"31 aastat tagasi taastati iseseisvus ja me peame seda pidulikult tähistama, võibolla isegi pidulikumalt, kui seni oleme. Miks seda varem ei tahetud tähistada ja miks hakati seda päeva seostama ühe poliitilise jõuga ja ühe poliitikuga, oli põhjustatud sellest, et meil oli Eesti riigi järjepidevuse doktriin. Taheti rõhutada, et meie riik rajati 1918. aastal, mitte 1991. aastal. Keegi praegu seda kahtluse alla ei sea ja võime rahumeeli 20. augustit tähistada," rääkis Piirimäe Vikerraadiole.

Tema sõnul vajab tänane päev siiski alles lahtimõtestamist. "President Ilves tegi ettepaneku, et nimetame ümber selle päeva, sest kes suudab välja hääldada sõna taasiseseisvumispäev, ja pakkus välja jätkupäeva nime. Mina pakuksin välja vabadusepüha või vabadusepäeva nime," ütles Piirimäe.

Piirimäe sõnul tähistab 20. august ka Eesti koosmeele päeva. "Mõeldes sellele päevale 20. augustil, kui ülemnõukogu jõudis otsusele kuulutada välja iseseisvus, siis see sai teoks tänu sellele, et meie erinevad poliitilised jõud jõudsid koosmeelele ja jätsid kõrvale isiklikud vimmad ja ambitsioonid. See pani aluse meie poliitilisele kultuurile. See on tähtis nurgakivi," märkis Piirimäe.

Taasiseseisvumise perioodi ei uuri Eesti ajaloolased piisavalt, ütles Piirimäe. "Eesti noorem põlvkond peaks seda põhjalikumalt uurima ja mõtestama. See päev on olnud poliitilise kemplemise objekt ja ajaloolased on sellest tüdinenud. Mõned grupid peavad ennast kõige olulisemaks vabaduse toomisel ja see on läinud üsna inetuks," ütles Piirimäe.

Tema sõnul on Eesti taasiseseisvumise uurimisel oluline vaadata asja laiemast perspektiivist kui ainult Eesti ja eestlased. "Laiem perspektiiv kipub meil ununema. Peame vaatama, mis toimus nõukogude liidus ja maailmas laiemalt, ei saa ainult konnaperspektiivist, Eesti positsioonist, lähtuda," ütles Piirimäe.

Ka selles on küsimus, kuidas defineerida rahvast taasiseseisvumise kontekstis. "Kas räägime ainult eestlaste lugu või kõigi siin olnud inimeste lugu. Seal on ka vajakajäämisi. Me ei tea suurt midagi meie vähemuste ajaloost, kuidas nemad kogesid seda aega, ja seal on ka meie praeguste konfliktide juured. Me pole mõistnud oma vähemusi ega isegi huvi tundnud selle vastu," ütles ajaloolane.

"Meil on kujunenud kuvand venekeelsest vähemusest kui Interrindest, kes võitles iseseisvuse vastu, samas nii see ikka polnud, sest oli palju venelasi ja muudest rahvustest inimesi, kes toetasid iseseisvust ja lõid selles kaasa. Me ei tea midagi lihtsatest muukeelsetest inimestest, mida nad sellel ajal tundsid. Võib arvata, et nad polnud iseseisvuse vastu, vaid lihtsalt segaduses ja elasid välja oma frustratsiooni, sest nad jäid tööta ja tulevik oli ebakindel," rääkis Piirimäe.

Oma mineviku kriitilisel hindamisel toob Piirimäe eeskujuks sakslased. "Sakslased on suutnud vägagi kriitiliselt hinnata oma minevikku. Seda tehti Vergangenheitsbewältigungi raames alates 1960-ndatest aastatest ja anti hinnang natsiminevikule. Meil on pilt teine, meil pole sellist hirmsat minevikku, aga ega me pole ka väga varmad tegelema mittekuulsusrikaste aspektidega meie ajaloos, näiteks uurima meie alal toimunud holokausti Teise maailmasõja ajal. Eestis ei mõisteta päris hästi, milles see Natsi-Saksamaa üldse seisnes, sellest tulevad ka meie Teise maailmasõja tõlgendused, mis on mõnikord küsitavad," lausus Piirimäe.

Ajalooteemalistes vaidlustes tekib probleem siis, kui diskuteerivad poliitilised ajaloolased, kes on tegelikult poliitikud ja rakendavad ajaloo poliitilise vankri ette, märkis Piirimäe. "Nende roll on luua müüte, riiklikke tähtpäevi mõtestada, anda valitsusele nõu, kuidas tähistada mingeid tähtpäevi, aga see, kes teeb akadeemilist ajalugu peaks eelkõige kriitiliselt mõtlemist rakendama, panema asja perspektiivi ja mitte lähtuma ühe etnilise grupi huvidest," sõnas ajaloolane.