Eesti jaoks on kriitiliselt tähtis, et meil oleks arengut ja innovatsiooni toetav ettevõtluskeskkond. Sellest sõltuvad meie inimeste võimalused oma majandusliku heaolu kindlustamiseks ja suurendamiseks ning eneseteostuseks.

Mõistagi ei ole tugeva majanduseta võimalik tagada riigi julgeolekut ega inimeste toimetulekut, rahastada elanikkonnale olulisi teenuseid nagu haridust, tervishoidu, siseturvalisuse tagamist ja sotsiaalkaitset. Seda enam on minu arvates arusaamatu ja vale Eesti tööandjate keskliidu volikogu aseesimehe Jüri Käo seisukoht, et Eesti ei vaja maksudebatti.

Eesti riigi ja majanduse tulevikust rääkides peame me loomulikult rääkima ka fiskaal- ja maksupoliitikast, riigi tuludest ja kuludest. Demokraatlikus ühiskonnas selleks valimised ongi, et toimuks debatt olulistes ühiskondlikes küsimustes. Kuidas siis teisiti? 

Riigikogu liikmena olen väga palju töötunde kulutanud kohtumistele ja aruteludele ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega. Viimati näiteks kohtusime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikutega turismivaldkonna ettevõtjatega, kelle ettepanekud puudutasid muuhulgas ka selle sektori konkurentsivõime parandamiseks vajalikke maksumuudatusi.

Maksupoliitika ettepanekuid on viimastel aastatel teinud väga paljud ettevõtlusorganisatsioonid ja ettevõtjad. Tõsi, ettevõtjate ettepanekud on üldjuhul maksude vähendamise suunas ja see on ootuspärane. Nüüd tulevad tööandjad ja ütlevad, et viskame mistahes maksuettepanekud - ka maksude langetamiseks - ilma mingi sisulise kaalumiseta prügikasti, sest meie maksusüsteem on valmis ja enam ajakohastamist ei vaja.

Kas see tähendab, et enam pole mõtet rääkida ka Eesti tulumaksu arvestuse parandamisest ja tööandjad on sellega nüüd rahul? Niinimetatud maksuküür algab praegu 1200 eurost kuus, mis on juba praegu igas mõttes liiga madal tase.

Loomulikult pooldavad sotsiaaldemokraadid klassikalise astmelise tulumaksu kehtestamist, aga kui selleks pole riigikogus 51 poolthäält, siis võib ju ka kaaluda vähemalt küüru alguse tõstmist ja küüru enda laugemaks muutmist. Ma saan aru, et ka seda debatti Jüri Käo enne valimisi näha ei taha.

Mul on vastuküsimus: kui kauaks tööandjad praeguse tulumaksuarvestuse põhimõtted sooviksid külmutada? Kas sajandi keskpaigani oleks piisav? Muidugi oleks üks lahendus see, et ootame, kuni alampalk ületab selle piiri, millest alates tulumaksuvaba määr enam ei rakendu ja tulumaks on kõigile taas ühetaoline.

Mida me teeme paljude innovaatiliste tehnoloogiaettevõtete soovitud sotsiaalmaksu lae kehtestamise ettepanekuga? Lükkame sellegi ettepaneku sisulise aruteluta tagasi, sest tööandjad ju ei soovi maksudebatti? See, et väga paljud Eesti parimad tööandjad tehnoloogiavaldkonnas peavad seda väga oluliseks küsimuseks, ei loe?

Mis puudutab seda, et maksudebatis võidakse välja pakkuda ka maksukoormust suurendavaid ettepanekuid, siis mina isiklikult selliseid ettepanekuid toetama ei kiirustaks, aga kindlasti on meil ühiskonnas vaja debatti, kuidas me pikemas perspektiivis tagame Eesti inimeste jaoks kõige olulisemate riigi poolt pakutavate teenuste jätkusuutliku rahastamise.

Me teame, et meil on juba praegu väga keeruline tagada tervishoiu kättesaadavust, õpetajaid on puudu, siseturvalisus oleks ilma viimaste palgatõusuotsusteta täielikult kriisis. Kuidas me pikemas perspektiivis nende oluliste teenuste kollapsit väldime? Või jäämegi elama puudujäägiga eelarve ning kiiresti kasvava laenukoormusega, kuni ka Eestil kulub viis-kuus protsenti SKP-st aastas laenude teenindamiseks?

Tuletan meelde sedagi, et Eesti riigi julgeoleku tagamiseks on kindlasti vaja suurendada riigikaitsekulutusi. Minu ettepanek on olnud, et riigikaitsekulutused tuleb tõsta vähemalt kolme protsendini SKP-st ning ideaalis fikseerida ka mittesõjalise riigikaitse rahastamise "põrand" vähemalt 0,5 protsendi juurde SKP-st. Riigikaitsekulutused tuleb kolme protsendi juures või isegi kõrgemal tasemel hoida vähemalt kümnendi lõpuni. Kui me seda ei tee, siis peame ka aktsepteerima riski, et Eesti julgeolek ei ole tagatud.

Paratamatult peame kujundama seisukoha, kuidas seda täiesti vältimatut kulu rahastada ja mis on ühiskonnale selles osas vastuvõetavam, kas teataval määral maksukoormuse tõus, muude ülioluliste valdkondade rahastusvajaduste täitmata jätmine pikema aja jooksul, veelgi suurem laenukoormus või mingi kombinatsioon eelöeldust.

Mina sooviksin kindlasti näha seda, et hakkaksime lähiaastatel eelarvemiinust vähendama ning täiendavaid laene ei võtaks, mis tähendab, et peame riigikaitse vajadused seadma esikohale ja paljud teised valdkonnad peavad paraku leppima sellega, et kõigile nende rahastustaotlustele pole võimalik vastu tulla.

Ma loomulikult saan aru, mida tööandjad tegelikult tahavad. Vaja on kindlustada, et Eesti oleks jätkuvalt jõukaks saamist, aga mitte jõukust maksustav riik. Sest seda me ju kõrgete tööjõumaksudega ning olematute varamaksudega riigina oleme.

Vaja on kindlustada, et Eesti kõige jõukamate inimeste kinnisvara, luksusautosid, ettevõtetele ostetud kaatreid ja purjekaid ning muid potentsiaalselt maksustatavaid varasid ei ohustaks "progressiivsed" maksumuudatused, sest see "pidurdaks majanduskasvu", "kahjustaks Eesti konkurentsivõimet" ja "karistaks ettevõtlikkust".

Mina olen samuti paljude "progressiivsete" ettepanekute osas erakordselt skeptiline, aga ma ei kujuta ette, et ma kutsuks üles neid ettepanekuid mitte tegema või nende üle mitte arutama.