Keskkonnaminister Erki Savisaar on risttule all. Sotsiaalmeedias pannakse hagu alla, paarkümmend keskkonnaühendust, mille aktiivsemad liikmed figureerivad risti-rästi kõikvõimalikes vabaühendustes, nõuavad ministri tagasiastumist ning mõned erakonnad on leidnud sobiva malaka, millega keskkonnaministrit ja tema koduerakonda tümitada.

Mulle paistab, et selle ägeda vastureaktsiooni ei kutsunud isegi mitte Erki Savisaare mõistlik ja ratsionaalne otsus, vaid selle juured on hoopistükkis mujal. Sellega seostub kohe mitu lugu.

Esiteks võtame vaatluse alla Tõnis Mölderi, kes polnud aastatki saanud olla keskkonnaminister, kui pidi oma kohalt lahkuma. Täielik krahh. Võib vaid ette kujutada, kui mustades värvides ta oma tulevikku nägi.

Mölderile omane riskikäitumine avaldus tema ametist lahkumise päeva eelõhtul kell 22.10, kui ta võttis ette populistliku sammu ja allkirjastas määruse riigimetsa uuendusraiete pindala vähendamiseks hoobilt 12,4 protsenti. Võimalik, et Mölder tegi sellise ainuisikulise otsuse lootuses lunastada oma isiklikud prohmakad. Riigimehelikkusest on selline teguviis väga kaugel.

Keskerakonna käsi praegusel valimiseelsel aastal just väga hästi ei käi. Põhjuseid on mitmeid, kuid erakonna volikogu esimehena on Mölderil siiski ilmselt plaan ja soov jätkata ka järgmises riigikogu koosseisus.

Must plekk tema CV-s võib tähendada seda, et valimiste kontekstis ei pruugi ta olla just kõige paremas positsioonis. Ent see on tema jaoks eksistentsiaalne küsimus ja seetõttu ongi ta asunud avalikult kritiseerima omaenda erakonna ministrit, kes vähendas (sic!) uuendusraiete pindala 12,4 protsendi asemel neli protsenti. Aga siiski vähendas. Mitte ei suurendanud, nagu võiks arvata suures osas meedias kõlavast rahulolematust kisast. Aga Tõnis Mölder tabas sellegipoolest märki.

Viimasel ajal käivad riigikogus suured vaidlused lastetoetuste suurendamise teemal. Selle otsuse vastuvõtmine soovitud mahus toob riigieelarvele nii olevikuks kui ka tulevikuks ülisuure rahalise surve.

Selle peale tahan ma küsida, kust see raha peaks tulema, ning meelde tuletada, et riigieelarve üks väga olulisi ja stabiilseid sissetulekuallikaid oli ja on mets. Sealt saadud puidu töötlemisest tulev maksutulu, kodumaine energia ning tööhõive on tagatud isegi kriisiaegadel. See on selgelt juba riigikaitseline teema. Samal ajal on meie metsi tarvis päästa üraskirüüstest.

Teiseks üritab antud teemat oma huvides ära kasutada Erakond Eesti 200, mille hulka läks üle hiljuti roheliste erakonna maha jätnud endine esimees Züleyxa Izmailova. Pole ime, et valimiseelses ideedevaesuses ja alaneva reitingu tingimustes on nad samuti leidnud rohelise tümika, millest kinni haarata.

Reidi teel "paju lahingu" kaotanud esivõitlejale ja tema uuele erakonnale võiks aga meenutada, et teda metsasõda parlamenti ei viinud. Pigem viib see tupikusse. Näeme seda Vabaerakonna ja Elurikkuse Erakonna näitel.

Kolmandaks. Kõnealuse teema juures on oluline käsitleda ka Venemaalt puidu importimise küsimust. Kas tõesti pole Eesti Vabariigis institutsiooni, mis suudaks Eesti maksu- ja tolliametilt saada infot, kes ja millist puitu konkreetselt siis Eestisse sisse tõi või siit läbi vedas? Võib-olla on tegemist hoopis Venemaalt pärit tegelike kasusaajatega, kes siin või mujal Euroopas musta äri ajavad?

Aga kui see asi tõesti avalikkuse jaoks nii salajane on, siis vähemalt Eesti Vabariigi president, riigikogu esimees ja peaminister peaksid neid tabeleid nägema, et teada saada, kas metsatööstus on keskkonnaministrit ninapidi vedanud või mitte.

See, et kevadeti tehaste hoovid puitu täis tuuakse, on täiesti tavaline asi, sest talvel raiutu tuleb ju metsast välja vedada. Linnurahu, kollektiivpuhkuste ning tagasihoidliku suvise raiemahu tõttu on augusti alguses aga platsid enamasti alati tühjad olnud.

Soovitan soojalt, et nii mõnedki metsanduse teemadel sõnavõtjad võiksid endale enne selgeks teha terminid, mida nad artiklites või vestlustel kasutavad: näiteks küttepuu, küttepuit ja palk või saematerjal. Need on erinevad asjad.

Ja neljandaks. Postimehes toob antud teema raames jahimees Mati Sepp RMK aastaraamatu põhjal välja fakti, et "raieküpset metsa on sealsetes majandusmetsades 146 839 hektarit ja et RMK raiub aastas lagedaks ca 11 200 ha ja kui sellises tempos raiuda järgmised 13 aastat, oleks see mets kõik lagedaks raiutud".

Fakt on aga see, et mainitud raiemaht antud perioodi kohta on võetud laest. Lisaks on selline tavapäraselt triviaalne ja lapsik mõlgutus võimaldanud metsandusvaldkonda mittetundvaid inimesi paanikasse ajada, nagu seda on varemgi juhtunud.

Tegelikku olukorda näitavad RMK takseerandmed, et 13 aasta jooksul kasvab RMK peametsaülema Andres Sepa kinnitusel nooremate majandusmetsade arvel raieküpsusesse 116 000 hektarit juurde.

Hoiumetsi on praegu riigitulundusasutuses kokku juba 330 000 hektarit. Neil aladel kasvavatest metsadest jõuab selleks ajaks metsaseaduse järgsesse raieküpsuse ikka veel 46 000 hektarit lisaks. Rääkimata sellest, kui palju praegust raieküpset metsa päris kindlasti veel majandusmetsa kasvama jääb.

Iga andmeid analüüsiv inimene suudab vast arvutada, kuidas mainitud 13 aastaga tegelikult paljuräägitud raiemaht väheneks, kui lähtuda kasvõi minister Erki Savisaare käesolevaks aastaks määratud neljaprotsendilisest raiepindala langusest igal aastal.

Lõpetuseks juhin tähelepanu, et 2021. aastal võeti RMK omanduses olevatest maadest range kaitse alla 11 631 ja käesoleval aastal juba 4108 hektarit. On väga arusaamatu, miks seda üdini positiivset informatsiooni keegi võimendada ei soovi.