Lauri Läänemets: sõja korral oleksid Eesti elanikud suuresti kaitseta
Kahetsusväärsel kombel oleme jätnud täielikult unarusse elanikkonnakaitse ning Ukraina sõda on näidanud, kuivõrd oluline on, et rünnaku või loodusõnnetuse korral oleksid Eesti elanikud kaitstud. Lahendus oleks erakondadeülene kokkulepe, mis tagab 0,5 protsenti SKP-st igal aastal elanikkonnakaitse arendamiseks, kirjutab Lauri Läänemets.
Venelaste sõjataktika Ukrainas, kus sihtmärgiks on võetud Ukraina elanikud ja tsiviilrajatised, näitab, kui oluline on see, et riik oleks tsiviilelanikkonna vastu suunatud sõjategevuse korral võimeline ja valmis oma inimesi kaitsma, et oleks võimalikult vähe tsiviilohvreid.
Näeme nukraid pilte Kiievi elanikest metroojaamades varjumas, kuid mõtleme korraks: kuhu oleks meil sellises olukorras varjuda? Isegi kui suudame riigi territooriumi piisavalt kaitsta, kuidas on kaitstud tsiviilelanikud, kes riigi hiljem uuesti üles ehitavad?
Sõjaliste kaitseinvesteeringute mõttes on Eesti kahtlemata olnud NATO "viieline" ning kaks protsenti SKP-st või üle selle kaitsekulutused on meie mantra nii julgeoleku- kui ka välispoliitikas laiemalt. Keegi ei kahtle, et need investeeringud on vajalikud tagamaks meie kaitsevõimet, aga ka näidata pühendumust NATO-le.
Kahetsusväärsel kombel oleme aga viimase 30 aasta jooksul jätnud täielikult unarusse elanikkonnakaitse ning Ukraina sõda on esimestest päevadest näidanud, kuivõrd oluline on, et rünnaku - või miks mitte ka loodusõnnetuse korral - oleks Eesti elanikud kaitstud.
Oktoobri alguses kohtusin Helsingis Soome, Läti ja Leedu siseministriga, et tutvuda üksteise elanikkonnakaitse mehhanismide ülesehituse ja strateegiatega. Tõsi, nii Balti riigid kui ka Poola olid Soomes rohkem klassiekskursiooni korras õppereisil. Soomlased on pärast Teist maailmasõda järjekindlalt investeerinud elanikkonnakaitsesse ning arendanud seeläbi laiapindset riigikaitset. Neil on süsteemselt arendatud võimekus, milles on koht igaühel alustades kodanikest lõpetades ettevõtetega.
Ainuüksi Helsingis on kokku 16 avalikku varjendit, mis igapäevaselt on kasutusel metroojaamade, spordisaalide, parklate või näiteks ujulatena. Sõja või mõne muu kriisi korral pakuvad need turvalist varjupaika kümnetele tuhandetele elanikele. Varjendites on olemas kõik vajalik: voodid, hügieenivahendid, teisaldatavad tualetid, veevaru, varugeneraator ning muidugi iseseisev ventilatsioonisüsteem.
Visiidil külastasime Helsingi kesklinnas Merihaka varjendit, mis paikneb 30 meetri sügavusel maa all. Igapäevaselt toimib see spordikompleksina, kuid kriisis mahutab see varjendina 6000 inimest, kes peavad seal vastu vähemalt 72 tundi.
Kuid need on kõigest avalikud varjendid. Kokku on 600 000 elanikuga Helsingis varjumiskohti 900 000 inimesele, sest seadus näeb ette, et iga elumaja rajamisel oleks sinna ehitatud ka varjumiskoht. Igapäevaselt on need sisuliselt keldriboksid ja hoiuruumid, kuid ühendatud korraliku ventilatsioonisüsteemiga selleks, et varjumisvajaduse korral oleks inimesed seal hoitud ja kaitstud.
Meie uuselamutes selliseid varjumiskohti ei leia, ka pole selliste varjendite loomise kohustust olnud riigil või kohalikel omavalitsustel uusi hooneid ehitades. Pingutusi elanikkonnakaitse arendamiseks on tehtud, kuid puuduliku või ebastabiilse rahastuse tõttu on efekt piiratud: saame märgistada mõningad varjumiskohad ja tõsta teadlikkust. Näiteks on paljud Eesti elanikud nüüdseks oma postkastist juba leidnud päästeameti värske brošüüri "Ole Valmis!", mis sisaldab juhiseid kriisideks valmistumisel ja kriisis toimetulekul.
Kuigi kahtlemata vajalikud, ei taga reaalses kriisisituatsioonis pelgalt infovoldikud ega telefonirakendused meie elanike turvalisust, tarvis on toimivat süsteemi alustades põhjaliku väljaõppega inimestest lõpetades häiresüsteemide ja varjenditega.
Elanikkonna kaitstuse ja turvalisuse tagamine kriisides on siseministeeriumi ülesanne, kuid samal ajal ei saa elanikkonnakaitse arendamine ja kulud tulla meie igapäevase turvalisuse arvelt. Senised ühekordsed rahasüstid elanikkonnakaitsesse võimaldavad tegeleda kriitiliste võimelünkadega, aga ei võimalda valdkonna süsteemset arendamist.
Nagu oleme saanud oma sõjalist võimekust planeerida teadmises, et selleks on kindel rahastus vähemalt kahe protsendi ulatuses riigieelarvest, vajavad ka mittesõjalised elanikkonnakaitse võimekused püsivat rahastust, hinnanguliselt umbes 70 miljonit eurot ehk 0,5 protsenti SKP-st aastas.
Räägime investeeringust vajaliku taristu loomisesse, vabatahtlike kaasamisse ja väljaõppesse, varustusse, kriitiliste reservide ja varude loomisse ning üleüldise päästevõrgustiku toimimisse kriisiolukorras, millest muuhulgas sõltub ka meie võimekus vajadusel rahvusvahelise abi vastuvõtmine.
Väga paljudes kriisides oleme näinud, kuidas on olemas rahvusvaheline tahe anda kriisis riigile abi, kuid pudelikaelaks saab hoopis hädasolija enda valmisolek ja võimekus seda abi vastu võtta ning inimesteni toimetada.
Olen seisukohal, et sarnaselt kaitsekulutustega peaks ka elanikkonnakaitse arendamisega seotud investeeringud olema kõigi Eesti poliitiliste jõudude ühine huvi ja soov, mistõttu tuleks saavutada erakondadeülene kokkulepe fikseeritud ja püsiva rahastuse osas elanikkonnakaitsesse, sarnaselt sõjaliste kaitsekulutustega.
Neljapäeval arutabki riigikogu korralisel istungil olulise tähtsusega riikliku küsimusena päästeameti elanikkonnakaitse plaani ning see on kindlasti koht, kus võiksime seadusandja tasandil sellisele üksmeelele aluse panna.
Sõjaline julgeolek on oluline, kuid peame kaitsma ka oma elanikke, mis eeldab nii riigi, kohalike omavalitsuste, kodanikuühenduste ning ka erasektori koostööd. Soome näol on meil eeskuju on olemas, samuti asjatundlikud ja tegusad inimesed, kes valdkonda arendaksid, kuid see pole lihtsalt võimalik kui puudub pikk plaan ning tagatud rahastus.
Toimetaja: Kaupo Meiel