Keskkonnaministrina olete rahul, et küttepuude hinnad on taevastes kõrgustes?

Kütte küsimused ei ole otseselt keskkonnaministri tegevusala.

Aga raiumine ju on?

Tõesti on. Mul on hea meel, et meie metsaomanikud saavad praegu väärilist tasu, kui nad otsustavad oma metsa maha võtta ja kütteks müüa. Samas on muidugi paremaid puidu väärindamise võimalusi, näiteks kui see palk õnnestub müüa ehitusmaterjaliks või lausa palgina majaehituseks. Siis saab selle puidu eest kordades rohkem raha kui küttematerjalina müües. Küttepuude ostjana on muidugi pilt kurvem, sest kulud on kõvasti suurenenud, kuid kulud on suurenenud kõigil energiakandjatel.

Meil on palju halli leppa, mis lõpuks kümnetel tuhandetel hektaritel ära mädaneb. Tegemist pole väärispuiduga ja kõigele lisaks on sellele väga lühike süsinikusidumise periood. Kas riik ei võiks toetada selle raiet ja kokkuvedu katlamajadesse?

Ma ei arva, et hall lepp on väärtusetu puu, näiteks saab seda kasutada kala- või lihasuitsutamiseks või ka saunaehituses. Aga halli lepa kasumlikkuse poolt ma ei oska hinnata, seda peab omanikelt uurima.

Miks me maksame vene gaasi eest samal ajal, kui meil endal metsas lepapuit  mädaneb ja paiskab õhku CO2-te?

Selles suhtes olen nõus, et lepa väärindamiseks tuleks see õigemal ajal metsast välja tuua. Lepp on ka väga kiire kasvuga puu, see kasvab sinna ruttu tagasi, seega tsükkel peaks olema palju lühem. Ma loodan, et maaomanikud on märganud kõrgeid küttepuu hindasid ning raiuvad sel suvel hoolega lepavõsa, et seda väärika hinnaga turustada.

Põlevkiviõlitootjad on väitnud, et vene gaas on väga lihtsasti asendatav põlevkiviõliga. Millise pilguga keskkonnaminister kuulas ja vaatas eelmise nädala uudiseid, et põlevkivikaevandamist kavatsetakse Eestis järsult laiendada?

Antud olukorras on tegemist julgeolekuküsimusega, kus me asendame imporditava kütuse sellega, mida ise suudame toota. See on lühikeses plaanis igati mõistlik samm. Aga pikas vaates peame vaatama, kuidas põlevkiviõli asendada keskkonnasõbralike ja taastuvate kütustega.

Nii et pigem hakkepuit kui taastuv loodusvara, mitte põlevkivist elektri  tootmine?

Põlevkivi pole tõesti meie ajaraamis taastuv ressurss, kuid varasematel aastatel on seda kavandatust vähem kaevandatud, midagi dramaatilist ma siin ei näe.  Kaevandamisload on ju varem välja antud. Eesti Energia on lubanud saada aastaks 2040 süsinikuneutraalseks ettevõtteks ja usun, et seda liini ka järgitakse.

Meil on vaja üle elata vähemalt paar-kolm rasket talve. Kui nüüd suvest Vene gaasi enam ei tule ja LNG-laeva ostuprojekt kukub läbi, siis on ju ainuke variant puidu kasutamist katlamajades suurendada?

Ka täna on 80 protsenti Eesti elamistest puiduküttel. Me oleme tegelikult heas seisus, sest kütame toorainega, mida meil endal on olemas.  Gaasi tarbimine kaugküttes on suhteliselt minimaalne, seda kasutakse tiputundidele lisaenergiaallikana. 

Suurem on risk tööstustes ja ma loodan, et nad mõistavad, et nende riskid on kõrged. Kui nad ei suuda seda asendada biometaaniga, siis nad peavad mõtlema kindlasti teistele alternatiividele. Eestis pole gaasikraanide kinnikeeramine väga suur probleem, erinevalt Kesk-Euroopast. Aga nende riikide finantsvõimekus on jällegi palju kõrgem, nii et loodan, et saame hakkama ilma nafta, gaasi ja kivisöe ostmiseta Venemaalt.

Kas Eesti on valmis vajadusel hakkepuitu ka rohkem Lääne-Euroopasse välja vedama?

Loomulikult, kui seda üle jääb, siis tuleb eksportida ja tuua raha Eestisse. Seda saab ju kasutada Eesti inimeste heaolu tõstmiseks.

Kõige selle juures tuleb jälgida, et meie oma inimesed ei jääks külmadesse tubadesse. Ma olen kogu aeg imestanud, et meie kaugkütjatel pole pikaajalisi kokkuleppeid puidu hankimiseks. Ma soovitan seda kindlasti teha, siis on tarned garanteeritud. Puiduvarujad on ju teinud RMK-ga pikajalised lepingud ning osa puidust ostetakse ka nii-öelda vabaturult. Avatud turu panus pole 100 protsenti, pikaajaliste lepingute puhul on teatud kindlus olemas.

Küttepuidul võiks olla ka strateegiline riiklik varu, nagu näiteks naftasaaduste  kütusevaru. Sellega peaks majandusministeerium aktiivselt tegelema, täna meil sellist varu ei ole. Täna pole ka katlamajad sõlminud püsivaid lepinguid, et tarned oleks tagatud. Kõik on jäetud vaid turu reguleerida. Möödunud aasta näitas, et see pole kõige parem lähenemine. Loodan, et sellest on võetud õppust.

