24. august on Ukraina iseseisvuspäev ning ühtlasi täitub kuus kuud Venemaa viimasest kallaletungist Ukrainale, mis on nõudnud kümneid tuhandeid elusid ning sundinud miljoneid inimesi oma kodudest lahkuma. Selles sõjas kannatab iga ukrainlane, kes otsesemalt, kes kaudsemalt.

Humanitaarabi maailmas on ammu teada tõde, et iga konflikt ja humanitaarkriis, olgu kui keeruline ja kriitiline tahes, hakkab mõne kuu möödudes avalikkust väsitama ega ületa enam uudiskünnist. Selle taustal kannatused reeglina jätkuvad ning suure tõenäosusega isegi süvenevad.

Sama on juhtunud Ukraina sõjaga, mis Euroopa meedias saab iga päevaga üha vähem tähelepanu. Selline olukord tekitab inimestes illusiooni justkui oleks olukord Ukrainas stabiliseerunud ja humanitaarkriis ehk leevenenud. Aga ei ole. Vastupidi. Humanitaarkriis on sel sügisel võtmas katastroofi mõõtmeid.

Külm ja nälg

Saabuv sügis on humanitaarabi organisatsioonid väga murelikuks muutnud, sest soe ja turvaline peavari puudub miljonitel inimestel. Ukraina talved on väga külmad. Sarnased meie omadele: temperatuur langeb miinustesse ja harvad ei ole ka 20-kraadised ilmad.

Juba on mitmed linnavalitsused ja oblastid teada andnud (näiteks Zaporižžja, Tšernihiv, Harkiv, Poltava), et sel sügis-talvel ei ole neil Venemaa tahtlike infrastruktuuride rünnakute tõttu võimalik toasooja või sooja vett linnas tagada. Lisaks on tuhanded kodud saanud sõjategevuse käigus kahjustada ning ei suudaks sooja hoida, kuna puuduvad aknad või on katki katus ja seinad. Kui praegu viibivad need veel sajad tuhanded inimesed nimetatud linnades ja oma kodudes, siis talve nad sellisel viisil üle ei ela. Nad vajavad abi. Meie abi. 

UNHCR-i andmetel on hetkel sisepagulusse sunnitud pea seitse miljonit ukrainlast ja lisaks viibib 13 miljonit inimest piirkondades, kus neil ei ole turvaline. Lahkuda ei ole neil samuti võimalik, kas siis hävitatud teede ja sildade tõttu või seepärast, et neil ei ole lihtsalt kuhugi minna.

Ukraina rahulikumad piirkonnad on vastu võtnud miljoneid inimesi ja kõikvõimalikud vabad ruumid on hõivatud. Paljud majutuvad hetkel Lääne-Ukraina koolides, lasteaedades ja teistes avalikes hoonetes. Paraku ei tööta selline lahendus pikaajaliselt, eriti kui abivajajate hulk aina kasvab.

Karm kooliaasta

Igas kriisis satub löögi alla ka haridus. Kuud, halvemal juhul aastad, mil koolieas lastele ja noortele ei ole tagatud õppetöö, maksavad ühiskonnale hiljem valusalt kätte. Tekib koolist väljalangemine, heitumine ja süvenevad negatiivsed toimetulekuviisid. Vältimaks Ukrainas "kadunud generatsioonide" teket, tuleb ligipääsu kooliharidusele prioritiseerida isegi akuutse sõja faasis.

ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo hinnangul on sõja algusest alates olnud sõjast puudutatud ligi 5,7 miljonit kooliealist last, neist 3,6 miljoni noore haridusasutused suleti sõja tõttu. Ukraina haridusministeeriumi andmetel on sõjategevuses kannatada saanud 2300 haridusasutust kogu Ukrainas, neist 286 on hävitatud. Lisaks on iga kümnes kool või muu haridusasutus õppetegevusele suletud, sest sinna on paigutatud elama sisepagulased.

Ligi 75 protsenti kooliealistest lastest ja noortest on sunnitud õppima veebi vahendusel, kuid neist enamikul ei ole arvuteid ega head ligipääsu internetile. Sõda on paljud töökollektiivid laiali ajanud ja seegi muudab hariduse andmise paljudes piirkondades eriti keeruliseks.

Ukrainas algab kooliaasta 1. septembril. Haridusministeeriumi sõnul ei ole see sügis erand, küll aga saab see olema väga etteennustamatu ja keeruline kooliaasta. Kasutusele võetakse nii füüsiliselt kohalkäimise, distantsõppe kui ka hübriidvormid. Ukraina siseministri Denõss Monastõrski sõnul on selleks kooliaastaks valmis vaid 41 protsenti riigi koolidest, sest lisaks kõigele muule näevad uued turvareeglid ette, et koolid peavad omama turvasüsteeme ning tagama pommirünnakute korral õpilastele pommivarjendi.

Eesti panus

Selle kõige kõrval on kasvavad vajadused ka toiduabi, psühholoogilise toe ja tervist puudutava abi järele. Arusaadavalt kulub suurem osa Ukraina rahast sõjapidamisele ja riik ei suuda pakkuda kõiki teenuseid sarnaselt rahuajale.

On erakordne tõdeda, et Eesti inimesed ja ettevõtted on annetanud mitukümmend miljonit eurot läbi usaldusväärsete Eesti organisatsioonide. Seda toetust oleme sõja esimestel kuudel kasutanud akuutsete vajaduste katmiseks toetades Ukrainat nii toiduabi, peavarju pakkumise, psühhosotsiaalsete tugiteenuste kui ka arstiabiga. Eesti riik on Ukrainale osutanud väga olulisel määral sõjalist abi, sama ei saa paraku öelda humanitaarabi kohta.

Selle sõja võitmiseks ei piisa siiski vaid sõjalise abi andmisest. Abi peab olema tunduvalt mitmekülgsem ning vastama Ukraina kasvavatele ning ajas muutuvatele vajadustele. Alates Teisest maailmasõjast ei ole Euroopa näinud sellises ulatuses humanitaarkriisi ning selle lahendamiseks kuluvaid ressursse ei saa panna vaid eraannetajate ning ettevõtete õlgadele. Kõik Euroopa riigid, sh Eesti peavad oma panust suurendama.

Humanitaarabisektor töötab iga päev selle nimel, et sõjategevuse käigus kaotatud eludele ei lisanduks külma ja nälja tõttu kaotatud elud. Töötame selle nimel, et kui ka inimesel ei ole enam kodu, kuhu naasta või võimalik kodukoolis käia, siis oleks tal ikkagi soe voodi ja peavari ning võimalus õppida. Töötame selle nimel, et kõik füüsiliselt ja vaimselt haavatud inimesed saaksid abi, et traumadest üle tulla ja ühel päeval oma riik taas üles ehitada.

Sõja haavad on sügavad ja mitmetahulised ning neid kõiki peab adresseerima ning nendega tegelema. Meie töö on võimalik üksnes siis, kui Eesti riik ja inimesed meid selles toetavad.