsus elaniku kohta jätkuvalt väga kõrge. Suurima panuse selle vähendamisse saab anda energeetika, aga vajame ka ulatuslikke muutusi transpordis ja põllumajanduses. 

Kasvuhoonegaaside heite vähendamine pole veel kõik. Rohepööre hõlmab ka seda, kuidas meie tegevus mõjutab looduskeskkonda ja elurikkust, näiteks ohtlike kemikaalide esinemist looduses. Samuti seda, mil määral suudame võtta ringlusse kasutatud materjale, mitte ladustada neid prügimäele. Siin on Eestil vaja kõvasti pingutada, praegu suudetakse kasutusse võtta vaid 17 protsenti kõigist taaskasutatavatest materjalidest. 

Rohepööre poliitikaeesmärgina on alles noor ja seda tajutakse Eestis veel sageli Euroopa Liidust imporditud eesmärgina. Laiem ühiskondlik omaksvõtt saab saabuda siis, kui oleme välja mõelnud, kuidas teha rohepööret nii, et Eesti ühiskond ja majandus sellest võidaks, mitte ei kaotaks. 

Millised on trendid?

Kuigi Eesti asub kliimamuutustest suhteliselt vähe mõjutatud piirkonnas, ei tasu arvestada puhtalt pääsemisega. Läänemere piirkonnas on keskmine temperatuur tõusnud isegi kiiremini kui teistes EL-i piirkondades. Sellega sagenevad metsatulekahjud ja üleujutused, mis omakorda mõjutavad taristut, näiteks vajame üleujutuskindlaid hooneid.

Looduses kinnitavad kanda võõrliigid, mida varem meie laiuskraadil ei esinenud, mõjutades metsandust ja põllumajandust. Temperatuuri tõus soodustab kooreüraski levikut metsades ning kahjurite arvukust põllumajanduses.

Kohale jõuavad ka kaudsed mõjud: muutuv kliima põhjustab häireid globaalsetes tarneahelates ning suurendab survet inimeste rändamiseks piirkondadesse, mis on kliimamuutustest vähem mõjutatud.

Viimasel paaril aastal on rohepööre poliitikaeesmärgina kiirelt jõudu kogunud. Eestis teame hästi Euroopa Liidu rohelepet, aga ka maailma muudes piirkondades seatakse heite vähendamise eesmärke, näiteks on Hiina lubanud kliimaneutraalsust aastaks 2060.

Rohepöörde poliitikale aitavad kaasa pangad ja teised finantsasutused, sidudes laenude andmise või investeeringute tegemise väikese keskkonnajalajälje nõudega. Samuti lähtub väikesest keskkonnajalajäljest kasvav hulk teiste sektorite (suur)ettevõtteid, kes valivad tarnepartnereid või allhankijaid. 

Siiski pole kõik tuuled, mis praegu puhuvad, rohepöörde poliitikale soodsad. Otsustavaks saab toetus rohepöördele tavatarbija tasandil. Keskkonnamõjude lülitamine toodete ja teenuste hindadesse tõstab üldist hinnataset ning häälestab toimetulekuraskustes elanikkonda muutuste vastu. See omakorda muudab poliitikutele keeruliseks kiire rohepöördega jätkamise.

Rohepöördega viivitamine tõstab selle hinda

Eelmisel sügisel saabunud kõrged energiahinnad olid esimene märk sellest, et rohepööre pole Eestis olnud piisavalt kiire. Pole rajatud piisavalt kohalikke taastuvenergiavõimsusi, mis oleksid suutnud fossiilkütuste järsku kallinemist tasakaalustada.

Hoidmaks tulevikus ära olukordi, kus kõrge keskkonnamõjuga tooraine, tootmissisend või energia kallineb ning rohelisi alternatiive veel ei ole, tuleb leppida kokku riiklikult olulised suurprojektid, mis tuleb igal juhul ära teha. Kokkulepitud projektidele on vaja tagada kiire menetlus.

