Sellesse kategooriasse kuulub Oja hinnangul ka riigikogus praegu arutluse all olev peretoetuste eelnõu. Oja sõnul on Eesti viimased valitsused ka headel aegadel kulutanud niivõrd palju, et eelarve on olnud pidevas defitsiidis.

Siiani on aidanud seda katta Euroopa Liidu suured toetused, kuid need langevad Eesti jõukamaks saades ära. Seega tuleb edaspidi riigi kulutusi koomale tõmmata või tõsta makse. Oja ei poolda ajutiselt autokütuste aktsiisi ega ka toiduainete käibemaksu langetamist.

Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus ja osa analüütikuid ütlevad, et me ei saa aktsiise langetada ja raha majandusse juurde pumbata, sest see kütab inflatsiooni. Aga me ei ole ju praegu majanduse ülekuumenemise staadiumis, kus inimestel ja ettevõtetel on palju vaba raha. Tegelikult on Ukrainas suur sõda ja Eestis tarneahelate purunemine, mis on toonud väga järsu hinnatõusu...

Mõnes mõttes oleme ikkagi majanduse ülekuumenemise olukorras. Ettevõtete küsitlused näitavad, et nende endi arvates sarnanes olukord möödunud aasta lõpus 2006. ja 2007. aastaga. Kui vaatame jaekaubanduse numbreid, siis käibed on väga kiiresti kasvanud. Inimesed kulutavad endiselt palju raha, selle taga on koroonaaegne kulutuse kokkuhoidmine. Teise pensionisamba lammutamine lisas ka osale majapidamistele täiendavat raha. Tarbimisel põhinevat kasvu oleme me viimasel ajal omajagu näinud.

Tooksin paralleeli minevikuga – praegune olukord meenutab 1970. aastaid. Toonase Israeli-Araabia sõja järel seadsid naftatootjad piirangud riikidele, kes toetasid juudiriiki. Läänemaailmas muutus nafta korraga väga kalliks ja inflatsioon kerkis kiiresti. Esialgu reageeriti samamoodi nagu praegu tahetakse reageerida. Leevendati poliitikaid ja arvati, et nii saab toetada ülejäänud majandust ja hoitakse kriis ära.

Tulemuseks oli hoopis see, et hinnatõus kiirenes ning järgmiste kriisilainetega läks see täiesti käest ära. Hullema ärahoidmiseks tuli teha väga karmi rahapoliitikat, USA-s kergitati näiteks intressimäärad kahekohaliseks. Mida kiiremini me inflatsiooni käest ära minemisele reageerime, seda vähem karmid me peame lõppkokkuvõttes olema.

Siit tekib mul loogiline küsimus: miks me ei tõsta näiteks käibemaksu, kui inimeste tarbimist on vaja tõesti ohjeldada?

Osa majandusteoreetikuid ütlevad, et selline käitumine olekski mõistlik. Aga me peame vaatama ka poliitilist reaalust – ma arvan, et see pole eriti realistlik. Lühiajaliselt käibemaksu tõstmine ka kiirendaks inflatsiooni.

Igasuguste toetuste puhul tuleb mõelda sellele, et tegemist on ümberjagamisega. Tavaolukorras on valitsusel eelarvepiirangud, kulud ja tulud peaks olema laias laastus tasakaalus, toetuste suurendamise korral tuleb ju kuskilt raha ära võtta. Praegu on aga eelarve piirangud läinud lõdvaks, kui mitte öelda, et käest ära.

Kui räägitakse kulutuste tõstmisest, siis ei räägita konkreetsetest katteallikatest. Eesti puhul on see mõnda aega kestnud ja meil on tekkinud kulutusi, millel tegelikult pole enam katet. See aga tähendab, et ka mõistlikel aegadel on meil eelarve defitsiidis, sest valitsuse kulutustel pole maksude näol katet.

Pikaajaliselt tuleb arvestada, et Eesti saab praegu Euroopa Liidult rahalist toetust, mille suurus on ligi kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, aga kuna meie elatustase läheneb väga kiiresti EL keskmisele, siis ühel hetkel see toetussumma väheneb järsult.

Seega katteta kulusid on tulevikus eelarves veelgi rohkem ja me peame hakkama mõtlema, kuidas neid katta. Selleks on kaks võimalust – kas suurendada makse või vähendada kulutusi.

Kas sellekohane hea näide on riigikogus esitatud peretoetuste suurendamise ettepanek?

Mõnes mõttes küll. Siin on väidetud, et seda annaks katta täiendavatest maksulaekumistest, kuid meil on juba eelarve defitsiidis. Täiendavate maksulaekumiste puhul tuleb arvestada, et need tulenevad kiirest inflatsioonist, kuid ka valitsuse kulud on kerkivate hindade tõttu suuremad. Inflatsioon ja erakorralised laekumised pole hea kate niivõrd pikaajaliste kulutuste jaoks.

