Venemaa täiemahuline pealetung Ukrainas algas juba seitse kuud tagasi. Hinnanguliselt ligi 7,5 miljonit inimest on lahkunud sõja eest välisriikidesse ning ligi seitse miljonit inimest on olnud sunnitud otsima turvalisemat asupaika Ukrainas sees. Need on suured arvud, millest meieni on jõudnud vaid väike osa. Ometigi on Eestis märgata mitmeid väsimuse ja tüdimuse märke ning soovi põgenike arvu piirata.

Juba 24. veebruaril jõustus politsei- ja piirivalveameti peadirektori käskkiri, mis sätestas sel ajahetkel Eestis viibivate Ukraina kodanike ja nende pereliikmete õiguse Eestis edasiste korraldusteni edasi viibida ka juhul, kui viibimisõigus oli lõppemas. Nüüdseks on see otsus jõudnud ka välismaalaste seadusesse.

Kevadtalvel lasti üle Eesti piiri kõik, olenemata kaasas olnud dokumendist, oli see siis sisepass või biomeetriline pass, lapse puhul sünnitunnistus, kõik sobis. Ka märtsi keskpaigas jõustunud ajutise kaitse direktiivist lähtub sama: meie ülesandeks on võtta vastu Ukraina kodanikud ja nende pereliikmed hoolimata kaasas olevatest dokumentidest.

Kui veebruaris ja märtsis nägime põhilist pagulaste liikumist üle Eesti lõunapiiri, võis juba aprilli alguspäevil märgata Eesti idapiiri ületamas esialgu üksikuid, seejärel üha rohkem Ukraina kodanikke. Ühed tulid sõja eest, teised sõja seest.

Praegu jõuab valdav hulk ukrainlasi Eestisse üle idapiiri. Paljude ukrainlaste jaoks on pikk ja kurnav teekond läbi Venemaa olnud ainus võimalus sõja jalust põgeneda. Näeme ka statistikast, et ligi pooled üle idapiiri jõudnud inimestest on tegelikult transiidil, nad soovivad Eestist edasi liikuda mõnda teise Euroopa Liidu riiki või mõnel juhul hoopiski Ukrainasse tagasi.

Kuigi mõned alad on Ukrainas okupatsioonivägedest juba vabastatud, on need piirkonnad on enamasti elamiskõlbmatud: infrastruktuur on räsitud, elukoht võib olla maatasa pommitatud, pahatihti puutub vesi, küte, elekter. Talv on aga tulekul. Keerulised olud võivad põhjustada riigist põgenevate inimeste arvu kasvu.

Ometi ei ole Eesti riigi valmidus enam samasugune kui enne. Viimastel kuudel on meieni jõudnud ärevaid teateid ukrainlastest, kes ei saa üle Eesti piiri. PPA on välja toonud erinevaid põhjuseid: ebapiisavad dokumendid või tõendid, liialt pikk Venemaal viibimise aeg, Venemaa elamisluba, topeltkodakondsus jms. Arusaadavatel põhjustel läbivad Venemaalt saabunud Ukraina kodanikud põhjalikuma kontrolli: uuritakse, kuidas nad on Ukrainast välja liikunud ning milliseid teid pidi läbi Venemaa Eesti piirini jõudnud.

Kui riik soovitab karmistada Ukraina meeste kontrollimist ning mitte lasta üle piiri Ukraina mehi, kellel on vaid Ukraina sisepass, on see direktiivis kokkulepituga otseses vastuolus. Samuti ei ole adekvaatsed põhjendused, justkui oleks keegi viibinud Venemaal liialt kaua ning seetõttu ajutine kaitse neile ei rakendu.

Euroopa Nõukogu 2. märtsil tehtud ajutise kaitse direktiivi aktiveerimise otsus on selge: kui inimene on lahkunud Ukrainast pärast 24. veebruari ning on olnud erinevatel põhjustel kuude kaupa teel (näiteks vajadus oodata järele pereliikmeid, ravida sõjas saadud vigastusi, koguda teekonnaks raha), on tal õigus ajutisele kaitsele Euroopa Liidus. See kehtib ühtemoodi ukrainlastele, kes jõudsid Eestisse sõja alguspäevil, kui ka neile, kes jõuavad siia praegu läbi Venemaa. 

Samuti ei ole õigust ajutise kaitse andmisest keelduda juhul, kui inimesel on topeltkodakondsus. Euroopa Liidu juhtnöörides on selgelt kirjas, et topeltkodakondseid tuleb kohelda ajutise kaitse direktiivi kohaselt samamoodi kui ainult Ukraina kodakondsusega inimesi. Näiteks on paljud inimesed, kes on elanud 2014. aastal okupeeritud Ukraina aladel, sunnitud saama Vene kodakondsuse või on selle otsuse teinud nende eest nende vanemad.

Olukord on kahetsusväärne ning küünilinegi. PPA on varasemalt kinnitanud, et kõik abivajajad saavad abi ning kes ajutisele kaitsele ei kvalifitseeru, saavad taotleda rahvusvahelist kaitset tavamenetluse korras. Eestil riigina on kohustus rahvusvahelise kaitse taotlused vastu võtta ja iga kaitsetaotleja isiklikud asjaolud välja selgitada ning seeläbi kinnitada või ümber lükata tema vajadus rahvusvahelise kaitse järele. Nüüdseks on aga selgunud, et piiripunktis ei võeta selliseid taotlusi alati vastu, mis on nii Eesti kui ka rahvusvahelise õiguse rikkumine.

Eesti inimesed on viimased seitse kuud tublisti ukrainlasi aidanud, kuid väsimiseks on veel vara. Rohkem kindlameelsust meile, sest oleme ikka ja endiselt selle sõja tagala.