Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tahab hiljemalt kolmapäevaks teada, mida arvavad Eesti ettevõtted Euroopa Komisjoni energeetikaettepanekutest.

Viru Keemia Grupi juhile Ahti Asmannile jõudis see palve läinud nädala lõpus koos märkega, et komisjoni välja pakutud solidaarsuspanust hakatakse tõenäoliselt nõudma ka põlevkiviõli tootjatelt.

"Mis tähendab tõenäoliselt?" küsis Asmann. "Teeme kõigepealt selgeks, mida Euroopa Komisjon on mõelnud. Selle selguse peab looma Eesti riik. Ja Eesti riik peab looma ka selguse, millised seisukohad temal endal on."

Mõlemad ülesanded on rasked täita ja mõlemaga on ühteviisi kiire. Euroopa Liidu energeetikaministrite kohtumine, kust oodatakse kokkulepet, peaks toimuma 30. septembril. Kuna plaan on Eesti seisukohad ka riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist läbi lasta, peaks valitsus neid juba sel neljapäeval arutama.

Solidaarsust ehk raha nõutaks kahelt Eesti ettevõttelt

Solidaarsuspanus toetub eeldusele, et fossiilsete kütuste tootjad on energiakriisist tohutuid kasumeid lõiganud. Järelikult tuleb neilt osa rahast ära võtta ja vaestele jagada.

Kõigepealt arvutatakse välja ettevõtte keskmine kasum aastatest 2019–2021. Selle raha pluss 20 protsenti võib ettevõte ka tänavusest kasumist endale jätta. Ülejäänud 33 protsenti peaks minema riigikassasse. Aga segadust tekitab see, et komisjoni pakutud eelnõus on nimetatud küll naftat, gaasi ja kivisütt aga mitte põlevkiviõli tootmist.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Timo Tatar ütles esmaspäeva õhtul, et sel teemal on ka Euroopa Komisjoni ametnikega kirju vahetatud.

"Komisjoni praegune tõlgendus, mida me oleme küsinud, on pigem selline, et on võimalik aru saada, et põlevkiviõli tootjad ikkagi selle solidaarsuspanuse alla peaksid minema," sõnas Tatar.

Eestis on kolm põlevkiviõli tootjat. Oluline on aga see, et komisjoni eelnõu järgi võetaks raha ainult nende käest, kellele jaoks on fossiilsete kütuste tootmine põhitegevus. Riigifirma Enefit Power tegeleb peaasjalikult elektritootmisega ehk sõelale jääksid Viru Keemia Grupp ja Kiviõli Keemiatööstus.

Perspektiiv, et osa ettevõtte kasumist läheks riigikassasse, valmistab Ahti Asmannile tuska. "2020. aastal maksis VKG põlevkivi kasutamise eest kaks miljonit, sel aastal me maksame 30 miljonit eurot. CO2 tasu, mis oli varem 30 eurot, on nüüd tõusnud sajale eurole tonni eest," rääkis Asmann.

Asmann lisas, et põlevkiviõli hind käib ühte jalga nafta hinnaga. Järelikult on ettevõttel sel aastal tõesti paremini läinud. Aga komisjoni pakutud valemit ei pea ta siiski õiglaseks.

"Võrdlusbaasiks võeti periood, mille sisse mahtus selle kümnendi kõige sügavam naftakriis. Ehk siis võrreldakse kõige halvemat perioodi kõrgete hindadega perioodidega ja öeldakse, et see vahe on ebaõiglaselt palju teenitud kasum," rääkis Asmann.

Mida Simson tahtis ja mis kirja sai?

Siiski paistab põlevkiviõlitootjatele veel valguskiir. Vähemalt rahandusministeeriumi ukse alt. 

"Viimaste määruse sõnastuste kohaselt mul pigem on tunne, et see solidaarsusmaks Eesti ettevõtjaid ei puuduta," rääkis ERR-ile rahandusministeeriumi finants- ja maksupoliitika asekantsler Evelyn Liivamägi. "Põlevkivi tundub sealt väljas olevat. Seal on ainult gaas, nafta, koks ja nende kaevandamine, ekstraheerimine ja rafineerimine. See ei ole midagi, millega Eestis ettevõtted tegutseksid."

Samas tõdes Liivamägi, et segadust on veel palju.

Näiteks Euroopa Komisjoni Eesti esindus märkis, et neil pole midagi lisada energeetikavolinik Kadri Simsonile, kes ütles läinud nädalal Äripäevale: "See [ettepanek] puudutab Eesti puhul näiteks põlevkiviõli, kuid mitte põlevkivist elektri tootmist." Komisjon viitab aastatetagusele dokumendile, kus seisab, et öeldes toornafta, ütled sa korraga ka põlevkiviõli.

