Valimistel kandideeriv Lutsar: see on mõneti rahulolematuse ilming

Erakonna Eesti 200 ridades eelolevatel parlamendivalimistel kandideeriv Tartu Ülikooli mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar ütles ERR-le antud lühiintervjuus, et soovib minna riigikogusse ja tuua Eesti riiki inimesele lähemale. Eelkõige näeb ta ennast ääremaade inimeste murede esindajana.
Kas teie kandideerimist tuleb võtta kui mingit rahulolematuse ilmingut? Te pole Eestis toimuvaga rahul?
Ilmselt seda võib nii ka võtta, ma olen tegelikult olnud maailmaparandaja lasteaiast saadik. Ma usun, et ma suudaks midagi ära teha. Koroonapandeemia ajal nägin mitte ainult meditsiinilisi, vaid ka muid Eesti probleeme. Varem ei paistnud need igapäevases elus nii teravalt silma. Ja on mitmeid asju, mida me saaksime paremini teha.
Nagu näiteks? Mis on Eesti põhiprobleem?
Iga inimene ei tunne, et see on minu Eesti. Vaatame kasvõi vaktsineerimist Tallinnas, Tartus, seal ei olnud asjad üldse halvasti. Aga mida rohkem ääremaa poole, siis seda väiksemad olid vaktsineerimise protsendid. Paljud eakamad inimesed Lõuna-Eestist, kust ma ise ka pärit olen, ei tunne väga, et nad kuuluvad siia riiki. Nii on nad mulle öelnud. Mind panevad muretsema ääremaad. Ma kuidagi ei taha, et elu sealt ära kaob. Kui me koondame kõik inimesed vaid Tallinnasse või Tartusse, siis on ka meie mitte väga sõbralikul naabril väga kerge Eestimaal kaugele jõuda.
Millises valimisringkonnas te kandideerite?
Seda veel väga täpselt ei tea, aga kindlasti saab see olema Lõuna-Eestis. Nagu ma ütlesin, ma olen ise ka Lõuna-Eestist pärit.
Ja olete valmis siis ka riigikokku minema, kui valituks osututute?
Jah, kindlasti. See otsus ei tulnud üleöö. Ma olen sellele pikalt mõelnud, et kui ma ära lähen, kes seda tööd edasi teeb ja kes jätkaks. Teadlasetöö ei ole kaheksast viieni. Kui minu abi on vaja, et mõnda probleemi lahti mõtestada või arutada, siis selleks ilmselt leiab ka riigikogu töö kõrvalt aega.
Miks te valisite just Eesti 200? Miks te ei astunud mõnda populaarsemasse erakonda? Populaarsemas erakonnas on ju suuremad võimalused saada võimule ja reaalselt midagi ära teha?
Ma ikka ennekõike kaalusin, kellega minu põhimõtted kõige paremini kokku lähevad. Ma olen sellega nõus, et opositsioonis väga palju ära teha ei saa. Aga mulle sobisid Eesti 200 mitmed mõtted. Eesti 200 on kogu aeg öelnud, et meil peab olema pikk plaan ja selle vajadus tuli koroonaajal väga hästi välja. Meil ei olnud pikka plaani kriiside jaoks, mis kestavad aastaid. Eesti 200 räägib personaalsest riigist. Inimene ei pea ise otsima, kus see riik on, aga riik tuleb minu juurde. Sõna personaalne on mulle väga lähedane, ka erialaselt. Usun, et kunagi tõenäoliselt tuleb ka personaalne vaktsineerimine, arvestatakse, millised haigused konkreetset inimest kõige rohkem ohustavad.
Ma nägin ka, et Eesti 200 on noorte erakond. Mina noorte energiaga muidugi võistelda ei suuda, aga noorena sa ei tea, mis probleemid tabavad inimesi vanemas eas. Noortel on energiat ja minul on kogemused. Kui need kokku panna, siis võiks päris tore sünergia kujuneda.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi