Toomas Peterson: tsiviillennunduse pahade päevade põhjused ja tagajärjed
Lennundusregulaatorid võiksid pisut leevendada ettekirjutusi, sealhulgas lennujulgestuse, lennundustöötajate taustakontrolli ning lennujaamade maandumisaegade osas, kirjutab Toomas Peterson.
Meie endi tekitatud ja objektiivsete kriiside kuhjudes leiame end olukorras, kus lennujaamad on pilgeni täis, arvukalt tühistatakse lende ning lendude rotatsioonid kannatavad hilinemiste tõttu.
Erinevalt militaarlennundusest, mille õitseaeg näib peamiselt tänu Ukrainas toimuvale sõjale saabuvat, on tsiviillennunduses (edaspidi lennundus) keerulised ajad. Väga lihtsalt väites: järsule nõudluse suurenemisele ei tule kvaliteetne pakkumine järgi. Pandeemiajärgsel ajal soovivad inimesed reisimisega kompenseerida senist kodus istumist, aga samal ajal ägavad lennufirmad ja –jaamad kaadripuuduse all.
Erinevalt näiteks Põhja-Ameerikast ei ole Euroopa niivõrd suutnud ette näha reisimissoovi järsku tõusu, olgugi, et rahvusvahelised organisatsioonid ja eksperdid ennustasid, et pandeemia taandumisel ja tüüpiliselt suveajal, kui peaasjalikult lähevad liikvele turistid, toimub järsk reisijate arvu kasv.
Meediast üle maailma leiab arvukalt pilte kuhjunud pagasist, meeleheitel reisijatest ja lennundusjuhtide ning kõrgete lennundusametnike intervjuusid, milles on juttu sellest, et kuidas küll selline olukord tekkida võis ja kes selles küll süüdlane on.
Pisut arvulist tausta
Jälgides rahvusvaheliste lennundusorganisatsioonide ICAO ja IATA statistikat, võib täheldada, et pandeemiaeelse aja, 2019. aastaga võrreldes hakkab lennundus kosuma. Kui 2019. aastal oli maailmas lennureisijaid ca 4,5 miljardit, siis 2020. aastal üksnes alla kahe miljardi, kuid 2021. aastal saavutati mõningane kasv ning 2022. aastaks prognoositakse juba reisijaid vahemikus 3,4-3,6 miljardit. Kasvutrendi näitavad ka kaubavedude mahud.
Muidugi, Aasia piirkonna kasv on pidurdunud tänu suure turu, Hiina viimaste aegade koroonast tulenevatele osalistele sulgemistele. Euroopat räsib Ukraina sõda ja tänu Ukraina ning osaliselt Venemaa ning Valgevene lennundusliikluse võimatusele, on langenud ka Euroopa mahud ca viis protsenti.
Mõnedki lennufirmad on oma kauglendude strateegiad rajanud ülelendudele Venemaast ja Ukrainast, nende ära langemisel ja marsruutide ümberprofileerimisel kulud kasvavad. Siiski, lennufirmade kahjumid vähenevad. Kui 2020. aastal kaotasid nad 372 miljardit USA dollarit, siis 2021. aasta 324 miljardit ja 2022. aastaks prognoositakse kaotust vahemikus 169-191 miljardit.
Loomulikult peegelduvad kõik need asjaolud ka lennupiletite hinnas, mille trend on suure inflatsiooni, sõja, tervishoiukriisi, kütusehindade suure kõikumise tuultes pigem kasvu suunas.
Miks pole efektiivistatud lennujuhtimiskeskusi?
Lennundus on väga reguleeritud ala, mistõttu saavad regulaatorid luua paremaid tingimusi lennundusäri ajamiseks. Tõepoolest peaks mõtteainet olema ka Euroopa Komisjonil, miks tsiviillennundusega on jõutud sellisesse kriisi. Lennufirmade ja lennujaamade noomimine on üks tore ja meeldiv tegevus, aga võib pilgu korraks heita ka peeglisse.
Lennundusfirmad püüavad tegutseda neile ette antud ärikeskkonnas. Miks ei ole Euroopa Komisjon koostöös Eurocontrolli, ECAC-i ja rahvuslike lennuametitega suutnud efektiivistada lennujuhtimiskeskusi, mis tegelevad ülelendude ja lennujaamadele lähenemiste juhtimisega?
Juba paar aastakümmet on Euroopa Komisjonil töös programm Single European Sky, mis kätkeb endas Euroopa 37 lennujuhtimiskeskuse ühendamist. Paraku ei ole sõnadest ja direktiivide välja töötamisest eriti kaugemale jõutud.
USA-s, mis on umbes sama suur turg kui Euroopa, on üksnes üks lennujuhtimiskeskus. Kui Euroopa omad ühendada, tekiks mastaabiefekt, kulud väheneksid, ülelendude marsruudid lüheneksid, hilinemised väheneksid ning kokkuvõtvalt mõjuks see lennufirmade majandustulemusi soosivalt ja mõjutaks positiivselt piletihindu.
Arvestades keerulist olukorda ja uute võimalike kriiside, sealhulgas ülemaailmse majanduskriisi võimalikku teket, võiksid lennundusregulaatorid pisut leevendada ettekirjutusi, sealhulgas lennujulgestuse, lennundustöötajate taustakontrolli ning lennujaamade maandumisaegade (slot time) osas.
Lennujaamadel tuleb täpsemini hinnata oma võimekust ning koostöös lennufirmadega optimeerida lendude arvu, paraku praegustes tingimustes neid ka vähendades.
Lootus jääb, et lennureisijate praegused kannatused leevenduvad ühelt poolt sügistalvise perioodi saabudes ning lennundusregulaatorite ja –ettevõtete töö efektiivistamise ja koostöö tulemusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel