Meil on demokraatlik riik ja seaduse järgi on ministril alati õigus selliseid otsuseid teha, nii et ma ei heida midagi kellelegi isiklikult ette. See on poliitiline valik, kas seista keskkonna ja looduse eest või joosta töösturite sabas.

Otsusega suurendada Eesti riigimetsades raiemahtusid langeb raiesurve enim just kodulähedastele seene- ja marjametsadele ehk KAH-aladele, kus ühiskonna valukohad, emotsioonid ja probleemid on kõige suuremad. Metsi on vaja majandada, aga on kohti, kus seda tohib teha vaid kogukonda kaasates ja kuulates.

Väited, nagu oleks puidu import Venemaalt langenud, ei vasta tõele. Ajakirjanikud on koostöös riigiametitega korduvalt tõestanud, et selle ja eelmise aasta sama perioodi (näiteks aprilli) vahel ei täheldata impordi langust ida suunalt. Soov on saada lihtsalt veel rohkem.

Üraskikahjudest. Lugesin Maalehest, kuidas riigimetsa majandamise keskus (RMK) tõrjub üraskit peamiselt sanitaar- ja hooldusraie käigus ning uuendusraie üraski tõrjumiseks on viimane meede. Mõned päevad hiljem ütles minister, et just lageraie on üraski tõrjumiseks parim meede.

Leppige siis vähemalt omavahel kokku, mis sõnumeid ühiskonnale jagatakse. Lisaks pole üraskikahjustustega metsa majandamiseks ilmselgelt vaja rakendada uuendusraie pindala, seda saab teha vabalt ilma mahtusid tõstmata.

Puidufirmade eesmärk on saada läbi RMK kestvuslepingute, milles puiduhinnad on fikseeritud allpool turuhindasid, rohkem materjali, mida hiljem märkimisväärse kasuga maha müüa. Kui meil oleks päriselt puidu defitsiit, siis seaksime puidule ekspordikeelu ja vaataksime oma sadamates palgikoormad üle. Ma pole seda arutelu veel valitsuse tasemel kuulnud.

Üldiselt on nii, et Venemaa Ukraina vastase sõja varjus üritatakse lihtsalt meie kõigi metsasid rahaks teha. Edu valitsusele, kes koalitsioonilepet ei täida!