Parandamist vajab ka ettevõtete ligipääs roheinvesteeringuteks vajalikule kapitalile, näiteks jäävad praegu KredExi kaudu antavad käendused suuremahuliste roheinvesteeringute jaoks liiga väikeseks. 

Kohalikud omavalitsused juhiistmele 

Väga mitmed rohepöörde seisukohast kriitilised teemad on ülekaalukalt kohalike omavalitsuste, mitte riigi pädevuses. Näiteks autostumise pidurdamine. Viimase kahekümne aastaga on autokasutus Eestis kahekordistunud ning täiendavate autokasutajate arvel on vähenenud ühistranspordi kasutamine, jalgrattaga sõitmine ning jala käimine.

Üks oluline põhjus selleks on valglinnastumine ning ebapiisav ühistranspordiühendus valglinna ja linnakeskuse vahel. Teine tähtis põhjus on autokeskne liikuvuse planeerimine linnades - läbilaskevõime suurendamine toob kaasa rohkem autosid, sest auto kui liikumisvahendi konkurentsivõime paraneb.

Lisaks neile teemadele on kohaliku omavalitsuse pädevuses ka näiteks jäätmete liigiti kogumise korraldamine, mis on aluseks materjalide taaskasutusele. Kindlasti on kaalumist väärt riigikantselei juures tegutsenud rohepoliitika ekspertrühma idee viia rohepöörde põhimõtete järgimine ja tulemuste premeerimine sisse kohalike omavalitsuste rahastussüsteemi.

Rahva toetuse kindlustamine rohepöördele

Eelseisvate valimiste üks olulisimaid küsimusi on see, kuidas saavutada rohepöördele avalik toetus. Seda eriti olukorras, kus hinnad kiiresti kasvavad, toimetulek nihkub esiplaanile ning rohepööret seostatakse uute hinnatõusudega.

Kasvava ühiskondliku rahulolematuse tingimustes pole just lihtne tulla välja kiiret rohepööret lubava valimisplatvormiga. Millist käegakatsutavat väärtust saaksime inimeste jaoks pakkuda, mis ühtlasi aitaks rohepöördele kaasa?

Keskklassiga on pisut lihtsam, nemad suudavad kinni haarata mikroenergeetika võimalustest. Päikesepaneelid katusel toovad pikemaajaliselt kulusid alla ning aitavad ka lisatulu teenida. Senised toetusmeetmed eraisikute mikrolahendustele on aga liiga napid. Vajame lisameetmeid, mis kiirendaksid majapidamiste investeeringuid päikesepaneelidesse, soojuspumpadesse, bioenergialahendustesse ja salvestusvõimsustesse.

Kehvemal majanduslikul järjel olevate inimeste probleeme mikroenergeetikaga aga kahjuks ei lahenda, sest nad ei suudaks ka toetuste abiga vajalikke investeeringuid teha.

Laiema avaliku toetuse kindlustamiseks oleks mõistlik lisada rohepöörde poliitikasse eraldi eesmärgid energiavaesuse vähendamise ning toimetulekuraskuste ärahoidmise kohta. Näiteks on selline eesmärk olemas Poolas. "Poola energiapoliitikas aastani 2040" on lubatud, et rohepöörde käigus energiavaesus ei kasva, vaid kahaneb.

Väljaspool suuremaid linnapiirkondi on oluliseks võimaluseks biokütuste tootmise arendamine, mis looks uusi töökohti ja parandaks kohalikku elujärge.

"Valge elevant" on Vikerraadio, kolme Eesti mõttekoja (Praxis, Arenguseire Keskus, TTÜ Ragnar Nurkse Instituut) ja riigikontrolli koostöös valminud saate- ja artiklisari, milles loetletakse Eesti poliitika "valgeid elevante" ehk Eesti ühiskonnaelus pikaaegselt lahendamata probleeme, millest 2023. aasta riigikogu valimistel enam vaikida ei sünni, kui soovime saavutada riigikogus vastu võetud strateegia "Eesti 2035" eesmärke. "Valge elevant" alustas Vikerraadios 29. aprillil ja on eetris igal reedel kell 14.05 ja nii kuus nädalat järjest.