Riigikogu võttis äsja vastu Eesti kõigi aegade suurima lisaeelarve, sellega kaetakse ootamatult tekkinud kulutusi. Mingit muude kulude ümbervaatamist isegi ei arutatud. Kas me tegelikult vajaksime totaalselt muutunud oludes selle aasta rahakulutuste ümbervaatamist?

Reaalsuses on pool aastat juba läbi ning tuleb küsida kui praktiline üldse on lähikuude kulutuste ümbervaatamine. Niikuinii seisab suve lõpus ees riigi eelarvestrateegia arutelu, kus pannakse paika lähiaastate suuremad kulud.

Tõsiasi on muidugi see, et hinnatõusu tõttu on mõistlik mõned investeeringud edasi lükata või ära jätta. Seda tegelikult ka tehakse, sest projektid on läinud niivõrd palju kallimaks. Lisaks ei pruugi turul ollagi pakkujaid, kes suudaks projekte ellu viia, sest materjale pole lihtsalt saada.

Aga suurt ja põhimõttelist eelarve ümbervaatamist veel vaja ei ole. Lisaeelarve eesmärk oligi spetsiifilistesse valdkondadesse raha juurde anda, näiteks riigikaitsele, põgenikele ja energiajulgeolekule. Ülejäänud valdkondades tuleb jälgida, et me ei teeks üleliigseid kulutusi ja järgiksime eelarvet, sest iga kulutus suurendab hinnasurvet ja inflatsiooni.

Tuleme tagasi ajutiste toetusmeetmete juurde. Miks siis teistes riikides ajutisi maksulangetusi tehakse? Näiteks Saksamaa langetab ajutiselt bensiinile kehtestatud makse suisa 35,2 sendi võrra liitrilt. Soomes ja Lätis vähendatakse biokomponendi kohustust autokütustes, tuues seega hinda alla. Aga meil öeldakse, et Eesti on väike ja avatud majandus ning sel pole mõtet...

Maksude puhul tähendaks 10-sendine aktsiisilangus kütuse hinnale umbes viieprotsendilist kukkumist. See tähendaks omakorda 0,3 protsenti madalamat inflatsiooni. Selline hinnalangetus maksaks aga valitsusele kordades rohkem kui praegu planeeritud toimetulekutoetuse tõstmine. See ei tundu väga proportsionaalne.

Efekt on kokkuvõttes ikka inimeste rahakotile väga väike, aga riigieelarvele küllalt suur. Seda raha võiks pigem kasutada mujal ja suunata valdkondadesse, mis tõesti abi vajavad. Ka kütuste kasutajate seas on neid, kes põhjendatud alustel vajaksid toetust rohkem kui teised. Aga laialdastel kõiki toetavatel sammudel pole erilist mõtet.

Euroopas tehtavate hinnalangetuste puhul arvestatakse, et tegemist on ajutise meetmega ja loodetakse, et nafta hind langeb tagasi tavapärasele tasemele, kuigi viimaste kuude poliitiliste arengute taustal tundub see liialt optimistlik vaade.

Me teame juba praegu ette, et eeloleval talvel teevad energiahinnad taaskord rekordeid ja kindlasti on vaja rakendada ka toetusskeeme. Praeguse info kohaselt tehakse seda taas ühe rauaga ehk sõltumata tegelikust vajadusest. Kas meil võiks sügiseks olla natuke keerukamad toetusmudelid valmis, näiteks 4000-eurose palgaga IT insener ju saab hakkama ka siis, kui tema võrgutasu ei lange?

Rääkides oma kolleegidega ministeeriumitest, siis mingeid ettevalmistusi tehakse, vähemalt mõtted liiguvad. Ei saa öelda, et ametnikud midagi ei tee. Aga sissetulekust sõltuvate toetustel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi.

Arvestama peab ka sellega, et prognooside järgi püsivad kõrged energiahinnad mitu talve, seega pole põhjust ka rääkida ajutistest meetmetest. Hinnad lähevad alla alles siis, kui praegused planeeringud uute energiaallikate kasutuselevõtuks realiseeruvad ja need allikad reaalselt tööle hakkavad.

Kui me teeme sissetulekust sõltuva toetusmeetme, siis on suur oht, et see hakkab majandust moonutama. Lihtne näide: mõni inimene võib loobuda ületundide tegemisest, sest siis ta kaotab õiguse saada toetust. Või tasub inimesel võtta palgata puhkust, et toetusele kvalifitseeruda. Lühiajaliste toetuste puhul on suunatud ja sihitud toetused mõistlikud, kuid pikemaajaliste puhul pole need nii argumenteeritud. Ilmselt tuleb vaadata ka rahvusvahelist kogemust.

