Mirjam Mõttus: suvetööle jäetud õpetajad

Foto: Siiri Lubaso

Miks koheldakse õpetajaid, kel tarvilik kvalifikatsioon puudu, halvemini kui neid, kel vajalik haridus olemas, küsib Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.

Esmaspäeval algas üldhariduskoolides suvevaheaeg. Ka enamik õpetajatest pääseb väljateenitud puhkusele. Mitte aga kõik ei saa astuda muretult vastu suvepäiksele ja jõudeolekule. Osal meie õpetajatest tuleb suunduda töötukassasse või juhutöödele, et saaks ka suvel toidu lauale ja arved makstud – justkui oleks neid kooliaastal halvasti tehtud töö eest suvetööle jäetud. Aga sedapuhku pole põhjuseks kehvasti tehtud töö, vaid alavääristavad töölepingud, mis paneb kümned ja kümned õpetajad olukorda, kus nad ei saagi palka.

Haridus- ja teadusministeerium on selgelt pannud paika, et õpetaja peab vastama õpetaja kvalifikatsioonile. See tähendab, et tal peab olema omandatud magistrikraad ja õpetajakutse. Ligikaudu 86 protsendil üldhariduskooli õpetajatest on see kvalifikatsioon ka olemas. Kes vastab kehtestatud standardile, sellega saab omavalitsus, kelle esindajaks on kool, sõlmida tähtajatu töölepingu.

Nendega aga, kes kvalifikatsioonile ei vasta, saab tulenevalt seadusest sõlmida kuni üheaastase töölepingu. Seejuures tuleb selle aasta jooksul koolijuhil korraldada uus konkurss, et leida kvalifitseeritud õpetaja. Arvestades, et statistikaameti andmeil oli Eestis 2021. aastal 16 569 üldhariduskooli õpetajat, puudutab see teema enam kui 2300 õpetajat.

Kevadine Õpetajate Leht kubisebki töökuulutustest kui kevadine sipelgapesa sipelgaist. Enim paistab puudu olevat just inglise keele, matemaatika- ja muusikaõpetajatest – neid otsitakse kõige enam.

Reaalsus on aga see, et Eestis on kvalifitseeritud õpetajate puudus. Seda eriti maapiirkondades, kus on väiksemad koolid ja õpetajatele keeruline pakkuda täiskohta.

Niisiis võib sobiva inimese leidmisest saada aastatepikkuseks veniv protsess. Samal ajal tuleb aga lapsi edasi harida. Nii sõlmitaksegi leping nendega, kel õpetaja kutset küll pole, ent kes tunnevad, et on valmis seda tööd tegema.

Nad ei ole noored elluastujad, vaid elus kannapöörde tegijad. Haridusministeeriumis tuuaksegi välja, et praegu alustavad õpetajad on pigem 30-aastased ja vanemad, kes otsivad uut väljakutset. Seejuures ei ole pooltel alustavatel õpetajatel õpetajakvalifikatsiooni. Ministeerium tunnistab et kvalifikatsiooni omandamine on ka praegustes tingimustes üsna keeruline, öeldes, et praegused õppimisvõimalused ei ole sellises mahus ja tempos töö- ja pereeluga ühendatavad. Tõsi, ministeeriumis on koostöös ülikoolidega väljatöötamisel ka plaan, kuidas tekkinud olukorda leevendada. See kõik on aga tulevikus, seni tuleb ju haridust kuidagi edasi anda.

Kuna seadus lubab ilma kvalifikatsioonita õpetajaga sõlmida kuni üheaastase töölepingu, siis nii mõnigi omavalitsus kasutabki seda sõna "kuni" hoogsalt kulude kokkuhoidmiseks ära, sõlmides inimestega 12-kuuliste lepingute asemel kümnekuulise töölepingu. Seaduse seisukohalt on kõik korras, päris elus tähendab see aga, et inimeselt võetakse kümne kuu jooksul kümme nahka ning väljateenitud suvepuhkuse ajaks jäetakse tühjad pihud. See oleks ehk mõistetav, kui meil oleks õpetajate üleküllus, aga olukord on täpselt vastupidine.

Finantsmaailmas öeldaks selle kohta, et pakkumine on asunud reguleerima turgu. Olgu selle heaks näiteks hiljutine uudis sellest, et sõjast tingitult on tekkinud Eestis puudus klaaspudelitest. Nüüd on tootjad valiku ees, kas asendada pudelitooted purgitoodetega või lükata edasi uute toodete turule toomine. Turg on sunnitud käituma vastavalt sellele, mida pakkumine dikteerib.

Õpetajatega on samamoodi – kui meil on puudu rohkem kui 2300 kvalifitseeritud õpetajat, samas tahame aga pidada koole ja anda lastele head haridust, siis tundub ka loogiline, et proovime olemasolevast tööjõust kümne küünega kinni hoida.

Seda seisukohta väljendatakse ka haridusministeeriumis, öeldes, et praeguse õpetajate puuduse juures on väga raske mõista, kuidas selliste kümnekuuliste lepingute sõlmimine peaks toetama õpetaja soovi olla ühes koolis või siis viia oma kvalifikatsiooni vastavaks.

Omavalitsused poevad seaduse taha ja teevad asjast rääkides näo, nagu nad ei saaks üldse aru, milles on probleem. Õpetajad aga, kes on selliste töölepingutega seotud, on lausa meeleheitel.

Rääkisin mitme õpetajaga selle loo jaoks. Üks nelja lapse ema tunnistab suurt nördimust – ta on aasta läbi töötanud peaaegu täiskohaga, nüüd seab ta sammud töötukassa poole, sest raha on vaja.

Üks teine õpetaja, viie lapse ema, proovib küll algul nalja visata, aga tõsineb siis üsna kiirelt. Tema lootus on, et ehk veab ikka kuidagi mehe palgaga ots-otsaga kokku.

Üks neist on alles sügisel alustanud õpetaja ja tahakski õpetajaks saada. Teine käib juba teist aastat ülikoolis, et saada kvalifikatsioon, ebakindlus on aga tuleviku ees suur. Muidugi on nad nõus, et nemad ise on allkirjastanud kümnekuulise lepingu, aga nad teavad ka, et nende asemele ei ole kedagi teist võtta. Ilmselt sügisel on nad jällegi kooli ainuke lootus. Ja isegi kui koolijuht tahaks sõlmida nendega inimväärsed ja ausad lepingud, seab siinkohal omavalitsus piirangud, rõhudes rahapuudusele ja seadusele, mis lubab säästa tervelt kahe kuu jagu töötasu inimese kohta. Eks otsustage siis ise, mida sellest kõigest arvata.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: