Riigikogu võttis vastu "Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse", mis annab selged raamid tuulikutasule ehk tuuleparkide kohaliku kasu mudelile. Seaduses on kirjas "Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu", kuid siin ja edaspidi nimetan seda lühemalt tuulikutasuks.

Tuulikutasu kontseptsioon ei ole midagi uut ja mudel, kuidas tuulepargi kasumit jagada piirkonna inimestega, tekkis koos esimeste Eesti tuuleparkidega. Kuna otse kohaliku omavalitsusele raha kandmine oleks olnud ebaseaduslik, rajati MTÜ-d, mis projektipõhiselt raha tavapäraselt kord kvartalis välja jagasid. Raha koguti vastavalt toodangule ehk jagamisele läks alati osa tuulepargi kasumist.

MTÜ-d koosnesid kohalike omavalitsuste esindajatest ja arendajatest. Reeglina kuulutati välja taotlusvoorud ja ärksamad kohalikud kogukonnad said sealt projektidele raha taotleda. Säärane süsteem toimib ka praegu ja jääb toimima, kuni olemasolevate tuuleparkide eluea lõpuni.

Kohmakaks tegi süsteemi sellega kaasas käiv bürokraatia: kõigepealt avaldus, teadmata, kas seekord ka raha jagub, ja pärast aruandlus. Kõige sellega tegelesid (tavaliselt ilma töötasuta) kohalikud eestvedajad. Kuigi kohaliku kogukonna areng toetab kogukonda üldisemalt, võisid inimesed, kelle kodud olid tuulepargile lähemal, sellest hüvest suuresti eemale jääda.

Pea kolm aastat tagasi tehti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel uuring, milles uuriti ja analüüsiti teiste riikide kogemust tuulikutasu kehtestamisel. Kuigi analüüs tõi palju häid mõtteid, oli ka selgelt näha, et Eesti enda looduskeskkonna ja hajaasustusliku elanikkonna eripäradega vajab täiesti uut ja teistsugust mudelit.

Läbi riigi, kohalike elanike ja ettevõtjate kaasamise tekkisid põhimõtted, mis nüüd seaduseks vormusid.

Tuulikutasu makstakse kohalikule elanikule, kes päriselt tuulepargi läheduses elab. Väldime olukorda, kus iga kuur kuulutatakse eluruumiks või olemasolevasse eluruumi kirjutatakse sisse kogu suguvõsa. Kohaliku omavalitsuse abiga leiame just täpselt õiged inimesed, kellel on õigus sellest tasust osa saada.

Seadus ütleb: "Maismaa tuulepargi mõjuala käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub kuni 250 meetri kõrguse tuuleelektrijaama puhul kahe kilomeetri ja 250-meetrise ning kõrgema tuuleelektrijaama puhul kolme kilomeetri kauguseni tuuleelektrijaama lähima torni keskpunktist."

Tuulikutasu on kasu jagamise mudel, ehk tasu arvestatakse toodetud elektri pealt. See seab nii kohaliku elaniku kui ka tootja huvid ühte suunda: kasu on ainult töötavast tuulikust. Taanis näiteks on tavapärane, et just kohalik elanik on esimene, kes helistab tuulepargi hoolduskeskusesse ja küsib, miks tuulik on seisma jäänud. Kui tuulik jahvatab otse raha rahakotti, siis riivab tühjalt seisev tuulik ka üsna ruttu silma.

Osa tuulikutasust läheb kohaliku omavalitsuse kontole ja neil on vaba voli teha sellega mida iganes vajalikuks peavad. Kui kohalik jalgpalliväljak vajab korrastamist või lastelaager korraldamist, ei pea keegi tegema projektitaotlust, sest tuulikutasu on osa kohaliku omavalitsuse eelarvest. Läbi kogu tuulikutasu protsessi jäi kõlama kohalike omavalitsuste mõte, et nad näevad seda sissetulekut suuresti taastuvenergia teemade ja keskkonnateadlikkusega seotud tegevuste katteallikana.

Tuulikutasu hakatakse maksma ainult uutele tuuleparkidele. Eesti olemasolevad tuulepargid kiikavad enda eluea lõpu poole ja, kuigi veidi kohmakas, on MTÜ-de süsteem täiesti toimiv.

Tuulikutasu meretuuleparkidel jaguneb maismaa omadest teisiti. Meretuulepark asub rannast vähemalt 11 kilomeetri kaugusel ja otsesest mõjualast majapidamistele rääkida ei saa. Küll võivad olla mõjutatud kalamehed ja teised merel toimetavad ettevõtjad, kellel on õigus küsida muutuste eest hüvitist. Lõviosa mereparkide tuulikutasust läheb kohalikule omavalitsusele. Läbi valla eelarvesse laekuva tuulikutasu ja tulevaste hoolduskeskuste tööjõumaksude on meretuulepargid Lääne-Eesti rannikule suur tuluallikas ja majandusmootor.

Tuulikutasu on suurus on ajas muutuv. Pärast mitmete ja mitmete erinevate mudelite kaalumist jõudis seadusesse põhimõte, et tasu suurus on seotud otse elektri börsihinnaga. See peegeldab ühiskonna hinnataset ja antud juhul on kõige õiglasem lahendus nii tasu saajale kui ka tootjale. Lisaks rakendub põhimõte, et tasu maksimaalne suurus eluruumi kohta on kalendriaastas vastava aasta kuue kuu Eesti töötasu alammäär.

Tuulikutasu makstakse alates selle ehitusest kuni töötamise lõpuni. Ehituse ajal on see küll väiksem, sest mudel on suunatud siiski tulu jagamisele.

Loodi ainult Eesti nägu seadus, mida saab lugeda siit. Idee, et tootja tahab osa enda tulust jagada piirkonnaga, kus ta toimetab, oli alguses paljudele osapooltele päris võõras. Aegamööda selgines arusaam, et elektrit on vaja ja tuulest on seda Eestis kõige mõistlikum toota. Kui juba tootmiseks läheb, siis kasumist peavad ka kohalikud elanikud osa saama.