EKRE esimees Martin Helme käis ERR-i veebisaates "Otse uudistemajast" välja idee, et eeloleval hinnatõusu ajal võiks langetada toidukaupade käibemaksu viiele protsendile. Mis te sellest mõttest arvate?

Sellega on sama häda nagu kütuseaktsiisi langetamisega. See meede on tõenäoliselt väga kallis, abivajajaid saaks aidata teiste meetmetega. Mul õnnestus kunagi käia Nobeli preemia laureaadi James Mirrleesi loengus, mis rääkis sellest probleemist arengumaade näitel. Ta ütles, et makse ei tohi kõrgetele toiduhindadele langetada, vaid vaja on maksta toetusi madalapalgalistele. Mirrleesi väitel oleks pigem pidanud toiduainete hindadele makse juurde panema. Ma ei arva, et me peaks seda tegema, kuid maksulangetamine ei oleks hästi sihitud meede.

Suuremas pildis on toiduga Euroopas hästi, meil on ühine põllumajanduspoliitika ja meie toidujulgeolek on väga hästi tagatud. Aga Ukraina toidutootmise järsk langus lähiaastatel kindlasti mõjutab vaesemaid riike, näiteks Aafrikas. Kui me Euroopas alandame makse, mis suurendab nõudlust toiduainete järele, siis Aafrikas tuleb nälg ja meile jällegi saabub põgenikelaine. Seda me ju ei taha.

Kõige selle keerulise olukorra taustal on meil ees järgmisel kevadel riigikogu valimised. See tähendab, et poliitikud tahavad olla heldemad, kui nad olla võiksid. Kindlasti tuleb püünele erakondi, kes lubavad aktsiiside järsku langetamist, samas jõulisi toetuste tõstmisi ja viitavad selle rahakülvi allikana Eesti madalale laenukoormusele. Olete mures?

Olen ikka. Praegune arutelu laste- ja peretoetuste üle ju seda tendentsi näitabki. Oleks väga hea, kui iga lubaduse juures oleks ka ära toodud katteallikas. Kas tõstame makse või näitame, kellelt me raha ära võtame oma lubaduse jaoks.

Pikas perspektiivis tuleb nagunii see küsimus, kust me raha hakkame ära võtma. Me võime küll defitsiiti ja võlakoormust kasvatada, aga ühel hetkel hakkab see kõik väga kiiresti suurenema. Ka valitsuse laenud on läinud viimaste kuude jooksul kallimaks ja intressid aina tõusevad. Mingil hetkel kasvab selline laenamine meile üle pea ja siis tuleb kate leida juba väga kiiresti. Minevik näitab, et see protsess võib olla väga ebameeldiv.

Aga paljud ütlevad, et laenu tulebki võtta, sest inflatsioon teeb laenumaksed lihtsamaks. Teil pole tunnet, et Eesti riik oleks pidanud negatiivse laenuintressi aastatel hoopis julgemalt laenu võtma ja asju korda tegema?

Me oleme saanud väga palju raha Euroopast ehk põhimõtteliselt on seda võlga võtnud teised riigid, kes on maksnud Euroopa Liidu eelarvesse rohkem raha. Euroopa tasandil on see võlg juba võetud ja meie oleme saanud kasu ühtsest Euroopast läbi toetuste. Aga meie elatustase on juba 90 protsenti Euroopa Liidu keskmisest ja toetuste osas on ees suured muutused vähenemise suunas. Me juba ületame elatustasemelt mitmeid vanu EL-i liikmesriike ja kui kõik hästi läheb, siis liigume ka kiiresti edasi.

Seega ikkagi vajame riigi kulude ja tulude auditit, et minna vastu keerulisematele aegadele?

See on ikkagi riigieelarve strateegia kokkupanemise küsimus. Seal tuleb teha pikem vaade, kuidas lähiaastatel valitsuse eelarve tasakaalu saada. See annab ka vastuse, kui jätkusuutlik on meie praegune eelarve. Maksudebatt tuleb valimiste eel, seal tuleb leida poliitiline vastus, kas kulutada rohkem ja tõsta makse, või kulutada lihtsalt vähem jättes maksud puutumata.

Seda küll valimiskampaania ajal ei juhtu! Meile lihtsalt lubatakse uusi kulutusi, aga maksude tõstmisest ei taha keegi rääkida.

Kahjuks see nii on, et poliitikud sellest rääkida ei taha. Teisalt, kui me vaatame eelarvet, siis mitmeid kulutusi on püütud tagasi hoida, kuid samas on kampaania korras tehtud väljaminekuid, mis jäävad aja jooksul kestma.

Kui me teeme mingile grupile soodustusi, siis kusagilt tuleb raha ära võtta ja praktika näitab, et tihti on selleks kohaks avaliku sektori palgad, näiteks õpetajate, päästjate või politseinike palgad. Need on teenused, mida avalik sektor peab suutma osutada ja kui selleks raha ei ole, siis on meil suur probleem.