"Maarjamäe memoriaal on näide sellest, kuidas monumendi tähendus on läbi aja muutunud ja muutumas. See võiks olla testplatvormiks, kas ja kuidas monumentide tähendust muuta või kuidas raamistada seda teisel viisil, näiteks milliseid infotahvleid või vormilisi sekkumisi sinna juurde tuua. Oleks tänuväärne, kui Maarjamäe memoriaali ümber tehtaks uus ideekonkurss, mis kutsuks üles pakkuma lahendusi, kuidas selle tähendust raamistada," rääkis Kaljundi esmaspäeval "Vikerhommikus".

Ajaloolane leidis, et sõjamonumendid võiksid olla ka kohaks, kus saaksime mõelda ja arutada, kuidas ajalugu eri aegadel mäletatud või kuidas seda eri võimud on püüdnud ära kasutada. Ta tunnistas, et lihtne seda teha kindlasti pole.

"Minu jaoks on punamonumendid keeruline pärand. Juba enne Ukraina sõja puhkemist oli nendega keeruline tegeleda. Keerukuse ja mitme tähenduse mõttes peaksime võtma aega aruteludeks. Tooma kokku kokku kohalikke kogukondi ja erinevaid eksperte. Me ei peaks kartma arutelu nende ümber."

Kaljundi suhtus kriitiliselt algatustesse ja üleskutsetesse, mis kutsuvad punamonumentidega kampaania korras, stiihiliselt ja kaootiliselt tegelema.

"Võime hävitada monumente suurel hulgal ja me ei saa neid protsesse enam tagasi pöörata. /.../ Ma arvan, et terve küpse ühiskonna tunnus on, et kampaania korras üles andmisele, häbistamisele ja hävitamisele ei kutsuta. Nende pärand on keeruline, kogu meie 20. sajandi ajalugu on keeruline ning lootus, et seda saab kampaania korras kiirelt lahendada on naiivne. Isegi kui me hävitame Teise maailmasõja mälestusmärkide kihistuse, siis ega me ei suuda oma traumaatilist ajalugu sellega hävitada. See jääb meid kummitama. Kui see keeruline pärand jääb alles, aitab see meid keerulise ajalooga toime tulla."

Ajaloolane lisas, et punamonumente ei peaks vaatama kõike koos, vaid iga monumenti eraldi, sest nad on erinevad, nende kunstiväärtus on erinev ning ka nende tähendus kohapeal või üleriigiliselt on erinev. Samas ei peaks lähtuma sellest, millised on kunstiväärtuslikumad monumendid.

"Kui mõelda laiemalt kultuuri- ja ajaloomälu vaatenurgast, siis olulisemad võivad olla hoopis väiksemad obeliskid, sest tähistavad ajaloo keerukust rohkem. Ehk me ei peaks lahterdama monumente kunstiväärtuslikkuse järgi, et jätame alles vaid need ja heidame kõrvale teised."

Kaljundi meenutas professor Krista Kodrese hiljutist võrdlust, et mis juhtunuks, kui Eesti Vabariigi loomise järel oleks hävitatud kõik baltisaksa mõisad, sest ka siis oli viha mõisnike vastu suur.

"Üks oluline kihistus meie maastikust oleks nii hävinud ja me oleks praegu pärandi ja vaate osas ajaloole palju vaesemad," sõnas Kaljundi.