Sisejulgeolek siseturvalisuse osana on julgeoleku osa, millel püsib kõigi elanike sisemine kindlustunne tänase ja homse osas. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on meil ju kenasti sõnastatud: "Kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, rahva ja riigi kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja elanikkonna turvalisus".

Siseturvalisust ei taga pelgalt politseinike ja päästjate palgatõus, mille tähtsust ei tohi küll alahinnata, aga mis on aastatepikkust tegematajätmist varjavaks viigileheks siiski ebapiisav. Rääkimata sellest, et palgatõusude finantseerimine laenurahast, mille siseminister Lauri Läänemets hiljuti "Esimeses stuudios" omaks võttis, on kaugel sellest, mida võiks nimetada jätkusuutlikuks. 

Praegu on meie kohus selgemalt kui kunagi varem määratleda end tugeva, sihikindla ja kaitstud piiririigina, mis on lahutamatu osa ülejäänud Euroopast ning selle poliit- ja väärtusruumist. Ainult sel moel tajutakse ja tuntakse meid turvalise piirkonnana, kuhu on julge tulla nii investoritel, talentidel kui ka turistidel.

See nõuab selget sise- ja välispoliitilist kurssi, kuid ennekõike fookust ühtsele siseturvalisuspoliitikale, et kõik meie inimesed võiksid rääkida üht ja sama lugu, lugu turvalisest Eestist.

Eesti riik, Eesti reeglid

Piiririigina on meil vaja sõjalist valmisolekut ükskõik milliseks kriisiks. Ukraina sõja ja Venemaal välja kuulutatud mobilisatsiooni kontekstis on see ütlematagi selge.

Eesti on idanaabri kujutatavast ohust alati teadlik olnud ning pole erinevalt lääneriikidest illusioone hellitanud. Oleme aastakümneid ehitanud rahvusvahelisi partnersuhteid liitlastega ning selgitanud Venemaaga seotud riske, samuti teinud vahetuid investeeringuid riigikaitsesse. Need valikud ja investeeringud õigustavad end ning on nüüd lääneriikidele eeskujuks.

Ainult et sõda ei leia aset pelgalt Ukrainas ja rindel. Imperialistlike illusioonidega riigid peavad sõda ka infoväljal. Nad teevad kõik endast oleneva, et rünnata ja lõhkuda meie ühiskonda ning selle väärtusi, hoida inimesi manipuleeritud inforuumis ja sekkuda vabade riikide demokraatlikesse protsessidesse. Seetõttu on vältimatu piirata Vene kodanike õigust osaleda Eesti riigi valitsemisega seotud otsustes ja protsessides.

Lisaks idanaabri vahetule ähvardusele ohustavad julgeolekut imporditud ja ühiskonda lõhestavad teemad, mida sageli veavad ja võimendavad siinsed kasulikud idioodid. Parim rohi selle vastu on meie enda haritus, mis aitab vastu seista ühiskonna lõhkumisele ning ühtne eestikeelne haridus, mis lõpetaks vaenulike riikide inforuumis olevate inimeste juurdetootmise.

Õigusriigi kohalolu peab olema tuntav

Õigusriigi põhimõte kehtib ja peab olema tuntav kõikjal Eestis sõltumata sellest, kas see on Lääne- või Ida-Eesti, avalik ruum või kellegi kodu. See kehtib kõigi suhtes, meil pole eraldi reegleid ja seadusi Jupiterile ja härjale. Õigus- ja menetluspraktika peab toetuma sellele põhimõttele, vaid nii saavad Eesti inimesed oma riiki usaldada.

Sama oluline on seista jõuliselt riigi enda pädevusse kuuluvate otsuste ees, mis puudutavad sisejulgeolekut ning riigijuhtide selge ja kindlustunnet loov kommunikatsioon. Valitsuse suutmatus reageerida ühiskonna poolt tajutavatele ohtudele ootuspäraselt, arusaadavalt ja tasakaalukalt vaid tõstab üldist ohutaju. Segased sõnumid, küsitav õigusloome, liialdatud bürokraatia ja korruptsioon pole kuhugi kadunud.

Sisejulgeoleku tagamiseks on vajalik rakendada kolme põhimõtet. Esiteks peavad Eesti kriisilahendused olema kiired ja kohesed, mitte takerduma lõputusse bürokraatiasse ning asutuste või riigi ja kohalike omavalitsuste vahelisse silotornipoliitikasse. Sealhulgas on oluline Eesti tervikpilt alates piirkondlike kriisikomisjonide tegevusest kuni kõikide riigiasutuste valmisolekuni jõuda kriisiplaanidest tegeliku reageerimisvõimekuseni.

Teiseks tuleb tagada, et kõik osapooled riigist üksikisikuni ja riigiasutustest vabatahtlike organisatsioonideni mõistaksid ühtmoodi oma vastutust ja ülesandeid, oleksid ühtses inforuumis ning tegutseksid koos. Valitsuse kriisikommunikatsioon vajab kaasajastamist.

Kolmandaks, ka kõige sügavamates kriisides peavad säilima õigusriigi põhimõtted, aga julgeolekuasutustel peab olema võimalus kiireks ja jõuliseks sekkumiseks ning seda seadusega loodud keskkonna, ressursside ja poliitilise tahte näol. Poliitiline tahe ei tähenda seejuures poliitilisi avaldusi, mis ei kattu nende tegevusega, vaid reaalset usaldust ja tuge.

Kodu ei kaitse mitte relvad, vaid inimesed

Kaitsetahe ja kaitsevalmidus sõltuvad vahetult inimeste kindlustundest, usust tulevikku ja usaldusest riigivõimu vastu. Selle aluseks on teadmine, et igaühel meist on siin see midagi erilist ja väärtuslikku, mida kasvõi elu hinnaga kaitsta ja tulevastele põlvedele edasi anda. Olgu selleks siis perekond ja lapsed, kodu, maatükk, töö ja looming, eneseteostus või ettevõtte. See miski, mis on oma, millest hoolida ja mis just siin on ainulaadne. Isiklik väärtus seob üksikisiku ühiskonnaga, muudab inimese osaks tervikust.

Eesti inimeste patriotism on tihedalt seotud eneseteostuse ja varajõukuse määra, lootuse, selguse ja kindlusega tuleviku suhtes ning tundega, et igaühest meist sõltub, kuidas Eestil läheb. Turvalise Eesti aluseks on meie oma inimeste esmane kindlustunne. Olgu selleks usk ja teadmine, et 13-aastase tütre õhtul pimedas trennist kojutulek on turvaline, et kuriteole järgneb karistus ning kindel teadmine, et korruptsiooniga ei nõustuta ühelgi tasandil ning riik suudab end kehtestada kõikjal ning kõikides olukordades Eestis. 

Just siseturvalisus on see, millega luuakse inimestele kindlustunne ja usaldusväärsus oma riigi suhtes ning rajaneb sellest lähtuv kaitsetahe. Selle aluseks on tunne, et meil on, mida kaitsta ning teadmine, et reeglid on ühtsed ja kehtivad kõigile. Et ühiskonna vaimse ruumi puhtus võrdselt tähtis ja väärtustatud igal pool alates riigikogu saalist ning lõpetades igaühe koduga.