Eesti ametnikke see palju edasi ei aita. "Kadri Simsoni poolt on tulnud infot, et mida on tahetud teha. See pole nagu päris see, mis seal määruse eelnõus on. Ehk segadust on omajagu," märkis Liivamägi.

Kuidas peaks Eesti avalikkus ja hiljem valitsus nõnda segase ettepaneku kohta arvamuse kujundama, jääbki mõistatuseks.

Liivamägi sõnul on komisjoni üldsõnaliste ettepanekute kohta küsimusi kõigil liikmesriikidel.

"Enne, kui nõukogus hakatakse seda vastu võtma, tuleb kõik need probleemid ära lahendada, vastasel juhul tegeleme me nende tagajärgedega hiljem," ütles Liivamägi.

Maks või makse ja kes raha endale saab?

Põlevkiviõli küsimus võib olla väikese Eesti kohalik mure. Aga palju rohkemad liikmesriigid küsivad, mis asi see solidaarsuspanus üldse on.

Neljakümneleheküljelises dokumendis annab Euroopa Komisjon oma parima, et hoiduda sõnast "maks". Ka Euroopa Komisjoni Eesti esindusest kinnitatakse, et  tegemist on ajutise makse või tasuga.

Evelyn Liivamägi nimetab seda siiski maksuks. "Ja see ei ole mitte ainult meie arvamus. Eelmise nädala seisuga oli seitse-kaheksa liikmesriiki, kes sama arvamust jagasid, et see ka nende hinnangul on pigem maks," rääkis Liivamägi.

Tehniliselt on vahe selles, kuidas kokku kogutud raha hiljem kasutada võib. Makset kogutakse mingi konkreetse asja jaoks, näiteks tööturumeetmete rahastamiseks. 

"Maksu puhul ei pea olema seadusega ette nähtud seda, kus sa seda kasutad või mis sa selle maksutuluga teed," selgitas Liivamägi.

Komisjon on valinud midagi vahepealset. Ühelt poolt antakse küll suunis, et saadud raha peaks panema suurte energiakulude leevendamisse. Ehk selle peaks laiali jagama kodumajapidamiste ja ettevõtete vahel. Samas lõppeb loetelu tõdemusega, et liikmesriigil peaks olema võimalus osa rahast ka Euroopa Liidu ühiskassasse maksta. Sealt edasi jäävad otsad taas lahtiseks.

"Mis osa sealt tahetakse? Või kui liikmesriik ütleb, et ma olen kõik laiali jaganud, kuidas ta siis veel sinna Euroopa fondi panustab? See ikkagi vajaks natukene rohkem täpsustamist," tõdes Liivamägi.

Ühehäälsus või enamuse tahe?

Küsimus, kas solidaarsuspanus on maks või makse, võib aga määrata komisjoni ettepanekutepaketi saatuse. Nimelt nõuab maksu kehtestamine ühehäälsust, samas kui makset saab nõuda poolthäälte enamusega.

Muidugi võib olla, et ettepanekud surutakse läbi nii, et küsimus jääbki õhku. Aga siis võivad need liikmesriigid, kes ütlevad, et nemad uue maksuga ei nõustu, Euroopa Kohtusse pöörduda. Mis saaks aastate pärast, kui saabub lahend, on taas segane. Niisamuti nagu see, mida teeks Euroopa Komisjon nendega, kes määruses pakutud solidaarsuspanust nõudma ei hakka.

Küsimusi, millele Eesti ametnikud kiiruga vastuseid otsivad, on veel terve rida. Näiteks maksu ja makse teemal saaks edasi rääkida taastuvenergeetikutele mõeldud hinnalaest. Nende käest ei soovi Euroopa Komisjon ära võtta ainult kasumit, vaid kogu tulu, mis ulatub üle 180 euro megavatt-tunni kohta.

"Vahet ei ole, kas me ütleme hundi kohta susi või võsavillem. Kui me võtame osa sinu rahast ära, siis täna see raha äravõtmine käib ikkagi läbi maksude," ütles Liivamägi, kuid tõdes, et siin saavad juristid tõenäoliselt rohkem vaielda.

Eesti seisukohtade eelnõu peaks sündima majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis.

Timo Tatar ütles, et neljapäevaks on seisukohad vähemalt mustandina paberi peal.

"Ilmselt me siis mustandit ja esmaseid mõtteid ka valitsusele tutvustame," sõnas Tatar. "Aga kas need ka heaks kiidetakse või me saame sealt sellist esmast tagasisidet, mille pinnalt oma seisukohti täpsustada või vajadusel muuta, seda on veel vara öelda."