Iseküsimus on see, kas valimiste eel nelja päeva jooksul aastatega kuhjunud haridusvaldkonna raha- ja töökorralduse probleeme lahendada on just kõige targem viis. 23 000 pedagoogi tähtajatu streigiplaan aga näitas, et ka lahkuv valitsus suudab olukorda leevendada, hoolimata sellest, et järgmiste aastate eelarveid ei saa uue koalitsiooni eest ette ära otsustada.

Kogu haridusvaldkond, välja arvatud kõrgharidus, saab nüüd Lätis igal järgneval aastal 60 miljonit eurot lisaraha. Veel tänavu eraldatakse ligi neli miljonit eurot erakorralisteks vajadusteks ette nähtud rahast, et saaks soetada digitaalseid õppematerjale.

Samal ajal on Lätis napid kaks nädalat parlamendivalimisteni. Kogu lõppeval nädalal on olnud peatähelepanu hoopis sellel, kuidas ära hoida haridustöötajate tähtajatut streiki, mis pidi algama esmaspäevast.

Nädalavahetuseks õnnestus ametiühingutel ja valitsusel saavutada kompromiss - raha saadakse pisut juurde. Streik jääb küll ära, aga kas see kõigi probleemide kõiki probleeme lahendab, pole muidugi selge.

"Üks nõudmine oli tasakaalustada õpetajate koormust. Samuti soovisime, et koostataks pedagoogide palgatõusu graafik," rääkis Läti haridus- ja teadustöötajate ametiühingu juht Inga Vanaga.

Põhi- ja keskkooliõpetajate alampalk tõuseb 900 eurolt 1080 euroni. Nagu näeme, jääb ka seejärel näiteks Eesti õpetajatega veel suur vahe sisse. Muutub ka töökorraldus: senine 30-tunnine nädalakoormus suureneb 36 tunnini, kusjuures 35 protsenti sellest peab moodustama tundideks valmistumiseks ja muudeks töödeks kuluv aeg.

Lõpuks väheneb ka ebavõrdsus lasteaiakasvatajate ja kooliõpetajate tasu vahel. "Koolieelsete lasteasutuste pedagoogide alampalk tõuseb 1070 euroni kuus. Praeguse, septembri palgaga võrreldes on tõus 100 eurot," ütles Läti haridus- ja teadusminister Anita Muižniece.

Laupäevasel valitsuse erakorralisel istungil heaks kiidetud muudatused on siiski n-ö streigitule kustutamine.

"Palk tõuseb, streik jääb ära. Ja võidavad sellest Läti noored," ütles Läti peaminister Krišjanis Karinš.

Lätis loodeti, et suur haldusreform ajendab omavalitsusi reformima koolivõrku, mis võimaldaks kasvõi pooltühjade õpihoonete kütmiseks kuluvat raha suunata õpetajate palkadeks. Reform aga ei edene.