Kui suur see küttepuidu varu peaks olema?

Ma ei oska seda täpselt öelda. Kindlasti on probleemkoht ladustamises, sest neid koguseid ei saa igal pool hoida, aga riigil peaks olema vähemalt ühe kütteperioodi varu kusagil olemas. Ideaalis lausa kahe aasta varu, sest kevadel maha võetud võsa võiks aasta otsa kuivada.

Soomes on juba vastu võetud otsus panna turbatootmise lõpetamisele Ukraina sõja tõttu ajutiselt pidurit ja kogutakse mitme aasta varu. Mida meie ootame?

Seni pole kaugkütjad meie juurde tulnud, et see oleks praeguses olukorras päästev võimalus.

Aga Tartu Luunja katlamaja?

Meil  ei ole kokkulepitud päeva pealt, millal turba kaevandamine kinni läheb. Meil on vaid pikaajaline eesmärk. Kui turbatööstus näeb selles võimalust ja Tartu kütmiseks see sobib, siis miks mitte.

Soomlased valmistuvad ka raiemahu tõstmiseks, sest Venemaalt puitu importida ei saa. Kolmapäeval arutati keerulist olukorda ka riigikogu riigieelarve erikomisjonis. Teie jääte oma seisukoha juurde, et raiemahtusid tööstuse tarvis isegi ajutiselt suurendada ei tohi?

Raiemahtude arutelu keskkonnaministeeriumis käib, soove on siia majja tulnud seinast seina. Mõned nõuavad metsatööstuse sulgemist ja mõned raiemahu kahekordistamist. Me analüüsime kõiki variante, et leida kuldne kesktee.  

Otsust mõjutab paljuski ka see, et meie metsadesse on jõuliselt sisse tulnud ürask. Näiteks kui vaatame üraskikahjustusi kuusemetsades, siis kahjustatud pind on oluliselt suurem kui see pindala, mis pidi minema raiumisele. Siin kindlasti muutus tuleb.

Teised puuliigid vaatame ka üle. Jätkusuutlik metsamajandamise plaan möödunud sügisest lubaks raiuda tegelikult rohkem. 

Seega ajutiselt mõned aastad raiume rohkem?

Siin on mitmeid küsimusi. Meil on ju ka soov liikuda metsa ühtlasema vanuselise struktuuri poole, see eeldab aga suurendatud raiemahtusid lähiajal. Ja tõepoolest, 2022. aasta raiemahtusid vähendati 13 protsenti puht poliitilise otsusega, selle taga ei olnud looduskaitselisi ega metsamajandamise kaalutlusi.  Selles osas on kindlasti läbirääkimiste ruumi.

Seega on võimalik see 13 protsenti tagasi pöörata, sest see oli eelmise ministri poliitiline otsus?

Kui kokkulepped selleni jõuavad, võib see täiesti juhtuda. Me peame vaatama ka ajalist raami, praegu on ju metsas linnurahuperiood ja midagi ei toimu nagunii. Kui mahud muutuvad, siis on need vaja katta ka lepingutega. Nii et reaalselt saab metsas tegutsema hakata sügisel.

Aga otsus tuleb lähinädalatel?

Kindlasti peab see sündima enne jaanipäeva, aga pigem loodan kokkuleppeid maikuus. Sellele vaatamata soovitan puidusektoril ja tarbijatel vaadata oma harjumustele, näiteks kas on võimalik kasutada alternatiivseid materjale. Kas olemasolevat materjali on võimalik kasutada optimaalsemalt.

Palju on räägitud kuuemeetrisest saelauast, mida ehitustel kasutatakse, sealt on mugav olnud vajalikke juppe lõigata. Vahest tuleks minnagi lühematele standarditele, see võimaldab rohkem kasutada just kodumaist puitu. Lisaks peab puidutööstus aktiivselt otsima uusi tarneahelaid, et Vene puitu asendada.

Mida vanemaks mets muutub, seda suurem on tõenäosus, et sealt leitakse mingi haruldane sammal, seen, taime- või linnuliik ning seejärel turu mõistes kaotab tema mets väärtuse. See 60 või 110 eurot hektari kohta aastas olenevalt kaitserežiimist, mida igal aastal eraomanikult tuleb uuesti küsida, on ju pisku võrreldes 10 000 euroga, mis lõppraiest kasvava metsa müügist saada võiks?

Meil on vaja kõigepealt debatti, kas kõiki neid metsasid on vaja kuulutada looduskaitsealaks. Võib-olla saab neid looduväärtusi kaitsta ka mõnel teisel moel. Toetusmäärad võib ka üle vaadata, see tahab aga jällegi poliitilist kokkulepet.  Minul isiklikult pole midagi ka selle vastu, et maksta kõrgemat hüvitist. Kuigi matemaatikat on siin igasugust.

Maa-ameti  hallata on Eestis ligi 50 000 hektarit metsamaad, kus sisulist metsamajandamist ei toimu. Miks neid müüki ei panda? Selle rahaga saaks ju osta välja eraisikutelt kaitse alla võetud maid?

Me keskkonnaministeeriumi siseselt püüame selgust luua, et mets oleks ikkagi RMK omandis ja põllumaa maa-ameti käes. See protsess on alanud ja nii see kindlasti ei jää, et maa-ametil on hallata suured metsamassiivid.